Arvi Paidla 70. sünniaastapäevaks

Nagu iga inimene kannab sünnist surmani ainult temale omaseid sünnimärke, nii on ka iga soo nägu määratletud tunnustega, mis saadud kaasa eelmistelt geoloogilistelt ajastutelt. Hagudi soo, eriti selle põhja- ja keskosa on nagu paesesse pesupalisse pressitud turbapäts.

Sellise kujutluspildiga alustab Arvi Paidla neljandat lugu huvialusest Hagudi soost sarjas “Soodes on salapära, rabades – rahu” Eesti Looduse 1994. aasta novembrinumbris. Ilmekalt sõnastatud algus ei lase ajakirja edasi lehitseda, vaid kutsub lugema. Mitte igaüks ei oska kirjeldada nähtut ja anda edasi paljudest kohtadest kogutud teadmisi nõnda, et see köidaks ka teisi, sealhulgas neid, kel puuduvad teema kohta eelteadmised. Arvi valdas seda kunsti üsna meisterlikult. Seejuures oli ta põhjalik ning visa oma mõtetele kinnitust leidma, otsides andmeid kirjandusest, arhiivist, muuseumikogudest.

Nõnda siis venisidki tema kirjatükid pikaks, aga seejuures mitte põrmugi igavaks, nagu see vahel pikkade lugudega kipub juhtuma. Algul ühte numbrisse kavandatud Hagudi loost saigi lõpuks neljaosaline sari (vt. Eesti Looduse 1994. aasta 8.–11. numbrist). Autori suur töö ei langenud viljatule pinnale: Eesti Looduse lugejad hindasid selle põhjaliku artikli aasta parimaks.

Ja mitte ainult seekord: lugejate soosikuks osutus Arvi Paidla ka 1986. aastal avaldatud teise, Lääne-Siberi naftapiirkonna loodust ja keskkonnaprobleeme kirjeldava viieosalise sarja autorina (vt. Eesti Looduse 1986. aasta 2.–6. numbrist). Seda sarja oleks hakatuseks kasulik lugeda kõigil, kel huvi Siberi vastu: sealt saab väga värvikas esituses ettekujutuse Lääne-Siberi metsadest ja soodest, madalatest järvedest ja hiigeljõgedest, kallasmaade liivikutest ja luitestikest, Siberi pakasest, aga ka põliselanike hantide eluolust loodusrahvana ja naftaotsijate ning -ammutajate piiramisrõngas. Te saate teada, et viimasest lumesajust esimeste kasevihtadeni kulub seal kaugel maal kahe nädala ringis, et taigametsa ea määrab eelmisest põlengust möödunud aeg, et põlengualal näeb maapind välja kui “pannkoogimaa” ja moðkade meelevallas olnud nahk nagu “lepatriinu negatiiv”. Võite kaasa mõelda seletusele, kuidas on tekkinud “vintis” männid ning mis põhjustab nn. arktikahingeldust. Ja veel palju muud.

Oma igapäevatööd tehes (aga see oli pikki aastaid nii või teisiti seotud soodega) hoidis uudishimulik mees kõik meeled avatuna, märkamaks midagi huvitavat. Nii avastas ta ka rabas ebatavalisi märke, mis andsid võimaluse süüvida nähtustesse, mida kaugeltki iga soos käija ei taba. Raba neeluaukudest, salaojadest ja allikatest on ta kirjutanud (Viktor Masinguga kahasse) ka Eesti Looduses (1971, 1; 1991, 9/10).

Arvi Paidla ei ole avaldanud meie ajakirjas palju (andmebaasis on vaid 15 viidet), ent kui, siis ikka põhjalikult. Vahest nüüd, tema 70. sünniaastapäeval, tasuks Eesti Looduse lugejale tagantjärele pisut tutvustada ka kunagist lemmikautorit ennast.

Noppeid eluloost, mille Arvi on ise kirja pannud. Sündinud 29. augustil 1937 Ravila valla Voose küla Nuhja saunas. Pärast Voose algkooli ja Alavere mittetäielikku keskkooli õppis Saku maakorralduse ja maaparanduse tehnikumis ning omandas kõrghariduse Eesti põllumajanduse akadeemias, mille lõpetas 1962. aastal inseneri-hüdrotehniku diplomiga. Aastail 1970–1973 oli aspirantuuris ENSV TA juures üldise maaviljeluse erialal, kuid väitekiri jääksoode maastikuökoloogia alal jäi kaitsmata, sest poolvalmis töö materjalid varastati ära. Sellega lõppes ametlik haridustee.

Töötas melioraatorina, pärast EPA lõpetamist EPT süsteemis meistrina. Pärast aspirantuuri seitse aastat insenerina Tallinna botaanikaaias, kus läks jääksoode teemalt sujuvalt üle looduslike soode uurimisele: käis ekspeditsioonidel Polesje kuivendatud soodes, seejärel neenetsi tundrasoodes ja Karjala aapasoodes. Kolmel suvel osales Tallinna botaanikaaia soouurijate ja Moskva ülikooli geobotaanikute ühisuuringuis maailma suurima – Vasjuganje soolaama südames Siberis. Erialastest kirjutistest pidas ise olulisemateks August Loopmanniga kahasse kirjutatud artiklit Lääne-Siberi soode ökoloogiast (ilmus TA toimetistes 1981) ning eelnimetatud järjelugusid ajakirjas Eesti Loodus. Kokku on trükis avaldanud üle 30 teaduskirjutise.

Põhiliselt väitekirja materjalide kaotsimineku tõttu otsustas senist elulaadi muuta: tegutses neli aastat Siberi naftamaardlas – Eesti Surguti teedeehitustrustis Pimis –, hiljem kaks aastat ehitustöölisena kodule lähemal – Purilas. Ise ütles: need olid elu kõige rahakamad ja muretumad aastad. Viimased kümmekond aastat enne pensionile jäämist töötas Mahtra talurahvamuuseumis teadurina. Sellest ajast pärineb ka tema visiitkaart, kuhu ametina on trükitud “Kõrtsmik”.

Töö kõrval tegutses Arvi mitu aastakümmet Rapla giidide kooli eestvedajana. Ise on juhtinud umbes sadat mitmepäevast bussireisi, neist paljud oma koostatud marsruutidel. Pikimal reisil 1997. aastal sõideti kümne päevaga ümber Läänemere, ületades sealjuures 33 saart.

Oli ka Eesti kodu-uurimise seltsi tegevliige ja kuulus omaaegse Rapla rajooni kodu-uurimise toimkonna mitmesse koosseisu. On avaldanud ajalehtedes, ajakirjades ja kogumikes üle 50 kodu-uurimusliku kirjutise, koostanud 7 sellealast trükist.

Astus Tartu üliõpilaste looduskaitseringi esimese maaparandajana ning oli Eesti looduskaitse seltsi asutajaliige, kuuludes aastakümneid seltsi Rapla osakonna juhatusse. Autasustatud väikese looduskaitsemärgiga.

Huvi pakub ehk seegi, et teadmisjanuline mees jõudis silma paista ka spordis: võitis raskekaallasena Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses täiskomplekti medaleid ning tuli 1967. aastal meistriks; esindas Eestit toonastel üleliidulistel üliõpilaste ja maanoorte esivõistlustel.

Arvi Paidla suri 8. juulil 2000 kodus Raplamaal Uusküla Sildema talus. Tuhastatud, maetud Rapla kalmistule.

Maaparandajast soode uurijaks. Maaparandajana elutööd alustanud mees ei takerdunud kraavivõrgustikku ja kännuhunnikute taha. Ta vaatas asju sügavuti, juurdles selle üle, mis toimub looduses pärast inimese jõulist sekkumist tegelikult: kuidas vastab muutustele loodus, milline võiks olla areng aastakümnete ja -sadade pärast.

Jääksoid nimetas Arvi turbatootmise hinnata kaasandeks ning võrdles olukorda meie jääksoodes vanarahva ütlusega, et koera hakatakse söötma alles siis, kui hunt karjas: jääksoodele hakatakse kasutusviise otsima siis, kui turbatootmine seal on lõpetatud. Ometi olenevad jääksoode edasise kasutuse võimalused turba tootmise tehnoloogiast, järelikult peaks sellele mõtlema juba turba kaevandamise projekti tehes (vt. Eesti Loodus 1975, 11). Huvitav, kas see kolme aastakümne tagune tõdemus on jõudnud tänapäeva projekteerijateni?

Uurimisretkelt Polesje hiiglaslikele kuivendatud soolaamadele (vt. Eesti Loodus 1970, 12, koos Rein Ratasega) nopib Arvi hoiatuse: Valgevenes kulub kuivendatud soodelt turvast keskmiselt 1,0–2,1 cm aastas. Ja lisab samas kirjandusandmed Eesti kohta: meil on täheldatud turba kulumist 0,7–3,3 cm aastas. Jälle teema, mida nüüd, ligi neli aastakümmet hiljem, sooteadlased visalt kordavad, lisades seejuures veel atmosfääri suures koguses paisatava CO2 ohu. Paraku need, kes kuivendatud turbapindu tekitavad, ei taha sellest ikka eriti kuulda.

Aga soos peituva ja vähehaaval juurde kasvava väärt maavara kohta väidab asjasse süvenenu ka juba aastakümneid tagasi, et meie turbavarud pole kaugeltki ammendamatud, nagu pahatihti arvatakse (vt. Eesti Loodus 1970, 12). Ja küsib: miks me ei suuna turbatootmist kaevanduste alla minevatele rabadele? Põlevkivikarjääre ei rajata ju üleöö! Seegi ülekutse on jäänud hüüdjaks hääleks.

Kahjuks on see ikka nii ideedega, mille kandja kipub olema oma ajast ees. Aga ärgem unustagem siis vähemalt kandjat.