Oleme palju rääkinud möödunud suve põuakahjudest põllumajandusele ning püüame leida võimalusi neid osaliseltki korvata. Hoopis vähem pöörame tähelepanu sellele, millised on põuasuve tagajärjed looduses, ehkki need osutuvad sageli suuremaks, annavad tunda märksa kauem ning võivad olla isegi korvamatud.

Kuivaperioode on Eestimaa ja tema veekogud ennegi üle elanud. Ent praegune põlvkond ei mäleta sellist veenälga nagu möödunud suvel ega hooma veel sellega kaasnevaid tagajärgi looduses. Põuasuve eelmäng oli talvine suurvesi meie jõgedel: Suur-Emajõe ja Soomaa luhad ning Reiu jõe kaldaalad olid üle ujutatud juba veebruaris ja vett jagus kesksuveni. Enamikus veekogudes hakkas veetase alanema juuni lõpul, juulis lakkas paljudes ojakestes ja kraavides vool, nii et habrast elu jäid turgutama üksnes voolusängi süvikud, mõnes kohas ka väiksemad allikad. Suur-Emajõe vesi hakkas kiiresti kahanema alles augustis: seni toitis teda Võrtsjärv, mis oli kogunud talviseid sademeid. Kuid suve teisel poolel ammendusid ka järve varud.

Põuase suve mõju ilmnes kõige tugevamalt neis piirkondades, kus on tehtud ulatuslikku põllu- ja metsakuivendust, eelkõige Lääne-Eestis ja saartel. Veeta jäid ka paljud väiksemad Lõuna- ja Põhja-Eesti vooluveekogud. Sügiseks kuivas täielikult suur osa maaparanduskraave, kus puuduvad ka vee-elustikku päästvad süvikud.

Septembris-oktoobris kadus vesi rohkem kui pooles ulatuses kõigist vooluveekogudest, mida August Loopmanni andmeil [1] on umbes 32 000 km (vt. kaardiskeemi). Mõistagi jäi möödunud suvel täiesti kuivaks enamik maaparanduskraave (Koit Alekannu avaldamata andmeil võib maaparanduskraavide üldpikkus ulatuda meil kuni 50 000 kilomeetrini).

Mida tähendab kestev põud loodusele?

Maismaal annab põua mõjust märku eelkõige taimede kiduram kasv, seega ka väiksemad saagid põldudel. Veekogudel ja järvedes on aga tagajärjed hoopis erilaadsed. Kui riiklikul tasandil osutatakse tähelepanu põua kahjustustele vaid põllumajanduses, mille mõju on võimalik korvata juba järgmises tootmistsüklis, siis mitmes teises valdkonnas – kalakasvatuses, looduslikus kalavarude taastootmises ja kogu vee-elustikus on põua mõju hoopis ulatuslikum, keerukam ja hävitavam. Selle mõju vägevus, nagu ulatuski, ilmneb kõige suurejoonelisemalt meie endi rikutud keskkonnas – kuivendatud põllu- ja metsamaade piirkonnas.

Püüame vaadelda mõningaid põua tagajärgi veekogudel.

Vesi kui kõigi vee-elanike vältimatu elukeskkond peab olema ka teatud kvaliteediga: olulised on hapnikureþiim, temperatuur, keemiline koostis ja mitmed teisedki tingimused, mis vooluhulga vähenedes paratamatult muutuvad. Kestva põua korral alaneb veetase kuni voolu seiskumiseni, lõpuks voolusäng kuivab. See tähendab hävingut suuremale osale vee-elustikust.

Kalad on veekogu kuivamise suhtes kõige tundlikumad. Veetaseme langedes otsivad nad üles süvikud, osa liike rändab hoopis teistesse kohtadesse, kitsamalt kohastunud liigid aga jäävad ootama paremaid aegu. Kui neid ei tule, surevad nad voolusängi süvikutes ja lompides vee kvaliteedi halvenedes. Esmalt surevad voolulembesed ja hapniku suhtes nõudlikud liigid – forell, lepamaim, võldas, hink, trulling, särg, ahven –, seejärel vähem nõudlikud – haug, ogalik, luukarits, ojasilm ja oja- ning jõesilmu vastsed. Suure osa nendest söövad kalatoidulised loomad enne, kui nad jõuavad surra. Kuivavatele jõgedele koonduvad hallhaigrud, tuleb ka must toonekurg.

Saaremaal Jamaja jõe alamjooksul kuivas jõgi ligemale kolme kilomeetri ulatuses. Siin oli rikkalikult jõesilmu vastseid ja forelli maime (esimese ja teise aasta tähnikuid), aga ka vanemaid kalu. Kohas, kus lakkas vool, kuid püsisid veel madalad loigud kivide vahel, loendati poolekilomeetrisel lõigul üle kahe ja poole tuhande forellimaimu. Sama rikkalik, kui mitte veelgi parem jõelõik oli selleks ajaks juba täielikult kuivanud ning kährikud, haigrud ja metssead (ka must toonekurg) olid jõudnud sealt kalad ja nende maimud, jõevähid ning jõesilmu vastsed ära süüa. Vaid risuhunnikute alla jäänud kuivades süvikutes, kuhu kalasööjad ligi ei pääsenud, haisesid mädanenud forellid.

Samasugune vaatepilt avanes ka mitmel teisel väiksemal jõesilmu ja forellijõel: osaliselt või täielikult olid Lõuna-Pärnumaal kuivanud Lemmejõgi, Priivitsa, Häädemeeste ja Arumetsa oja ning Timmkanal oma kahe lisaharuga; kuivanud või vähese vooluga olid ka Riguldi, Nõva ja Veskijõgi Läänemaal. Põhja-Eesti väiksemad forellijõed säilitasid küll minimaalse voolu, kuid ka siin hävis rohkesti forelle: sügiseks oli neid sinna jäänud väga vähe, paiguti polnud üldse.

Nõnda surid jõesilmu mitme põlvkonna vastsed ja meriforelli noorjärgud. See tähendab, et järgmistel aastatel on oodata nende liikide arvukuse madalseisu ja ka loodusliku taastootmise langust. See mõju võib ulatuda viie ja rohkema aasta taha. Paiksete kalaliikide – trullingu, hingu ja võldase asurkonnad taastuvad alles paljude aastate möödudes.

Jõevähk. Suurimat kahju kannatasid möödunud suvel jõevähi asurkonnad esmajoones Saaremaal, aga ka mujal, kus see liik on seni püsinud. Jamaja jõel hinnati hukkunud vähkide arvu kahele-kolmele tuhandele isendile. Seejuures ei võetud arvesse selle aasta vähimaime, sest nad on üsna väikesed ja peitunud ka väiksemate kivide alla. Kuivanud jõepõhja kivide alt leiti vähki lausa hunnikutena: ühe kivi all loendati 54 eri vanuses vähki. Paljud, kes ei leidnud peidukohta, olid juba hukkunud ning enamiku kuivale jäänutest linnud ka ära söönud.

Kümne meetri pikkusel jõelõigul selgitati samasuviste ja vanemate vähkide vahekorda: samasuviste arv ei jäänud maha vanemate omast. Seega tuleb hinnanguid andes korrutada teatud veekogu lõigul loendatud vähemalt aastaste vähkide arv kahega.

Kümneid tuhandeid vähke suri Riksu ja Vesiku jões, Oju, Kuke, Võlupe, Lõetsa ja Soonda kraavis. Kriitilisse seisundisse sattusid ka Hiiumaa ja Lääne-Eesti vähesed vähiveekogud. Rohkesti vähke hukkus Sõtke jões (Ida-Virumaal), mis jäi septembris täiesti kuivale. Vähivarude seisund on Eestis niigi halb ning põuasuve mõju võib kesta üle kümne aasta.

Limused surevad kiiresti roiskuvas ja ülekuumenenud vees, kus neile ei piisa eluks vajalikku hapnikku. Liivase või kivise põhjaga veekogus võivad karbid ja ka teod taluda pikemat kuiva: elusaid karpe on leitud jõe niiskel põhjal ja varjuliste kivide vahel veel mitu nädalat pärast vee kadumist. Vee taandudes püüavad karbid jala abil liikuda sügavamatesse kohtadesse, kuid sageli see ei õnnestu. Kui vesi kaob sootuks, uuristavad nad end liiva sisse ja jäävad ootama päästvat vihma. Kestva põua korral nad siiski surevad ning uus karpide asurkond saab alguse alles siis, kui kalad toovad siia karpide vastseid ja poetavad need õigel ajal sobivasse jõepõhja. Karbid taastuvad vaid seal, kus on rikkalik kalastik ning leidub veel üksikuid karpe, kelle munadest koorunud vastsed võivad areneda kaladest vaheperemeestel, andes nii lisa kõhnaks jäänud asurkonnale. Paljudes isoleeritud rannikujõgedes võib veekogust täiesti kadunud liigi taastumine nõuda väga pikka aega.

Kahepaiksed. Konnade kudu arenes kiiresti kevadises soojas vees ja kullesed lompides. Kullesed jõudsid teha läbi ka moonde ning väikesed elurõõmsad konnajõmpsikad läksid rändama laia maailma. Paraku ei õnnestunud kõigil neist jõuda päästva rohurinde varju. Konnatiikides kahanes vesi katastroofilise kiirusega ja paljud väiksemad tiigid kuivasid juba juunis: seal elanud konnakullesed moodustasid paakunud mudale tumeda kooriku. Palju konnahakatisi suri moonde aegu ja lompidest välja tulles. Neid suri tuhandete kaupa. Paljud neist, kes jõudsidki lahkuda tiikidest, surid põldudel ja kuivanud veekogu kallastel, sest niisutavat vett ja varju ei jätkunud igale poole. Surid isegi täiskasvanud konnad.

Vesilike kudemistiigid on enamasti sügavamad, seetõttu käis nende käsi pisut paremini.

Kadu jätkus sügisel. Rohukonn, rohelised konnad ja kärnkonnad talvituvad enamasti veekogude põhjas olevate kivide all, kaldaalustes ja allikalistes kohtades. Pärast esimesi öökülmi koondusid konnad oma tavapärastesse talvitumiskohtadesse, millest suur osa oli paraku kuivanud. Nukker oli vaadata kivide alla pugenud talveootel loomakesi. Külmade tulek tähendab neile surma. Eelise saavad olelusvõitluses need liigid, kes ei vaja talvitusperioodil vett, näiteks rabakonn. Õnneks suuremates veekogudes vett siiski jagus.

Poolveelised imetajad sattusid samuti harjumatusse olukorda. Esmapilgul tundus küll, et nende elul pole häda midagi. Vastupidi: saarmas, mink ja vesimutt, mügri, kärp, aga ka tuhkur pidasid söömapidu. Neile langesid saagiks lompidesse vangi jäänud kalad, kuivale sattunud vähid ja veeputukad ning jõesängi koondunud konnad. Iseasi on aga, mida nad hakkavad peale eeloleval talvel. Kel head jalad ja tugev keha, see otsib ehk paremaid jahimaid kaugemalt, enamik aga koondub suuremate veekogude äärde. Seal muutub teravaks konkurents toidu ja varje pärast, suureneb suremus. Tagajärg: nende liikide arvukus väheneb. Loomad võtavad ette ulatuslikumaid rändeid, mis omakorda suurendab suremust, kuid aitab samas kaasa levila laienemisele. Selline saarmaste, ja ka mingi sisseränne Hiiumaale ja Saaremaale leidis aset pärast 1996.–1998. aasta kuivaperioodi. Ka siis kuivas suur osa Lääne-Eesti väiksemaid vooluveekogusid täiesti.

Tänavuaastane põud oli paiguti liiast isegi kobrastele, kes tuntud vee hoidjatena oskavad endale sobilikke tingimusi luua. Mitmel pool hääbusid kopra paisjärved, pesaurgude suudmed jäid kuivale. Madalvee korral kaevavad koprad tavaliselt uued sügavamad urud, aga kui ikka vett pole, siis ei aita ka maa uuristamine. Palju loomi, esmajoones poegi, langes kiskjate saagiks: koprapoja karvu leidus tavalisest rohkem isegi saarma ekskrementides, rebasest ja kährikust rääkimata. Kopraid jahtisid ka ilves ja hunt: nende jäljed olid üpris tavalised Alam-Pedja ning teistegi piirkondade kopra-asundustes.

Veepuudus sundis kopraid hülgama oma elupaiga ja rändama suurematele veekogudele. Nende koondumist märgati Suur-Emajõel ja selle vanajõgedel, koprad ilmusid talutiikidesse ja järvekestesse, kus aga leidus vett.

Mis saab loomadest talvel, pole raske aimata: urusuudmed ja urud külmuvad.

Kopra urusuudmete avanemine vee alla ei taga loomadele mitte üksnes kaitset vaenlaste eest – vesi toimib ka uksena, mis hoiab urgu külma eest. Kopra saba ja jäsemed on kaitsva karvkatteta, pakases võivad need tal ära külmuda. Seetõttu on veeta talv koprale ja kogu ta asurkonnale hukatuslik.

Saarmad koondusid kalakasvatustiikide piirkonda ja kalarikastele järvedele. Kalasööjaina on nad sattunud siin inimese põlu alla ja neid hävitatakse vaikselt, ilma kahjutasu nõuet esitamata.

Ränk suvi annab mõtlemisainet

Inimene on tootmise huvides rajanud üsna üheülbalisi maastikke. Kuivendatud metsa- ja põllumaadele on toodud ohvriks meie veekogude (esmajoones vooluveekogude) kunagine rikkus ja nende valgala looduse mitmekesisus. Valgala metsad ja sood on loodus seadnud koguma vett, et seda siis kuivemal ajal allikate vahendusel taas ringesse saata, tagades nõnda vooluveekogude püsiva hüdroloogilise reþiimi.

Põllu- ja metsamaade kuivendamiseks kaevatud kraavide kogupikkus ületab Eesti looduslike vooluveekogude üldpikkuse. Suur osa kraave paikneb metsades ja soodes, ümber suurte rabade. Oma loodud veejuhtmete süsteemi abil tühjendame pinnasesse peidetud looduslikud veehoidlad, mis on sajandeid toitnud ojasid ja jõgesid. Kui juhtub olema põuane aasta, ei ole kuskilt tulemas vett, mis toidaks veekogusid, tagaks vee-elustiku säilimise ja kaudselt ka meie enda püsimise ning heaolu.

Sellega, mida inimene nimetab melioratsiooniks, on ta tegelikult rikkunud antud alale iseloomuliku loodusliku veeringe, vee salvestussüsteemi.

Arukalt rajatud kuivendussüsteemid peaksid looma mulla optimaalse niiskusreþiimi intensiivse põllu- ja metsamajanduse piirkondades, ent jätma puutumata vähem kasutatavad alad: rabad, siirdesood ja enamikul juhtudest ka madalsood. Rabaservas pole kunagi loota head metsa juurdekasvu, küll aga suurendavad sealsed kraavid keskkonna ebastabiilsust.

Riigi tasandil tunnistame vaid põuast tekkinud kahju põllumajandusele, hoomamata selle mõju loodusele, kogu elustikule. Me ei teagi, kes ja kui palju kannatas. Ja kui surigi sadu tuhandeid vähke, miljoneid kalakesi ja konnakulleseid, pisikesi konnahakatisi, ning miljardeid veeputukaid ja limuseid – siis nemad ei hakka nõudma hüvitist inimese sigaduste eest, mida ta on korda saatnud loodust ümber kujundades, tagamaks endale paremat elu ja näilist kindlustunnet.

Hõre teadlaste vennaskond on nõutu: rahanappuse tõttu ahmivad nemadki õhku nagu konnad kuivanud tiigi kaldal.

Aeg-ajalt looduses korduvad kriisid õpetavad inimest nägema selgemalt tema tegevusega kaasnevaid probleeme. Meile näidatakse kätte meie vead, alasti kooruvad ahnitsev rumalus ja sellega kaasnev moraalitus. Loodus sunnib mõtlema seoste üle, mida märkasid ning millest juhindusid meie esivanemad.

Nikolai Laanetu (1946) on zooloog, uurib eeskätt veeliste ja poolveeliste imetajate bioloogiat ja ökoloogiat.

Loopmann, August 1979. Eesti NSV jõgede nimestik. Valgus. Tallinn.

[Kaart: 11_02 joed.jpg Kaarlilt]

Kuivanud või kriitiliselt väikese vooluhulgaga veesooned Eestis möödunud suve lõpul. Andmestik pärineb põhiliselt jõevähi töörühma välitöödelt Saaremaal, Hiiumaal, Ida- ja Lääne-Virumaal (osalesid Jaanus Tuusti, Margo Hurt, Mati Kivistik ja Nikolai Laanetu). Lisavälitöödel käis Nikolai Laanetu Pärnu-, Lääne-, Tartu-, Põlva- ja Harjumaal.

Põhjalikumalt jäid uurimata Kesk-Eesti veekogud, mistõttu selle ala kohta ei pruugi kaardipilt olla päris tõene.