Helsingi botaanikamuuseumis on elektroonilisse andmebaasi kantud teave rohkem kui 7000 Eestist pärit herbaarlehe kohta. Muu hulgas võib sealt leida ka meile seni teadmata levikuandmeid.

Helsingi botaanikamuuseumis on umbes kolm miljonit herbaareksemplari. Nendest rohkem kui poole moodustavad soontaimed ja ligikaudu pooled viimastest on pärit väljastpoolt Soomet. Pärast Baltimaade taasiseseisvumist eraldati nendest riikidest pärit herbaarmaterjal Nõukogude Liidu omast. Nüüd oli vaja selgitada, milline on Balti kollektsiooni olukord, määrata umbkaudugi selle suurus ning ennekõike parandada andmete kättesaadavust. Selleks kanti andmebaasi teave kõigi praegu kättesaadavate herbaarnäidete kohta. Tehnilistel põhjustel ja ajapuudusel jäid esialgu siiski välja andmed apomiktiliste rühmade kohta – hunditubakas (Hieracium), karutubakas (Pilosella), võilill (Taraxacum), kuldtulikas (Ranunculus auricomus coll.) – ning aiakultuuride kohta, kokku umbes 1500 herbaarlehte. Töö tulemusena on nüüd andmebaas 8500 herbaarlehe kohta, neist 7335 pärineb Eestist, 1100 Lätist ja 341 Leedust. See arv ei ole muidugi lõplik, sest andmebaasi täiendatakse pidevalt. Räägime siin lähemalt sellest, millist teavet võib sealt leida Eesti kohta.

Tabel sisaldab kogu herbaarlehel olnud teabe, sinna on lisatud maakond (kui seda herbaarlehel polnud), MGRS-ruut (military grid refernce system – ruudustik, mida kasutatakse Euroopa floora atlases) ning juhul kui koguja nimi on vahepeal muutunud, ka tema praegune nimi.

Algusest peale seati töö eesmärgiks ka kogu materjali analüüs, mille tulemusena on nüüd valminud ka teine andmebaas, kust leiab vaatluse all olnud herbaareksemplaride jaotuse taimede kogumise aja, koha, ja koguja järgi: millal, kust ja kes on taimed kogunud; lisatud on isegi kohanimede selgitused – mõnigi koht on ju viimase kahesaja aasta jooksul saanud uue nime.

Milline kasu võiks olla sellest tööst? Ennekõike peaks see kergendama teabe leidmist. On ju palju lihtsam liigutada arvutihiirt, kui minna vajaminevat otsima kollektsioonidest. Vaatame lähemalt, mida sisaldab Helsingi botaanikamuuseumi andmebaas Eesti taimede kohta.

Liigid. Nimekiri sisaldab praegu 1070 eri taksonit. Herbaarlehtede arv liigiti on väga erinev. Enim esindatud liik on harilik nõmmkann (Androsace septentrionalis) 58 herbaarlehega. Kahjuks on suur osa herbaarmaterjalist kontrollimata, nii et mõnel lehel võib olla taimeliik valesti määratud. Nimistu sisaldab ka selliseid liigi-, alamliigi- ja ristandinimetusi, mille kasutamise kohta Eestis viiteid ei leidunud. Peale taksonite üldnimekirja on need jagatud rühmadesse esinemissageduse (haruldane, hajus, paiguti jne.) järgi ning määratud igaühe ohustatuse aste.

Taimede kogumise kohad on kantud kaardile (1. joonis), kust selgub, et herbaarmaterjal jaotub väga ebaühtlaselt: enamik taimi on kogutud kolmest maakonnast – Harjumaalt, Läänemaalt ja Saaremaalt. Selgemalt paistavad herbaarlehtede arvu poolest silma veel Tartumaa, ilmselt tänu Tartu ülikoolile, ja Pärnumaa populaarse suvituspiirkonnana. Sisemaa piirkondadest on sagedamini käidud Võrumaal ja Põlvamaal. Andmebaasist leiab herbaarlehtede täpse arvu maakonniti ning iga maakonna juurest ka need konkreetsed kohad, kust taimed on kogutud. Seega saab ka maakonna piires näha, millistes kohtades on botaanikud ja taimehuvilised rohkem käinud.

Muidugi pakkus huvi ka see, kas Balti kollektsioon annab täiendust mõne liigi seni teada olevatele leiukohtadele. Näiteks Ülle Kuke [3] levikukaartidel pole vähemalt nelja haruldaste taimede leiupaika:

roomav akakapsas (Ajuga reptans): kogutud 1998 Võrumaalt Rõugest;

tume nokkhein (Rhynchospora fusca): kogutud 1926 Vormsilt Norbyst;

villtulikas (Ranunculus lanuginosus): kogutud 1962 Neerutist;

madal unilook (Sisybrium supinum): kogutud 1928 Raplamaalt Hagerist.

Kogumise aeg. Andmebaasis on eraldi toodud herbaarlehtede jagunemine korjamise aasta järgi (vt. 2. joonist). Näeb ka, kust maakonnast ning kes mingil aastal on taimi kogunud. Ajati võib selgelt eristada teatud etappe: 19. sajandist ja 20. sajandi algusaastatest on vähe taimi vähestelt kogujatelt. Seevastu möödunud sajandi kahekümnendaid ja kolmekümnendaid aastaid võib vaieldamatult pidada herbaarmaterjali kogumise õitseajaks. Noores Soome ja Eesti riigis tekkis isamaalisel taustal ka huvi hõimurahva vastu. Soome teaduslikud seltsid, ühingud ja ülikoolid korraldasid Eestisse mitu reisi (näiteks Vanamo seltsi reis Eestisse 1926. aasta mais), mille jooksul koguti ka rohket herbaarmaterjali. 1929. loodi Soome-Balti taimegeograafide ühing [2], mis veel omakorda tihendas kahe maa teadlaste suhtlust. Suurim osa (umbes 69%) kõigist herbaarlehtedest on Soome taimeteadlased või harrastusbotaanikud kogunud just nendel aastatel. Teine maailmasõda katkestas mõneks aastaks sidemed kahe riigi vahel, see kajastub ka herbaariumis. Eelmise sajandi viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel hoogustus muuseumidevaheline herbaarmaterjali vahetus. Seda põhjustas mitte niivõrd riigipiiride suletus, kuivõrd üldine suundumus. Kui paar üksikut herbaarlehte välja arvata, siis ongi enamik materjali neil aastail tulnud muuseumisse vahetuse teel. Edaspidi on vahetuse osatähtsus pidevalt vähenenud ja praegu peaaegu täielikult soikunud.

Seevastu seltside ja ühingute huvi Eesti ja Baltimaade vastu pärast nende taasiseseisvumist elavneb pidevalt. Viimaste aastakümnete herbaarmaterjal pärinebki peamiselt soomlaste Eesti-reisidelt. Eestlaste endi kogutud materjali on viimasest kümnendist väga vähe.

Kogumise aega jälgides võib samuti leida uut teavet. Nimelt mainib Toomas Kukk [2], et karedahambane osi (Equisetum trachyodon) leiti esimest korda Saaremaalt aastal 1934. Helsingis oleva eksemplari on aga P. Lakschewitz kogunud kaks aastat varem – 1932, samuti Saaremaalt.

Taimede kogujad. Andmebaasis on kogujana kirjas 239 nime. Nendest 134 on soomlased, 77 eestlased ja 28 venelased, rootslased või jäi nimi arusaamatuks. Igaühe kohta saab teada, kui palju herbaarlehti, millistel aastatel ja kust maakonnast ta on kogunud. Soomest pärit kogujate seast võib leida tuntud isiksusi. Alexander Luther, hilisem zooloogiaprofessor Helsingi ülikoolis, on korjanud muuseumile 1890. aastatel 43 herbaarlehte. 1912. aasta suvel käis Eestis botaanikamuuseumi tulevane kustos (juhataja) Harald Lindberg, kes korjas taimi 503 herbaarlehe tarvis. Harrastusbotaanik Olli Kyyhkyselt on muuseumi kollektsioonis 93 herbaarlehte 1924. aastast. Vahest tuntuim Eestis ringi liikunud Soome taimeteadlane on botaanikaprofessor Kaarlo Linkola (pildil), kes tegi mitu reisi Eestisse aastatel 1924–1939. Tema kogutud herbaarlehti on muuseumis 254, peale selle on Linkola avaldanud uurimuse Eesti puisniitudest [4]. Kõige rohkem – 721 herbaarlehe jagu taimi on Eestist korjanud lektor Ole Eklund 1924. ja 1935. aastal. Eklund on avaldanud ka mitu Eesti taimestikku puudutavat artiklit, põhjalikuma neist Vormsi floora kohta [1]. Ilmari Hiitonen (Hidén), muuseumi kustos 1960. aastate alguses, on kogunud Eestist 265 herbaarlehte 1928. ja 1935. aasta reiside ajal. Hans Luther, hilisem botaanikaprofessor, käis Eestis 1934. ja 1935. aasta suvel, kogudes materjali 652 herbaarlehe tarvis.

Eesti taasiseseisvumise järel on siin käinud palju Soome taimeteadlasi ja harrastusbotaanikuid. Neist aktiivsemad kogujad on olnud Carl-Adam H¿ggström, Raino ja Tuula Lampinen, Jaakko Savola, Juha Suominen, üks selle artikli autoreid – Pertti Uotila – ja eelkõige Pentti Alanko, kellelt on muuseumi Balti kollektsioonis juba 584 herbaarlehte. Eesti kogujatest on enim taimi Rudolf Lehbertilt – 156 herbaarlehte. Et Lehbert oli harrastusbotaanik ega olnud otseselt seotud Tartu ülikooliga, on teadmata, kuidas tema materjalid muuseumisse sattusid. Aktiivsete kogujatena mahuvad esiritta veel Heinrich Aasamaa – 120 herbaarlehte, Aleksander Reinthal – 69, Karl Reinthal Kupffer – 41 ja Linda Viljasoo – 30 herbaarlehte.

Kui kellelgi tekkis huvi kirjeldatud andmebaaside vastu, siis kõik see on kättesaadav Helsingi botaanikamuuseumis.

1. Eklund, Ole 1929. Beiträge zur Flora der Insel Wormsö in Estland. – Acta Societas pro Fauna et Flora Fennica 55 (9): 1–136

2. Kukk, Toomas 1999. Eesti taimestik. Teaduste Akadeemia Kirjastus. Tartu–Tallinn.

3. Kukk, Ülle 1999. Eesti kaitstavad taimeliigid. Tartu.

4. Linkola, Kaarlo 1930. Über die Halbheinwälder in Eesti. – Acta Forestalia Fennica 36: 1–30