Kartulimardika (Leptinotarsa decemlineata) kodumaa on Põhja-Ameerika. Euroopasse jõudis ta 19. sajandi lõpul, kuid lõplikult kinnistus siin alles aastakümneid hiljem. Uusasukad olid saabudes nii külmaõrnad, et nende leviku võimalikuks piiriks peeti 52–54° põhjalaiust. Hoolimata ennustustest hakkas kahjur siiski tasapisi põhja poole liikuma. Eestis leiti esimesed mardikad 1965. aastal, järgnes aastaid, kui temast polnud meil midagi kuulda.

Tänu väga heale kohastumisvõimele on meil välja kujunenud kohalik populatsioon, seetõttu jäeti kartulimardikas välja 2000. aasta uues taimekaitseseaduses toodud karantiinsete kahjurite nimekirjast. Paarikümne aastaga on meil talvituva mardika külmakindlus suurenenud ligi 2 °C võrra. Eesti talved võivad olla väga kontrastsed. Viie aasta jooksul oleme jälginud mardika talvitumist põllul. 2002/2003. aasta väga karm talv ligi –30 °C kestvate pakastega sai saatuslikuks vaid rasketes savimuldades talvituvatele mardikatele, kergemates õhurikastes muldades jäi viiendik mardikatest ellu.

Kartulimardikas on siia jõudnud ja siia ta ka jääb. Tema arvukust pole võimalik prognoosida, sest põldudel tegutsevad nii meie omad mardikad kui ka migrandid. Kui suur on ühel või teisel aastal sisseränne, oleneb ilmast. Äikesega kaasnevate õhuvooludega võivad suured mardikate parved kanduda lõunapoolsetelt aladelt sadade kilomeetrite taha. Kui kevadsuvel valitsevad lõuna- või kagutuuled, jõuavad nad meile, ja mitte ainult põldudele. Nii juhtus ka sel aastal, mardikad jõudsid metsatalu põldudele, kus neid varem pole kunagi olnud, neid võis kohata linnatänavatel ja mererannas.

Kartulimardikas kuulub maailma kolme kõige mürgiresistentsema putuka hulka. Tõrje ei anna enam tulemusi. Ei aita soovitus mürke vaheldada: mardikatel on välja kujunenud multiresistentsus, st. resistentsus eri klassidesse kuuluvate insektitsiidide vastu. Pritsimisel võivad hukkuda üksnes tõugud, mardikas elab edasi.

Kui loota, et mardika sisserännet ei tule, võiks soovitada rajada uued kartulipõllud eelmise aasta omadest kaugemale. Vahemaad on raske soovitada, kirjanduses pakutakse vähemalt 500 meetrit. Meie kogemused näitavad, et juhul kui mardikal tuleb uuele põllule jõudmiseks läbida tema jaoks raske maastik, näiteks talivili, niitmata tihe rohi, põõsastik jm., siis võib vahemaa olla mitu korda lühem. Talvitunud mardikate tiivalihased ei ole veel välja arenenud ja toidutaimeni peavad nad kõndima, lendama hakkavad nad alles pärast toitumist.