Õnn kohtuda meie metsade kõige varjatuma eluviisiga elukaga saab osaks vähestele. Mõned lihtsalt näevad ilveseid ja teiste teed ei ristu metsakassi omaga kunagi. Olin leppinud, et kuulun teise rühma. Minu esimesel isadepäeval võttis aga metsaõnn teise suuna.

Sellest ajast alates on mul olnud võimalus metsakassiga kokku saada kolmel korral. Metsa ja ilvese vahele võib peaaegu võrdusmärgi tõmmata, sest ilvesed elutsevad suurtes metsalaamades. Eriti sellistes, mille äärde jäävad raiesmikud ja noorendikud, samuti mõni oja või veega täitunud kraav. Vesi tõmbab ikka elu ligi ja elu tõmbab omakorda magnetina kiskjaid.

Võimalikku „ilveseala” on kõige kergem kontrollida talvel. Siis võib läbi tihniku tungides sattuda ilvese jäljerajale, kus loom on mõni hetk tagasi jahiretkel viibinud. Kui tihnikus on ilvese käitumisest tunnistust andvale metsaraamatule raske sattuda isegi kindlas ilvese elupaigas, siis kraavil või ojal tabab silm peagi käpajälgi. Need segunevad jääl kiiremat teed otsinud rebase, kitsede ja nugise jälgedega.

Linnainimesed on ikka küsinud „ilvesejahi” kohta, et kas ma ei karda. Vaata kui kargab sulle kraesse! Õnneks olin ma juba nii palju ilvese jahistiilist teadlik, et mitte karta ilvese hüpet puu otsast. Puid ja muid kõrgemaid kohti kasutavad ilvesed vahel vaid ümbruse kuulamiseks ja jälgimiseks. Sealt nad rünnakuid ette ei võta, liiati siis veel inimese vastu. Samas oli alati ülevalt kõhe tunne sammuda kiskja jälgedes, kiskja omakorda saaklooma jälitamas.

Ma teadsin, et võimalus kiskjaga kohtuda on imepisike, kuid sisimas lootsin ikka, et järgmise kuusetihniku taga ta istub – uhkelt lumine habemik. Paraku polnud see kunagi nii. Teadsin, et kui mul ei vea ilvesega, siis veab millegi muuga. Ometi ei pööranud ma selles teadmises kunagi värskelt ilveserajalt kõrvale, vaid kasutasin juhust uurida, millega üks Eesti ligikaudu 700–1000 ilvesest jälle hakkama on saanud.

Esimene kord hakkas mu ilveseõnn pöörduma siis, kui Remek Meel kutsus mind kaasa lumisele Tartumaale ilvest seirama. Arvasin, et minu võimalused peaksid seepeale mitu korda suurenema. Lund oli aga vähe ja meie jälitamine ei õnnestunud. Ühel päeval astusime mõlemad põksuvate südametega teadmises, et järgmise künka taga on metsisand ise, kuid osav hiilija oli kõval koorikul suutnud oma jäljed meile märkamatuks muuta ja ammu sellest piirkonnast kaduda.

Teisel korral oli õpetlik vaadata kahe noore ilvese jahiretke – nood olid ilmselt alles hiljuti oma emast lahkunud. Koostöö oli laitmatu: üks ründas metskitse ühelt poolt, teine teiselt poolt kuuski. Kits oli sisse piiratud ja temast sai noorsandide kõhutäis. Looduses ja ka eluski on ühe ebaõnn sageli teise õnn. Tegu oli näha, kuid tegijaid endid mitte. Sama päeva lõunapausil tervitas meid värbkakk ja õhtul rändav vöötkakk. Mõlemad kakud pakkusid ilusa elamuse. Ilveseid polegi vaja! Las nad siis olla minu jaoks kättesaamatud ja jätku mulle ainult jälgi, mis jutustavad nende põnevast elust.

Eelmisel novembril tuli maha korralik lumi ja paistis, et talv tuleb tõsine nagu muiste. Paraku nii ei läinud, kuid tol novembrikuu päeval, mis oli ühtlasi minu esimese isadepäeva pühapäev, otsustasin teha enne pere ärkamist jalutuskäigu värskes lumes. Tühjade kätega koduteele tagasi pöördudes oli mu teel ilves. Sama kiiresti ja äkitselt, nagu ta ilmus, ta ka kadus.

Parkisin auto ja otsustasin teda jälitada, et teada saada, kuidas ilves käitub. Kas ta jookseb kaua ja pikalt? Kuhu ta lõpuks välja jõuab? Mind huvitas ka, kui kiiresti ta ehmatusest toibub ja rahulikult sammu käima hakkab. Need küsimused said aga vastuse selsamal hetkel. Mõttekiirusel, sest pea tõstes oli ilves uuesti minu teel. Ta piidles sinnapoole, kust ma olin ennist tulnud, nagu kartes, et sealt võib veel midagi ootamatut ilmuda. Ta ei teadnud ega ka kuulnud, et ma juba jäädvustasin tema tegevust. Kuid ma tahtsin, et ta teaks seda – tõin kuuldavale maheda vile, mille peale suur hiilija peatus ja hoopis vastassuunda vaatas. Kuid tema üllatus ei olnud kuigi suur. Sama kindlameelselt astus ta edasi ja oligi läinud. Jälgedest selgus, et ma olin oma pühapäevase kojusõiduga rikkunud ilvese plaani teed ületada. Selle viis ta aga kiiresti täide ja teist korda ma teda häirida ei suutnud.

Niisugused on olnud minu seiklused ilveste radadel. Ma usun, et ka ennast näitamata suudab see salapärane loom palju põnevust pakkuda. Teadmine, et ta on olemas, kuid inimsilmale peaaegu märkamatu, muudab ta veelgi salapärasemaks ja suurendab huvi teda otsida. Nii on ka Eestis pandud ilvestele kaela raadiosaatjaid ja kõnnitud hiljem kümneid kilomeetreid ilveste jälgedel, kirjutades üles pisemadki detailid, mida metsikud kassid on korda saatnud. Sest ilvesed on huvitavad.