Terioloogia on teadus imetajatest. Eesti terioloogia selts koondab elukutseliste imetajauurijate kõrval ka üliõpilasi ja teisigi huvilisi. Septembri lõpus tuldi kokku Järvseljale, seltsi tavapärasesse sügiskooli, kus asjatundjad vahetasid kogemusi ning vähem asjatundjad said teada palju uut. Koos oli ligi 60 huvilist, ligi pooled neist tudengid, oli kooliõpilasigi.

Esmalt kuulati külalisi Karjalast. Pjotr Danilov tutvustas sealset suurkiskjate “suurt nelikut”: hunti, ilvest, pruunkaru ja ahmi. Ahmi levikupiir on alates 1970. aastatest tõmbunud põhja poole ligi 400 kilomeetrit, samal ajal kui hunt on edukalt üle saanud 50–60-ndatel aset leidnud laialdasest mürgitamisest, mis tappis neist enamiku ja keelustati juba kümmekond aastat hiljem. Ilvese toidulaua katavad põhjas põhiliselt jänesed, päevanorm on pool jänest, toidulisa annavad metsislased. Lõuna pool rikastavad menüüd metskitsed ja mitmekesisem linnustik.

Huvitav vägikaikavedu käib Karjalas kahe kopraliigi, euroopa ja Põhja-Ameerikast pärit kanada kopra (Castor canadensis) vahel. Seda tutvustas Fjodor Fjodorov. Kui euroopa kobrast kujutavad laialdaselt juba muistsed raidpildid, siis kanada kopra asurkond on alguse saanud 1930. aastatel kobrastest tühjaks kütitud Soomes lahti lastud neljast isendist. Sealt jõudsid, aga ka introdutseeriti kanada koprad paljudesse Karjala piirkondadesse, “fauna rikastamine” oli tollal moes. Välimuselt on need liigid ja nende tegevusjäljed sarnased, kindlalt eristada saab vaid kolju põhjal, kuid omavahel järglasi nad ei anna. Praegu tundub, et Karjala põhjaosas tõrjub kanada liik “eurooplase” välja, lõunaosas vastupidi. Mis on põhjus, kas kanada kopra parem kohastumus külma kliimaga või euroopa kopra lõunapoolsemate asurkondade suurem elujõud, või veel midagi, pole selge. Igatahes annab see lootust, et Eestit “kanadalane” veel niipea ei valluta.

Tiit Randveeri sõnutsi on metskitsede teema “kolikambrist välja toodud” seepärast, et üheksakümnendate raiebuumi järel istutatud noor mets on praeguseks kasvanud metskitsele suupärasesse kõrgusesse. Metskitsekahjustused männi- ja kuusekultuurides on muutunud väga teravaks probleemiks. Küsimus on, kas ja kui palju tohiks või tuleks küttida. Võimalik, et mõne aasta pärast pole see enam päevakorral, sest noor mets kasvab kitse-east välja ning jõuab põdra “menetluskõrgusse”. Praegu oskas Randveer arvata, et metskitsi on rohkem, kui ametlikud loendusandmed kajastavad. Näiteks arvutuste kohaselt söövad ainuüksi Eesti ilvesed ühe talve jooksul niisama palju kitsi, kui neid jahimeeste hinnangul siinmail üldse elutseb. Seetõttu võiks jahihooaega rahulikult pisut pikendada, võttes eeskujuks muud Euroopa riigid (oktoobris seda ka tehti – toim.).

Peep Männil hindas Eesti karude praeguse arvukuse suurimaks kõigi kohalolijate teadliku elu jooksul – ligikaudu 600. Hunte olevat 100 ringis ning 700 ilvest jagunevad ühtlaselt üle kogu Mandri-Eesti ja Hiiumaa, vaid Saaremaal pole teada ühtegi ilvesepesakonda. Suurkiskjate registreeritud pattude loetelu ühe aasta jooksul võiks praegu olla umbes selline: hunt – 100 lammast (teist sama palju murravad muuseas koerad), 25 koera ning paar veist; karu – 100–150 mesipuud. Ilvesed näivad aga olevat iseäranis kasulikud metsakasvatajatele, kuna jahivad just metsas elutsevaid metskitsi, samal ajal kui inimene tavatseb küttida pigem avamaastiku loomi. Teatavasti on viimasel ajal ulukitele kaela riputatud mitmesuguseid sidevahendeid, kuid ka muud teadusuuringud on hoogustunud. Lähiajal on plaanis mitu mahukat uurimisprojekti, et selgitada välja Eesti ulukiasurkondade muutused ja täpsustada nende omavahelisi suhteid. Üksiti kavatsetakse luua riiklik ulukiuuringute ala Soomaa rahvuspargist lõunasse. Metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse tellitud või tehtud ulukiuuringute aruanded on loodetavasti peagi Internetis kättesaadavad [1].

Euroopa naaritsa taasasustamine – Tallinna loomaaiast Hiiumaale – on hoidnud Tiit Marani töörühmal käed-jalad tööd täis juba kaheksa aastat. Naarits on osutunud väga õppimisvõimeliseks liigiks: et aga loomaaias üles kasvanud loomadel jääb koolitöö paratamatult nõrgaks, saavad nad vabas looduses hakkama kehvemini, kui ehk algul oodati, ning kipuvad langema kiskjate ja röövlindude saagiks. Siiani on õnnestunud lahti lasta 330 looma, raadiojälgimine on näidanud, et just kuu kuni poolteist pärast lahtilaskmist on kriitiline aeg, mil suremus on väga suur. Paremini on hakkama saanud need naaritsad, kes loomaaias on kasvanud avaramates ja looduslikes aedikutes, ning need, kes on üles kasvanud aedikutes Hiiumaal ja sealt loodusesse lastud pesakonna lagunemise ajal. Esimene pesakond looduses sündis 2006. aastal, tänavu oli neid juba viis, kuid kaks neist on ilmselt hukkunud.

Nahkhiireuurija Lauri Lutsar tõi ettekandepulti salapärase rohelise kasti. Isekoostatud seade sisaldas muu hulgas ultrahelidetektorit, kassettmakki, inimhäälel kellaaega teatavat äratuskella, GPS-vastuvõtja ning GSM-modemiga varustatud kontrollerit, temperatuuri- ja kallutusandureid ning palju muud. Selle kasti jätab Lutsar omapäi mõnda nahkhiirepaika, suheldes temaga GSM-võrgu kaudu näiteks telefoni teel. Kuuldud ultrahelid lindistab kast aeglustatult üles ning samal ajal laseb äratuskellal öelda teise stereokanalisse kellaaja. Ühe suve on seade veetnud Paldiski veetornis ning sealsamas korra napilt pääsenud päästeameti pommirühma veekahurist.

Mitu hallhüljest said tänavu suvel selga saatja, mis registreerib GPS-süsteemi kasutades hülge asukohti ja saadab need GSM-telefonivõrgu kaudu edasi [2]. Täpsemalt, saatja lihtsalt kleebitakse looma seljakarvade külge. Kord aastas vahetab hüljes karva ning siis läheb kallis riist kaotsi, kuid aasta jooksul uurijatele saadetud info on kaotust väärt. Mart Jüssi rääkis, et tänu saatjatele saadi esimest korda aimu, kuivõrd kiirelt ja suures ulatuses hülged Läänemeres ringi liiguvad. Näib, et pole olemas näiteks Eesti või Soome hülgeid: samad loomad liiguvad eri riikide vetes, orienteerudes uskumatult enesekindlalt. Näiteks ühel hülgel oli komme kurseerida kahe üksteisest 70 kilomeetri kaugusel asuva lesimiskoha vahel, selle vahemaa tavatses ta läbida otsejoones ja ühe päevaga. Millel täpselt hüljeste sedavõrd eksimatu suunataju põhineb – hoovustel, vee maitsel või veel millelgi, on ebaselge. Hüljeste ööpäevase rütmi jälgimine on näidanud, et söömisele kulub seniarvatust märksa vähem aega ja ilmselt on ka kogused arvatust väiksemad – rahustav uudis kaluritele. Käsitööna valminud saatjatel on ka sügavus- ja temperatuuriandurid. Selgub, et enamasti peetakse räimejahti 60–80 meetri sügavuses, suurim sukeldumissügavus on siiani olnud 160 meetrit. Muuseas võiksid saatjatega hülged olla edukalt rakendatavad Läänemere veetemperatuuri ja soolsuse seireks, milleks praegu kulutavad aega ja raha uurimislaevad.

Paljud maailma omapäraseimad imetajaliigid on ühtlasi väga ohustatud. “Kui need kaovad, ei jää planeedile midagi sarnast,” nendib Londoni zooloogiaühingu uudse algatuse EDGE koduleht [3]. EDGE siht on aidata kaitsta neid imetajaliike, kelle geneetiline info on kõige unikaalsem. Unikaalsuse ja ohustatuse põhjal seatakse liigid pingeritta, mis selgelt erineb tavapärasest ohustatuse pingereast. Esikohal on Jangtse jõe delfiin, kes lahknes sugulasliikidest 20 miljonit aastat tagasi ning praeguseks on kidura kaitse tõttu kardetavasti välja surnud: teated kohtumisest temaga on pigem Loch Nessi sauruse juttude tasemel. Teisel kohal on EDGE vapiloom sipelgasiil. Euroopa naaritsa kaitse eestvedaja Tiit Maran, kes algatust sügiskoolis tutvustas, nentis pisut mõrult, et tema hoolealune ei jää pingereas just etteotsa.

Juttu oli paljust muustki, kuid üksnes jutuga ei piirdutud. Õppekäigul kohalikku mägralinnakut kaema nähti ära ja õpiti tundma enamiku suuremate metsaelanike – karu, ilvese, põdra, metssea, metskitse, mägra, kähriku ja rebase jälgi (# 2). Soojas õhtupimedas soostus sügiskoolilistele heterodüündetektorite vahendusel esinema põhja-nahkhiir. Viimasel päeval kraamis Uudo Timm väikese sissejuhatava õppuse järel lagedale üle sajapealise kogu kõigi Eesti putuktoiduliste ja näriliste ning mõne suuremagi looma kolpi ja lasi mitte just palju väiksema hulga huvilisi neid määrama.

Terioloogia sügiskooli korraldamist toetas keskkonnainvesteeringute keskus.