Kristjan Zobel on sündinud 19. mail 1960 Tallinnas. Lõpetanud Tallinna 7. keskkooli 1978 ning Tartu ülikooli bioloogina (ökoloogia ja keskkonnakaitse alal) 1983. Samast aastast alates töötanud TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudis. Kaitses filosoofiadoktori töö 1992 Tartus. 1993. aastast taimeökoloogia õppetooli dotsent, alates tänavuse aasta 26. oktoobrist taimede evolutsioonilise ökoloogia professor. Tegelnud bioindikatsiooni, bioloogilise mitmekesisuse ja taimeökoloogiaga, käsitlenud taimekoosluste liigilist mitmekesisust ja taimkatte ruumilist struktuuri mõjutavaid tegureid. Eesti vabariigi teaduspreemia laureaat 1997.

Kõrvalt vaadates tunduvad peeglikatsed ja maasse torgatud plastlilled puisniidul väga efektsed, aga paratamatult tekib küsimus, mida sellega teada saadakse? Kas tõepoolest midagi uut või üksnes täpsustatakse teadaolevat?

Iga teadlane proovib jõudumööda püstitada küsimusi, millele on võimalik käepäraste vahenditega vastuseid leida. Manipulatsioonid loodusega, niidule pandud peeglid või plasttaimed – nende eesmärk on looduse keerukas sasipundar lahti harutada. Proovida niidiotsi eristada ja lahutada keerulised protsessid komponentideks. Süsteemi, kus on miljoneid, kui mitte miljardeid komponente: mikroobid, putukad, taimed, seened, on lootusetu uurida mehhanitsistlikult, nii et registreerime kõik seosed kõikide vahel. Peame paratamatult hüpoteeside kontrollimiseks süsteemi lihtsustama.

Üks variante on teha laborikatseid, täiesti kontrollitud tingimustes kasvavate taimedega. See on viimane hädalahendus, sest tehisoludega pole taimed kunagi evolutsioonis kokku puutunud. Nad pole evolutsiooni jooksul kunagi potis kasvanud. Ma saan teada, kuidas taimed potis käituvad, aga kuidas see peegeldab nende tegelikke kohastumusi looduses, on iseasi. Järgmine, veidi parem, aga sedavõrd keerulisem, on teha manipuleerivaid katseid otse looduses. Peeglid panin Laelatu niidule sellepärast, et taimedel oleks rohkem valgust. Kui mul olnuks raha osta laser, mis valgustaks Laelatu puisniitu satelliidi pealt, siis ma oleksin seda võib-olla teinud. Aga loodusele on üldiselt keeruline just parajal määral vahele segada ja veel raskem ennustada, mis sellest välja tuleb.

Komponente on palju: muutes ühte või kahte komponenti, pole teada, mis sellega veel muutub.

Just nimelt. Kui muudan valgust, siis muutub paratamatult ka temperatuuri- ja veereþiim. Tuleb nendes piirides töötada, mis on antud, ning püüda olla üha kavalam ja muid asju kontrolli all hoida.

Küsisid, kui suurtele küsimustele saab üldse nii vastuseid leida. See, mis mind praegu kõige enam huvitab, tundub mulle endale küll olulise küsimusena: kuidas rohttaimed aru saavad, kas neid varjutavad puud või teised rohud. See on meile juba selge, et nad saavad aru. Et taimedel on olemas vastav intelligents.

Kas seal pole muid tegureid, näiteks teised taimed mõjutavad maa seest juurte kaudu?

Jah, see on hea küsimus. Kunagi uuris mu juhendatav, kas värvi-paskheina lehtede lõhestumus on plastiline tunnus, st. oleneb valgustatusest, või on geneetiliselt määratud. Ta mõõtis Laelatu puisniidul lehe parameetreid, üksiti valgustingimusi rohustu kohal ja rohustu sees. Valgustatus lehe lõhestumust ei seletanud, see on mitteplastiline tunnus. Kuid selgus huvitav tõsiasi: leherootsu pikkus oli tugevas seoses ümbritseva rohustu kõrgusega, aga mingit seost polnud puude võrast läbi tuleva valguse kättesaadavusega. Samas oli taime juures nii rohttaimede kui ka puude juuri. Kui ta kasvab kuskil häilus, siis see ei tähenda, et seal pole puujuuri ja väga raske on ette kujutada mõnda maa-alust mehhanismi, et mõne parameetriga on korrelatsioon ja mõnega mitte. See põhjustas hüpoteesi, et taim suudab tajuda signaale, mis annavad infot selle kohta, kui kõrgel või kaugel varjutaja asub.

Signaalide iseloomu kohta on praegu kaks hüpoteesi. Esimene kahtlustab tagasisidestatud süsteemi. Kui varjutajateks on ümbritsevad rohud, siis on olemas positiivne tagasiside. Kui kasvad rohustus kõrgemale, läheb paremaks ehk valgemaks, järelikult kasvame veel. Kui varjutab puu, siis kasva palju tahes, pole mingit tagasisidet. Siis kõrgemaks venimine valgustingimusi ei paranda. Teine hüpotees väidab, et rohustu vari on kiiremini muutuv, väriseb tuules ja on teravam, lehekesed on siin ja seal. Puu vari kipub olema tükk aega ühesugune. Varju kvaliteet on hoopis teine. Paremaid hüpoteese praegu pole.

Peeglite katse avaldas muljet vähemalt taimeökoloogia kaugetele isikutele. Kas see eksperiment saavutas oma sihi?

Ei, põhieesmärk jäi saavutamata. Mul on küll selle katse põhjal avaldatud seitse publikatsiooni, ent need kajastavad kõrvaltulemusi. Milles oli siis asi? Väetamise korral peaks Laelatu puisniidul taimede liigirikkus kiiresti vähenema, seda näitas selgelt juba kadunud Kaljo Pork. Minu tööhüpotees oli, et liigirikkus vähenes pimenemise tõttu: taimed kasvavad suuremaks, väiksematel liikidel läheb liiga pimedaks ja nad tõrjutakse valguskonkurentsiga välja.

Hüpoteesi kontrollimiseks kasutasin nii väetamist kui ka suuri, kahemeetriseid peegleid, ehitasin väikese proovilapi jaoks otsekui teise päikese. Lootsin, et väetamine ei vähenda liigirohkust peegliga ruutudes, sest seal kompenseerib lisavalgus väetise mõju. Paraku see lootus ei täitunud: väetatud ruutudes liigirikkus ei vähenenud üldse ja peeglitel polnud midagi kompenseerida.

Porgi katsetes vähenes liigirikkus viie aastaga tunduvalt. Kasutasin samu doose nagu tema, ent mul ei juhtunud viie aastaga midagi. Mu põhjendus on see, et ruudud olid liiga väikesed ning servaefektid liiga tugevad. Taimed kasvasid vegetatiivselt pidevalt sisse, liigid säilisid kõrval. Pork väetas tunduvalt suuremaid alasid, mul olid ruutmeetrid. Hea külg oli see, et ma nii palju loodust ära ei rikkunud, aga halb oli see, et põhiküsimusele ei saanud vastust.

Taimedega katsetades räägitakse eetikast tunduvalt vähem. Kui palju võib siiski loodust muuta oma teadmisjanu rahuldamiseks?

Arvan, et see on väga tähtis küsimus. Teadusele võiks midagi ohverdada, aga seda tuleks teha kontsentreeritult. Laelatu on koht, kus kümned ja kümned inimesed on loodust rohkem või vähem manipuleerinud ja minu arust võiks lubada seda seal edasigi teha. Väga paljudele, ka looduskaitse olulistele küsimustele on sealt vastuseid saadud. Meil on ka muid väärtuslikke niite ja võiksime siis kokku leppida, et mujale me ei lähe nii suures mahus katsetama. Õnneks on Laelatu katsed olnud sellise dimensiooniga, et taimkate pole muutunud, on suutnud üsna kiiresti taastuda.

Oled tegelenud ka rakendusteaduse, looduskaitseteadusega. Kas see annab midagi ka hingele?

Minu hingele on see andnud suhteliselt vähe, kuna mul pole selles vallas ilusaid tulemusi ette näidata. Meil on küll üht-teist käsil, aga positiivseid teateid looduskaitsjatele on mul vähe. Need, mis puudutavad karukellasid. Karukellad on üsna kavalalt perioodiliste põlengutega kohastunud liigid ja nende kaitseks oleks vaja kontrollitud tulekahjusid või põletamise imitatsiooni, et vähendada sambla-kulukihti ja parandada valgustingimusi.

Metsapõlengud on eelkõige majanduse, rahvusliku rikkuse probleem, seda ei saa vaadata kui looduse hävimist. Meie looduse normaalne tulering on 300–400 aastat, selle aja jooksul põleks inimese puudumisel ühe korra iga mets. Selle rütmiga on paljud boreaalse ning hemiboreaalse vööndi taimed ka kohastunud. Metsatulekahjud on tragöödiad vaid populatsiooni või üksikindiviidi tasemel. Tragöödiat pole liikide tasemel. Paljude liikide jaoks on tragöödia see, et tulekahjud on liiga harvad.

Poollooduslike koosluste püsimine on oluline ka teadlastele, kuid vaevalt siin õnnestuks peale niitmise ja karjatamise midagi põhimõtteliselt uut välja mõelda.

Arvan ka, et ei õnnestu. Eksperimendid on kõik ära tehtud: kui palju peab vähemalt hooldama, et kooslus püsiks? kas põletamine sobib sama hästi kui näiteks niitmine? Kui senitehtu mõttes kokku võtta, siis vastus on, et tuleb majandada traditsiooniliselt.

Kulupõletamine on üks hädapärane alternatiiv, aga problemaatiline: seda saab küll teha väikeste tükkide kaupa, ent see on kallis, sest vahid peavad olema väljas, seda ei saa teha iga ilmaga jne. Sakslased ja soomlased on kulupõletust palju uurinud, aga kokkuvõttes pole see mõistlik.

Eesti looduskaitse prioriteet peab olema poollooduslike koosluste traditsioonilise majandamise jätkamine ja selle riigieelarveline jätkusuutlik finantseerimine. Mitte projektipõhiselt, aga nii, et selle rahastus kajastuks eelarves aastast aastasse, ilma et oleks vaja midagi taotleda. Neid kooslusi pole mõtet hoida vaid viis või kümme aastat, vaid igavesti. See pole teaduslik probleem, aga teadlased võiksid ergutada poliitikuid senist tava muutma. Miks peaks kogu aeg tõestama, et Matsalu või Laelatu vajab igal aastal niitmist? See on meie looduse esmatähtis väärtus, teisena aga ürgsed metsaalad, mida tuleb hoida ahnete käppade eest, kes tahavad puitu.

Kas taimeökoloogiast on peale looduskaitse ka muud praktilist kasu? Kas see on ainult teadlase huvi rahuldamine?

Suur osa taimeökoloogiast, mida meie instituudis tehakse, ei ole otsese praktilise väljundiga ja ka tulevikus on sellest raske mingit tulu oodata. Üks teaduse ülesanne ongi just teadmisjanu rahuldamine ja looduse saladuste lahtimuukimine.

Tahan ise lähitulevikus hakata tegelema uue teemaga, millest loodan tuntavat kasu tuleviku põllumajandusele. See on taimede kooperatsiooni ja selle evolutsiooni uurimine ning rühmavaliku eksperimentide tegemine just põlluviljadega. Kogu põllumajanduslik aretustöö teraviljadega on tehtud indiviidipõhiselt, arvestamata rühmajõudlust. Samas kasvavad teraviljad tihedasti koos ja koostoimimine on see, mis viib sihile. Konkurentsi minimeerimine ja sõpruse edendamine rühma liikmete vahel peaks olema eesmärk, mitte isekate produktiivsete taimede aretamine ja nende kokkulükkamine väiksesse ruumi. Rühmavalikut pole teraviljade praktilises aretuses kuskil kasutatud. Võib-olla tuleb siit otsene väljund põllumajandusse.

Ideaalne põlluvili võiks ära tunda, et tema kõrval kasvab lähedane sugulane ja tõmmata end sedavõrd koomale, et nad saaksid koos olla võimalikult tootlikud. Samas tunneb ta ära võõrad ehk siis umbrohud ja suhtub neisse nii, et püüab neid selektiivselt alla suruda. See pole ulme, arvan et see on teostatav.

Et taimed, eriti juured tunnevad ära oma ja võõra, see on ammu tõestatud. Maasikataim, mille kaks esialgu võsundiga ühendatud võsu on uuesti kokku pandud, kasvatavad juuri üksteisest eemale, kui aga paned kokku võõrad taimed, kasvatavad juured üksteisest läbi. Mis mehhanismide kaudu see signalisatsioon käib, see on esialgu täiesti arusaamatu. Aga fenomen on olemas, kui need teadlased pole jultunult valetanud.

Oled ülikoolis pikka aega õpetanud üldökoloogiat. Kas on probleeme, mis sind kui ökoloogi eriti häirivad?

Mind häirib tohutult hämamine ja asjatundmatus keskkonnakaitses, keskkonnateadliku eluviisi propageerimisel. Ükski hea asi ei tohi olla üles ehitatud valele või hämamisele. Osaliselt on tegemist asjatundmatusega: kui öeldakse, et Amazonase ürgmets on maailma kopsud, siis tõenäoliselt lihtsalt ei teata, et vihmametsa hapnikubilanss on null. Kui räägitakse, et Kaarli puiestee pärni ei tohi maha võtta seetõttu, et need toodavad hapnikku ja puhastavad õhku heitgaasidest, siis on see ökoloogia naeruvääristamine. Nad toodavad küll hapnikku, aga väga pisut, ja võtavad selle ju pärast surma kohe tagasi. Hapnikku jääb maismaal üle ainult siis, kui tekib turvas. Puud on linnaruumis vajalikud hoopis seetõttu, et linnas poleks vastik, et kuskil saaksid linnukesed olla ja oleks ilus. Aga sinna juurde ei tohi hämada.

Teine asi, mis mind ökoloogina häirib, on rohepesu ehk siis keskkonnateadliku mõtlemise sildi all tehtav äri. Prügi sortimisega seotud infrastruktuur ja logistika kulutab enamasti nii palju fossiilset kütust, et kustutab kogu taaskasutusest saadava ühiskondliku tulu. Jääb vaid prügifirma tulu. Mina ostan alati kilekotte ja viskan need ka alati minema, panen prügikonteinerisse. Need ladestatakse prügimäele ja sellega on süsinik immobiliseeritud miljoniteks aastateks.

Tundes poliitilist süsteemi, võib täie vastutustundega öelda, et kogu fossiilne nafta imetakse maa seest välja niikuinii, varem või hiljem. Mida suurem osa sellest muudetakse aeglaselt lagunevaks plastiks ja ladestatakse uuesti, seda parem. Alternatiivne saatus oleks ju süsinikule sattuda atmosfääri süsihappegaasi või muu kasvuhoonegaasi koostises. Mina ei saa kuidagi öelda, et kilekottide kasutamine näitab vähest keskkonnateadlikkust. Mida rohkem naftat läheb kilekottide tegemiseks, polüetüleeniks, seda parem. Kõlab suhteliselt jubedalt, aga tooge siis vastuargumente.

Kuidas meie taimeökoloogia paistab teiste maadega võrreldes?

Meil on taimeökoloogias vähemalt kaks küllalt tugevat keskust: maaülikool ja Tartu ülikool. Maailma mastaabis on meil päris hästi läinud, paar meest, nagu Meelis Pärtel ja Martin Zobel, muidugi ka kadunud Olevi Kull, paistavad ka maailma teaduses hästi välja. Peale nende on hulk keskmikke, kelle hulka ma ka ennast arvaksin. Kui palju neid Eesti-suuruse riigi kohta olla saakski – taimeökoloogia on meil paremas seisus kui mõnigi teine teadus, patt oleks kurta.

Kas midagi annaks teha, et taimeökoloogiasse tuleks üliõpilasi juurde?

Vaatan alati kadedusega kontingenti, kes tungleb zooloogide ukse taga ning tahab uurida linde ja muid emotsionaalselt põnevaid asju. Meie uksele koputavad kõige helgemad pead harva, aga viimastel aastatel on seda ikka vahel juhtunud. Mul on üks doktorant, Marina Semtðenko, kellest loodan palju, ta pole küll jõudnud väga palju artikleid avaldada, aga kõik senised on juba pälvinud tähelepanu. Seni on kuidagi ikka hakkama saadud: teadus pole välja surnud, teadlasi on igast põlvkonnast ja ju see nii ka edasi läheb.

Kas üliõpilaste hulgi vastuvõtt on kvaliteeti halvendanud? Rahvuse seisukohalt tuleks ikka harida nii paljusid kui võimalik, olgugi et kõigist ei saa tippteadlasi.

See on lõivsuhe: mida rohkem vastu võtame, seda vähem suudame tähelepanu pöörata igaühele, seda kehvemaks jääb hariduse kvaliteet. Teisalt: mida rohkem haritud inimesi, seda loodetavalt tervem ja konkurentsivõimelisem on ühiskond. Parim on ikka kuldne kesktee, et tudengeid poleks liiga palju ja poleks ka liiga vähe.

Ma võtaksin vastu natuke vähem, sest mind häirib, et ei jõua enam suulisi eksameid teha. Suulised eksamid on inimesele oluline harjutus iseseisvaks eluks. Pead enda eest seisma ja suuliselt väljenduma, selliseid vaimseid äkkpingutusi on elus ikka vaja, kas või läbirääkimistel või koosolekutel. Seda enam ei treenita.

Oma õppetöös olen olnud sihikindlalt vanamoodne ja konservatiivne. Olen üpris vähe materjali teinud veebist allalaetavaks, illustratsioonid enne eksamit küll annan, ent loengus kasutan palju tahvlit. Korralikult koostatud konspekt teeb aine kodusemaks, selle võiks alles jätta ja hiljemgi vaadata. Mulle see vanamoodne viis meeldib.

Milline võib taimeökoloogia olla kümne või kahekümne aasta pärast?

Arvan, et lähema kümne aasta jooksul avanevad taimede uurimisel täiesti uued perspektiivid. Taimed osutuvad tunduvalt intelligentsemaks, kui seni arvatud. Tulevikus pole imelik rääkida taimede käitumisest, seda terminit hakatakse kindlasti kasutama. Praegu vaid kaosena tunduv – see, kuidas taimed koosluses asetuvad ja liiguvad – saab mõtte. Teine valdkond on seotud keemilise signaliseerimisega: allelopaatiaga, volantiilide ehk lenduvate madalmolekulaarsete ühenditega ja keemilise signaliseerimisega üldse. Taimede elu osutub seniarvatust hulga organiseeritumaks ja targemaks. Usun seal väga suurt progressi. Neid valdkondi võib olla teisigi.

Kui vaadata Eesti taimeökolooge, mis võiks tulevikus olla põhimõtteliselt teistmoodi?

Inglise keele osatähtsus ilmselt suureneb. Ei usu samas, et hakkame valdavalt eestlastest koosnevale auditooriumile pidama loenguid ainult inglise keeles. Ilmselt lisandub aineid, mida loetakse inglise keeles, kuna õppejõud on ingliskeelne või on tegu õppekavaga, kuhu võetakse teistest rahvustest inimesi. Aga seda on juba praegu. Mina usun, et minu eluaja jooksul eestikeelne haridus ja kultuur püsib, ma pole kuigi pessimistlik. Kirjanikud ju muudkui kirjutavad, maalermeistrid maalivad täiesti eesti keeles, teadlased räägivad omavahel eesti keeles (kui mõni üksik välja arvata), kuigi lükkides sisse ingliskeelseid väljendeid, suudavad nad luua täiesti eestikeelset teksti.

Ülikoolihariduse korralduse väga põhjalikesse reformidesse ma ka ei usu, nagu näiteks totaalsesse e-õppesse. Palju lõbusam on kokku tulla, kui vahtida loengut ekraanilt. Inimesed tahavad, et vahel ka nalja tehtaks, ja kust seda nalja Interneti vahendusel ikka saad. Elavat loengut pidades tulevad hoopis teistsugused mõtted. Inimene on sotsiaalne loom ja usun, et loengu- ja seminarivorm jääb. Olen ülikoolis igasuguseid imelikke asju näinud ja neisse rahulikult suhtunud ega ole kõike kaasa teinud. Vast ei tee ka edaspidi.