Olen kahel korral kogenud midagi, mis esimesel hetkel mõjub näriliste protestiavaldusena mürgitamiskatsete vastu. Jätsin kaerahelvestega segatud mürki väikses plasttopsikus sahvrisse. Kui nädala-paari pärast seda uurima läksin, oli tops täidetud mitmesuguse prahiga: seal oli klaasvilla (mis pärit samast veepumba soojustusest), õllepudeli kork ja muud rämpsu, otsekui oleks mürki proovinud loomake tahtnud seda enda või teiste eest kinni katta. Kas ta ka mürgitatud toitu maitsnud oli, ei saanud kontrollida. Tundus küll, et kaerahelbeid oli topsis vähem kui enne. Ent mürgi varjamine – kui tegemist oli sellega – oli igatahes tehtud põhjalikult. Meie maja on sügiseti külastanud mitmesugused närilised, nagu rändrott, kodurott, koduhiir ja mõned muud, kelle hulgas oletatavasti oli ka juttselg-hiir.

Kommenteerib Aleksei Turovski:

Ebasoovitavaid asju matta ja kinni müürida on loomariigis omane väga paljudele liikidele. Selle poolest on tuntud näiteks koerlased ja kärplased. Närilistest meenuvad esmalt suslikud, kes hoolega müürivad kinni röövloomade (madude ja pisikiskjate) kasutatavaid käike. Samuti on väga levinud komme matta/müürida kinni lihtsalt kahtlased, näiteks võõra lõhnaga asjad või ka võõraste liikide käigud. Eriti just sotsiaalsetele loomadele tundub selline käitumine olevat selgelt kasulik ja nii pole imestada, et evolutsioon selle välja on kujundanud. Muude hiirlaste kohta ei tule konkreetset näidet meelde, kuid ise olen huviga jälginud näiteks seda, kuidas tavalised rändrotid müürivad kinni käike, kus leidub mürki: töö on muljet avaldavalt põhjalik, ükski müürsepp ei teeks paremat.