Lindude pildistamine on üks loodusfotograafia huvitavamaid harusid. Kuidas jäädvustada lind fotole nii, et näiteks rasvatihane poleks pildil nähtav vaid kollase täpina? Võimalusi on mitu: osta tugevam teleobjektiiv, hiilida lindudele lähedale või meelitada nad sobiva söödaga enda juurde. Viimane moodus ongi kõige lihtsam.

Talv on ideaalne aeg pildistada linde söödakohal, sest looduslikud toiduallikad on kesised ja metsaelanikud ei ütle ära kergesti kättesaadavast toidust. Söödakohal saate ise valida ümbrust, valgust, tausta ja isegi linnu asendit pildil.

Kõige parem on hakata söödakohti rajama talve hakul, kui ilmad külmenevad ja halveneb loodusliku toidu kättesaadavus. Neid pole mõtet seada sügavale metsa, sest linnud eelistavad käia metsa äärealadel. Kindlasti peab meeles pidama, et kord rajatud ja pikemat aega kasutatavat söödakohta tuleb toiduga varustada järjekindlalt kevadeni, muidu võib see lisatoitmisega harjunud lindudele saatuslikuks saada.

Pildistamise eesmärgil peab jälgima mõningaid eritingimusi. Et saada piisavalt valgust, pole mõtet söödakohta paigutada puude alla või metsasihile, kuhu päike paistab vaid pool tundi päevas. Parimad kohad asuvad raiesmiku või metsavälu lõunaserval, mis on päikesele peaaegu terve päeva avatud. Isegi pilves ilmaga on seal tunduvalt rohkem valgust, kui puude all või metsasihil. Alati on võimalus ka välklampi kasutada, kuid madala talvepäikese punakat valgust see ei asenda.

Järgmisena tuleb leida mõni oks või puutüvi, kuhu sööt kinnitada, olenevalt sellest, millist linnuliiki soovite pildile jäädvustada. Tihaseid ja pasknääre sobib pildistada samblikega kaetud lumisel oksal. Rähniliste fotodele kõlbab mädanenud puutüvi. Võite metsast otsida mõne huvitava kujuga oksa või poolmädanenud puutüve ning kinnitada selle soovitud kohta.

Kandke hoolt, et taustale ei jääks midagi häirivat. Loomulikult ei tähenda see taustal oleva puu raiumist. Vaadake läbi objektiivi ning sulgege selle ava soovitud suuruse järgi, mida edaspidi kasutate – 2,8, 5,6 või 8,0. Ühtlane pildi taust toob pildistatud objekti hästi esile.

Searasv või pekk sobib söödaks kõige paremini, seda nokivad peaaegu kõik sulelised tihastest rähnideni. Peale searasva võib kasutada ka päevalilleseemneid ja tammetõrusid. Pasknäärid eelistavad neid pekile, seemneid söövad ka leevikesed ja talvikesed.

Esialgu riputage ühe söödakoha ümbrusesse umbes 15-meetrisele alale lindude ligimeelitamiseks kolm kuni viis pekitükki. Paari-kolme päeva pärast jätke neist alles pildistamiskohta oksale või tüvele kinnitatud pekk.

Mitme söödakoha abil saate binokliga eemalt jälgides kindlaks teha linnuliigid, kes vaatluskohas elavad. Näiteks rähnid on territoriaalsed linnud: nad toituvad vaid teatud piirkondades. Kui olete üles seadnud ainult ühe või kaks söödakohta, ei pruugi te rähni tabada. On olnud juhuseid, kus ühes kohas käib emane hallpea-rähn ning teises isane, sama kehtib ka suur-kirjurähni kohta.

Seejärel seadke üles varjetelk, kuhu saate kaameraga peituda. Telk asetage söödakohale nii lähedale, et aken oleks umbes objektiivi lähima fokuseerimiskauguse piirkonnas. Olen kasutanud 400 mm objektiivi, mille lähim fokuseerimiskaugus on 3,5 m, seega püstitan varjetelgi 4–5 meetri kaugusele söödakohast. Sellest kaugusest piisab, et mahutada kaadrisse suur-kirjurähn või pasknäär. Ka tihastest saab selliselt kauguselt päris korralikke pilte. Olen proovinud telgi püstitada ka kolme meetri kaugusele, kuid see muudab linnud väga ärevaks. Nad lendavad söödale, haaravad sealt paar nokatäit ning kiirustavad kaugemale oksale, et toidupala lõpuni süüa.

Kui teil pole spetsiaalset pildistamise varjetelki, siis peab kõik avad, kaasa arvatud ka selle akna, kust objektiiv välja käib, hoolikalt riidega katma. See aitab peita fotograafi, keda linnud võivad läbi avatud telgiakna näha.

Ainuke visuaalne sidevahend välisilmaga on kaamera pildiotsija. Põhiline töö tuleb teha kõrvadega. Vaikselt istudes on hästi kuulda, kui lind söödale maandub. Tihased on söödakohal üpris lärmakad, nende tulekut kuuleb juba varakult. Et kadreerida, tuleb aeg-ajalt liigutada kaamerat koos objektiiviga, seda tehke aeglaselt ning parem siis, kui lind nokib sööta. Sel ajal on nende tähelepanu koondunud toidule. Samuti võib sulelisi alguses ehmatada katiku klõps, kuid paari korra järel harjuvad nad selle heliga.

Olen kasutanud tavaliselt kahte varjetelki. Ühe nädala jooksul pruugin üht ja järgmisel teist. Varjetelgiks sobib ka paarkümmend aastat vana tavaline presendist telk. Loomulikult võib osta ka just pildistamiseks mõeldud varjetelgi, kuid siiani olen presenttelkidega ilusasti hakkama saanud.

Häid pilte pole loota korraliku kolmjalata isegi siis, kui kasutate stabilisaatoriga objektiivi. Peale kolmjala läheb tarvis ka kuul- või videopead, mille külge kaamera koos objektiiviga kinnitada. Videopead on kergem käsitseda ja see annab kaamerale kindlama toestuse. Videopea head omadused tulevad eriti esile siis, kui tekib vajadus muuta kaadri paigutust. Kaamerat saab videopea abil liigutada vaikselt nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunas.

Objektiividest sobivad 300 mm ja võimsamad teletorud, sest väiksemad sunnivad varje seadma söödakohale liiga lähedale ning siis ei julge peale rasvatihaste sinna keegi maanduda.

Välklampi kasutage täitevalgusena eriti pilvise ilma korral. Välklambi välkevõimsust peaks saama vajaduse korral muuta. Täitevalguse andmiseks tuleb võimsust vähendada umbes 1,7 x, et välklamp poleks päevavalgusest üle. Lisavalgus paneb linnu silma särama. Kuidas aga välklampi kasutada, kui peale objektiivi ei paista midagi telgist välja? Selleks peab muretsema pikenduskaabli, millega ühendate välklambi kaameraga ning kinnitate valgusallika telgist välja. Näiteks klambriga telgivaia külge, nii et lamp on aknast väljas. Kui aga välklampi pole, siis võib proovida kasutada reflektoreid, mida on kõige lihtsam ise fooliumist valmistada.

Lõplik pilt sõltub suuresti fotograafi nägemusest ja kogemusest. Siinsed soovitused on tegelikkuses järele proovitud, kuid igaüks, kes läheb metsa ja söödakohal linde pildistab, avastab kindlasti uusi võimalusi, kuidas huvitavaid fotosid saada.

Jaanus Järva (1970) on vabakutseline loodusfotograaf, teeb koostööd Eesti ja välismaa väljaannetega.