Eesti Looduse fotov�istlus
2007/12



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2007/12
Kus kasvavad Eesti suurimad saared?

Suuri saari mõõtes tuleb õiget metoodikat jälgida pingsamalt kui teiste puuliikide puhul. Paljud varasemad kõrgusmõõdud on tegelikkusest suuremad. Jämedusega on lood veelgi segasemad: saared kipuvad sageli harunema, pealegi on neil tüved üsna pahklised.

Eesti kõrgeim saarepuu on teada Sangaste pargist. Üle 30-meetriste saarehiiglaste kohta on teateid meie metsadest väga vähe, kuid vanadest parkidest päris ohtralt. Dendroloogiakirjanduses leidub mõnikord ka andmeid 35-meetri kõrguste või isegi kõrgemate saarepuude kohta. Täpsemal kõrguse kontrollimisel on siiski osutunud, et puu tegelik mõõt on olnud märksa väiksem.

Näiteks pakub Heldur Sander oma 1999. aastal ilmunud Audru pargi ülevaates kahe sealse hariliku saare eksemplari kõrguseks 35,5 meetrit [3]. Mõõtsime 2000. aastal need puud üle elektroonilise teodoliidiga. Esimest puud mõõtsime kolmest küljest 80 meetri kauguselt ja saime mõõtmistulemuste keskmiseks 31 meetrit. Teist puud saime mõõta kahest küljest 80 meetri kauguselt ja puu kõrguseks tuli 31,5 meetrit.

Peamine põhjus, miks puude kõrgus Audru pargis oli varem tugevasti üle hinnatud, oli ilmselt see, et kasutati kõrgusmõõtjat, mis ei võimalda mõõtmisel minna puust piisavalt kaugele. See viga ei ole mitte mõõtja eksimus, vaid tuleneb mõõteriista eripärast.

Puu kõrgust hinnatakse kolmnurga kaudu, mille üks tipp on puu latv, teine juurekael ning kolmas mõõtja. Kui puud mõõdetakse lähemalt kui puu kõrgus meetrites, on nurk, mille põhjal kõrgust hinnatakse, suurem kui 45º. Trigonomeetriast teame, et sel juhul hakkab tangensi väärtus üha järsemalt suurenema. Lihtsalt väljendudes: kui kaugus puust jääb väiksemaks kui puu kõrgus, suureneb mõõtmisviga väga kiiresti ja puu kõrgust hinnatakse tegelikust kindlasti kõrgemaks. Samasugust kõrguse ülehindamist võib eeldada ta ka teiste kõrgete saarepuude andmete puhul, mis kirjandusest leida [4].

Elektroonilise teodoliidiga saab puud mõõta mitu korda kaugemalt kui optiliste kõrgusmõõtjatega, mida tavaliselt metsanduses kasutatakse. Seepärast on tulemus ka täpsem. Sellisel viisil mõõdetuna leidsime Eesti rekordkõrgusega saare 2006. aasta talvel Sangaste pargist Valgamaalt. Eri ilmakaartest 80 meetri kauguselt tehtud kolme mõõtmise tulemusel saime Sangaste saarehiiu kõrguseks 35 meetrit.


Saared tüve ümbermõõduga üle 4,5 meetri väärivad alati tähelepanu. Nii nagu kõrgeimaid, on ka jämedaimaid saari kõige enam teada vanadest parkidest. Eestis leidub väga harva saarepuid, kelle tüve rinnasümbermõõt ulatub üle 4,5 meetri. Ka varasemast ajast on andmeid niisuguste saarehiiglaste kohta napilt.

Tähelepanuväärseim selliste saarehiiglaste seas, mille kohta on olemas täpsed andmed, oli Viljandimaal Pärsti mõisapargis asunud puu, mis on praeguseks hävinud. Tema rinnasümbermõõt oli 1957. aastal 570 ja 1991. aastal 577 cm [2]. Puu kõrgus oli 24 meetrit. Saar murdus 1996. aastal.

Praegu kasvavatest saartest ületab rinnasümbermõõdult 4,5 meetrit näiteks Tartu linnas Aruküla tee ääres asuv hiid. Puu tüve ümbermõõt oli 1996. aastal 458 cm. Tol ajal peeti seda saart kõigi Tartu puude seas jämeduselt neljandaks [1].

Vägev saarepuu on teada ka Järvamaalt. Ambla vallas Ambla pastoraadi majast 200 meetri kaugusel kasvava puu tüve ümbermõõt 1,2 meetri kõrguselt oli 1998. aastal 470 cm [4]. Puu seisund on praegu hea. Erakordselt jämeda saare leidsin tänavu Harjumaalt endise Uus-Harmi mõisa pargist. Igati elujõulise puu tüve rinnasümbermõõt on 480 sentimeetrit. Puu haruneb 3,5 meetri kõrguselt kolmeks ja tema kõrgus on 30 meetrit.

Väga napilt on andmeid suurte saarepuude kohta, kes harunevad madalamalt kui 1,3 meetrit. Üks niisugune neljaharuline saar on teada Harjumaalt Raasiku vallast Kangla külast Porissoo taluõuelt [5]. Puu tüve ümbermõõt maapinna lähedalt oli 2002. aastal 545 cm. Harude ümbermõõdud olid rinnakõrguselt 130–200 cm, puu kõrgus 18 meetrit. Puu kohta on teada pärimus, et tema neli haru on seotud nelja suguvõsaga, kes on võrsunud siinsest talust. Kui kahe suguvõsa vanemad liikmed mõned aastad tagasi surid, murdus 2002. aastal üks neljast harust. Selline pärimus, kus pereliikmete käekäiku seostatakse nende perepuude käekäiguga, on Eesti pärimuskultuuris üsna tavaline.

Tõenäoliselt leidub Eestis praegu mõneski paigas saarepuu, kelle tüve ümbermõõt ulatub üle 4,5 meetri, ehkki selle kohta pole täpseid andmeid. Neist tasub allakirjutanule või Eesti Looduse toimetusele kindlasti teada anda.


Eesti jämedaima saarena on ammu tuntud Sargvere saar. Puu asub Järvamaal Paide vallas endise Sargvere mõisa pargis. Ta on rekordsaarena tuntud juba paar aastakümmet. 1991. aastal mõõtis Fred Puss tema rinnasümbermõõduks 610 cm [2]. 1998. aastal sain tüve ümbermõõduks 631 cm. Seega oli puu ligi seitsme aastaga jämenenud ligi 20 cm.

Pärast seda on puu välimus tõsiselt kannatada saanud. 2000. aastal murdus üks tema harudest ja 2006. aastal teine. Kolmas haru on siiski veel püsti ja puu kõrgus on praegu 28 meetrit. Kui tüve 2006. aastal uuesti mõõtsin, sain rinnasümbermõõduks 648 cm. Seega oli saar viimase kuue aastaga jämenenud 17 cm. Võrdlusandmed varasemaga osutavad, et puu tüve paksenemine on viimaste aastakümnetega olnud üsna kiire ja ühtlane.

Sargvere saare vanust võib siduda mõisapargi rajamise ajaga. Ajaloost on teada, et parki ja uut peahoonet hakati rajama 1760. aastal. Tõenäoliselt on vana saarepuu istutatud just siis. Niisiis võib saart pidada ligikaudu 250-aastaseks. Otseseid pärimusi saare kohta pole rahvasuust teada. Küll aga on kohalik rahvas mäletanud lugu saarepuu kõrval asuva künka kohta. Nimelt olevat see Punase Härra haud. Hüüdnime olevat see mõisahärra saanud tulipunase habeme ja vurrude tõttu. Lossiisand olnud kuulus oma kõrgi oleku ja õeluse poolest. Pärast surma maetud ta koos raudrüü ja valge hobusega mõisa parki. Kuid mõisahärra vaim hakanud lossis kummitamas käima ja seal elavate inimeste elu segama. Selle vastu polevat aidanud muu, kui surnu ümbermatmine nii, et koolnu oleks kummuli asendis. Pärast seda polevat kummitust enam nähtud. Vaid üks tundmatu valge koer käinud Punase Härra haua peal aeg-ajalt istumas [5]. Ajalooürikuist pole teada ühtegi märget sellise mõisaomaniku kohta Sargverest.


Veski saar võistleb rekordpuu tiitli pärast. Puu asub Raplamaal Vigala vallas Kivi-Vigalas tiigi kaldal. Saar kasvab kallakul ja on väga ebaühtlase tüvekujuga. Seepärast pole tema ümbermõõdu võtmine sugugi lihtne. 1997. aastal said Metsaordu liikmed Tiina Troškin, Andrus Jair jt. tema tüve ümbermõõduks rinna kõrguselt 660 cm. Samas tõdesid nad, et altpoolt rinnakõrgust saare jämedus kahaneb. Sellisel puhul tuleb tingimata kirja panna ka see mõõt ning puudega, kelle tüve jämedus altpoolt rinnakõrgust ei kahane, ta enam võistlema ei pääse. 0,8 meetri kõrguselt maapinnast saadi saare tüve ümbermõõduks 630 cm ehk 30 cm vähem kui rinnakõrguselt.

Sama saare kõrguseks mõõdeti 1997. aastal 25 meetrit [6]. Kui tänavu uuesti saart mõõtma läksin, leidsin, et mõõtmisandmed klappisid päris hästi. Tüve rinnasümbermõõduks sain 663 cm ja ümbermõõduks 0,8 meetri kõrguselt 650 cm. Puu kõrgus oli 25 meetrit. Kuna tüve ümbermõõdu võtmine on Veski saare puhul problemaatiline, võib arvata, et mõõtmisvahed tulenevad peamiselt sellest, et mõõdulint sai väga ebaühtlasele tüvele asetatud veidi teistsugusele kõrgusele ja asendisse kui eelmine kord. Kokkuvõttes võib otsustada, et Veski saare tüve ümbermõõt ja kõrgus on viimase aastakümnega suurenenud õige vähe.

Kui võrrelda Veski saare jämeduse andmeid Sargvere saare omadega, tuleb tunnistada, et Veski saarel on need isegi mõne sentimeetri jagu suuremad. Teisalt on Veski saare tüvi altpoolt rinnakõrgust kindlasti peenenev, Sargvere saarel aga mitte. Kumba hiidudest pidada siis Eesti rekordsaareks? Arvan, et õiglane on öelda, et Eesti jämedaima saare tiitlit väärivad nad ühtviisi.


Puu on köitnud paljusid põlvkondi. Veski saar on saanud oma nime selle järgi, et asub endise vesiveski paisu läheduses. Sain ajakirjanik Viio Aitsamilt huvitava foto, kus näha sama puu ligi kolmveerand sajandit tagasi. Foto on trükis avaldatud Mihkel Aitsami järjejutus “Hiislari tütar”, mis ilmus 1939.–1940. aastal Päevalehes. Ajaloolises jutustuses saarest otseselt ei kõnelda, kuid sündmused kulgevad Kivi-Vigala kandis, kus saar kasvab. Viio Aitsami andmetel on tema isa Mihkel Aitsam juunior teinud foto saarest 1930. aastate teisel poolel, kui ta Viio vanaisa Mihkel Aitsam seenioriga Kivi-Vigala kandis pildistamisretkedel käis. Nagu fotolt näha, asus saar tol ajal oru kaldal. Puu oli praegusega võrreldes selgesti peenema tüve ja lopsakama võraga.

Praegu elavad saarepuule kõige lähemas majas Helmi ja Harri Hiibus. Kui neid usutlesin, sain teada, et nad on siin elanud juba nelikümmend aastat. Helmi mäletas, et varem voolas oru põhjas oja, kuid 1988. aastal paisutas kohalik kolhoos oja üles. Nii tekkis suur tiik. Vesi tõusis saare juurtele väga lähedale ning see ei mõjunud puule hästi. Kuigi saar ka praegu suviti haljendab, on lehti jäänud palju vähemaks ja võrasse on tekkinud rohkesti kuivanud oksi.

Küsimusele, kuidas Hiibuste pere saare naabrusesse elama sattus, sain vastuseks, et Harrile oli noore mehena meeldinud väga saarepuu all istuda. Seal istunud ta sageli koos oma armsamaga. Siis tulnudki ühel päeval äratundmine, et nii uhke puu juures võiks veeta kogu oma elu. Tal õnnestus puu lähedale hankida krunt; sinna rajas ta talu. “Vahepeal jõudis kallim küll teisele mehele minna ja Harril tuli uus noorik vaadata. Aga puu ei läinud kuskile, see jäi tema juurde edasi,” kõneles Helmi kelmikalt Harri poole kiigates.


Jämeduselt kolmas saar vääriks samuti looduskaitse alla võtmist. Jämeduselt teadaolevalt kolmas saarepuu Eestis asub Muhu kiriku kõrval. Puu kasvab osalt vana kiviaia varemetel. Asukoht reedab, et puu ei ole sinna plaanikohaselt istutatud, vaid et ta on seal kunagi kasvama hakanud looduslikult. Saare tüvi on pahklik ja jäme, pahkasid ja oksi katab paks samblakiht. Kuigi üks jäme oks on murdunud, näeb puu uhke ja põnev välja.

Varasemate mõõtmiste kohta leidub andmeid eesti dendroloogia klassiku Aleksei Paiveli kirjast. Ta saatis 1997. aastal kirja Tiina Ojalale, Metsaordu põlispuude projekti koordinaatorile Saaremaal. Aleksei Paivel märgib, et Tallinna botaanikaaia töötajate andmetel oli saare tüve rinnasümbermõõt 549 cm ja kõrgus 12 meetrit.

2000. aastal mõõtsin puu üle. Muhu saare tüve jämeduse mõõtmisel on tõsine probleem kõrgus, kust ümbermõõtu hakata võtma. Teatavasti tuleb juhul, kui tüvel on selgesti nähtav juurekael, võtta rinnasümbermõõdu kõrgus 1,3 meetri kõrguselt juurekaelast. Muhu saarepuul asub jämenev kännuosa ehk juurekael maapinnast päris kõrgel, 0,5 meetri kõrgusel. Kui mõõtsin tüve ümbermõõtu sellelt kõrguselt, sain tulemuseks 591 cm.

Tüve silmitsedes tekkis kahtlus, et tüvi võib allpool olla peenem. Mõõtmine kinnitas kahtlusi. Tüve ümbermõõt oli kõige peenemast kohast 551 cm. Kõige peenem koht asus juurekaelast arvestades 0,8 meetri kõrgusel ja maapinnalt arvestades 1,3 meetri kõrgusel. Võrreldes andmeid Aleksei Paiveli omadega, jäi mulje, et tüve ümbermõõt ei olnud varem võetud mitte juurekaelalt, vaid maapinnalt 1,3 meeri kõrguselt. Sellisel juhul klappisid andmed kunagistega päris hästi ning tüvi võis olla jämenenud 3 cm. Puu kõrguseks sain 2000. aastal 17 meetrit.

Muhu saarepuud võime kindlasti pidada tüve vägevuselt Eesti kolmandaks. Erinevalt Sargvere ja Veski saarest ei ole Muhu saarepuu praeguseni looduskaitse all. Arvestades tema uhkeid mõõte, pilkupüüdvat välimust ja silmatorkavat asupaika otse kuulsa turismimagneti Muhu kiriku kõrval, tasuks puu edaspidi kindlasti looduskaitse alla võtta.


1. Hansen, Tiiu; Margus Pedaste 1996. Tartu jämedatest puudest. – Möls, Tõnu (toim.) Eesti Looduseuurijate seltsi aastaraamat 77. köide. Teaduste akadeemia kirjastus, Tallinn: 119–145.

2. Puss, Fred 1991. Uusi andmeid Eesti suurimate puude edetabelisse. – Eesti Loodus 42 (4): 244–247.

3. Sander, Heldur 1998. Audru pargi ülevaade ja puittaimede nimestik. – Eesti dendrofloora uuringud IV. Tallinn.

4. Relve, Hendrik 2000. Eesti põlispuud. Projekti “Põlispuu” andmed Eesti looduskaitsealustest üksikpuudest ja põlispuudest. Tallinn.

5. Relve, Hendrik 2003. Põlispuud. Koolibri. Tallinn

6. Relve, Hendrik 2007. Eesti kõrgemaid puid selgitamas. – Eesti Mets 3: 10–13.



HENDRIK RELVE
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012