Eesti Looduse fotov�istlus
2007/12



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Panin tähele EL 2007/12
Kas info luigeaastast tilkus läbi?

Väikese muigega võiks nii küsida küll. Aeg-ajalt on Elva järvedel ikka märgatud kühmnokk-luiki, kes siin rändeperioodi algul või lõpul lühidalt peatuvad. Läinud aasta lõpul ja tänavu kevadel ei jäänud aga kellelgi kahtlust, et just nemad on olulised tegijad.

Mullu detsembris esitles end Verevi järvel terve kuu jooksul neljaliikmeline luigepere. Lindude enesekindel hoiak andis märku, et neil oli juba varakult aimu Eesti ornitoloogiaühingu kavatsusest valida aasta linnuks luik. Järele mõeldes meenub, sedasorti juhtum pole esmakordne. Kui mõned aastad tagasi valiti aasta linnuks harakas, siis vahetult enne seda ehitasid harakad pesa Tartusse Veski tänavale, ornitoloogiaühingu kontori õue viirpuu otsa.

>Kui külm Verevi veed jäässe suigutas, pidi luigepere paratamatult parema talvituspaiga leidma. Tagasi oldi märtsis. Ja et linnarahval oleks põnevam, olid nüüd territooriumid jagatud: vana paar jäi Verevisse ja noorem paar hõlvas Arbi järve Elva südalinnas. See, et noored luiged just sellest perest pärit, on muidugi ainult oletus. Aga kes väidab, et see nii ei ole?

Noored lustisid Arbil koos sinikaeltega saia pugida, vanad tegutsesid Verevi järve Vellavere-poolses roostikuga sopis. Ja ilma saiata. Tore oli mõelda, et ühel päeval ujub luigeema roostikust välja, tibukuhil turjal. Seda tänavu kahjuks veel ei juhtunud.

Enne maipühi saabus Arbile veel üks luigepaar. Nende sulestikus polnud märgata pruunikaid toone. Natuke ehk ainult pealael. Kas vanad tulid noortele külla? Üllatuseks oli see, et saiajagamise punktides peletati noored kohe eemale, et ise kas või peost kahmata. Eriti agressiivne oli suure kühmuga (nagu nokale vajunud väike lott) isaslind, kes ei jätnud enne järele, kui noored olid peletatud poolde järve. Kõikjal on märgatud, et luiged on minetamas inimpelgust. Juba paarkümmend aastat tagasi kirjutas Olev Merivee Eesti Looduses julgetest luikedest, kes “toitu võtsid peaaegu käest” Õhne jõe üleujutusalal.

Vahepeal tõttasin Verevi äärde, et kontrollida, kas sealne paar on kohal. Oli küll. Nii et parematel päevadel oli tänavu Elvas kohal lausa kolm luigepaari. Seejuures pean tunnistama, et Vaikne järv ja Pulga paisjärv (Pikkjärv) jäid kontrollimata.

Arbi noor luigepaar oli aga tulnukate jämedast käitumisest väga solvunud ja lahkus aprilli viimasel päeval, olles seega järvel veetnud tervelt kaks kuud, Vanapaari nägin Arbil viimati 7. mail. Nende lahkumisetenduse viimane number nägi välja selline: luiged triivisid end kohakuti, üks kohendas vasakut, teine paremat tiiba ja järvekaldalt vaadates moodustus uhke sangadega supitirin. See lõbus pilt taastas minu silmis natuke luikede mainet. Nende väärikust oli tunduvalt vähendanud saiasõda nooremate liigikaaslaste ja sinikaeltega. Verevi paari nägin viimati 10. mail.

Võrreldes kevadega kujunes sügishooaeg natuke virilaks. Esimest luigepaari nähti Verevil 11. oktoobril. Kahte paari oktoobri eelviimasel nädalal. Senini (22. nov.) ainuke teadaolev luigepäev Arbil oli 18. oktoober. Võib-olla hoiavad luiged jõudu luigeaasta pidulikuks lõpetamiseks. Sõltub muidugi ilmaoludest ka.

Rõõmsaks vahelduseks oli mardieelsel nädalal Arbi kolooniaga ühinenud üleni valge sinikael-part. Arglik, enamjaolt omaette hoidev lind lahkus paremat seltskonda otsima peale mardipäeva.



Enn Lumet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012