Eesti Looduse fotov�istlus
11/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 11/2002
Island, kuum põhjamaa

Islandil on paljude eestlaste jaoks mingi eriline tõmme. Ehk on see seotud meie põhjalaigatsuse ja karmide elutingimuste romantiseerimisega? Igatahes on see kauge Põhjala saar väga paljudele unistuste maa. Nõnda on arvukad eestlased sellel saarel käinud ja oma muljeid ajakirjanduseski kajastanud. Seekord vaatleme Islandi loodust geograafi pilguga.

Geograafidele ja geoloogidele on Island tõeline maiuspala. On ju Island geoloogilises mõttes uus maa ja areneb otse meie silme all. Island paikneb kahe suure kontinentaalse laama – Põhja-Ameerika ja Euraasia laama lahknemispiiril. Teineteisest eemaldudes kipuvad need laamad saart lõhestama: maad raputavad tohutud maa-alused jõud.

Island on maailma vulkaaniliselt aktiivsemaid paiku ning vulkaane leidub siin ligi kakssada. Vähemalt kolmkümmend neist on Islandi asustamisest saadik korra pursanud. Pursete sageduseks hinnatakse kord viie aasta jooksul. Islandil võib tegelikult olla tunnistajaks peaaegu kõikidele vulkaanilise aktiivsuse liikidele.

Island koosnebki peamiselt vulkaanilisest materjalist. Selle ida- ja lääneosad koosnevad Paleogeeni ja Neogeeni basaldist, kaetuna Kvaternaari purskeainesega ning saare keskosa vee-, jää- ja õhusetetega segunenud jääajaaegsest vulkaanilisest materjalist. Umbes kümnendikku saare pindalast katab pärastjääaegne laava. Basaltne ala ei ole praegu vulkaaniliselt aktiivne, seega on maavärinad, vulkaanipursked, geisrid, kuumaveeallikad ja muu vulkaaniline tegevus koondunud saare metsikusse keskossa.


Kuumaveeallikate, mudalompide ja aurusammaste poolest on Island maailma rikkaim riik. Saarel on koguni veerand tuhat geotermilist piirkonda ühtekokku kaheksasaja kuumaveeallikaga, mille keskmine temperatuur on 75 kraadi. Sellest tohutust energiavarust kasutavad islandlased vaid imeväikest osa. Ka kogu hüdroenergia võimsusest muudetakse energiaks vaid seitse protsenti.

Jõgesid on Islandil kahte sorti: liustikujõed ja selged jõed. Saare kõrgelt keskosalt alla tuhisevad liustikujõed on sinihalli karva, kandes endaga jääst pärit mineraale ja setteid. Rohkesti on kauneid jugasid ja kärestikke.

Islandil on vaid üks korralik tee, mis teeb ringi ümber saare: maantee nr. 1. Seda mööda kulgevadki tavalised turismimarsruudid. Asfaltteed on saarel üldse vaid viimase paarikümne aasta nähtus. Islandi põneval sisemaal jääb paljudel matkajatel aga käimata. Hoolimata sügisesest ajast ja mägiteede kehvast olukorrast otsustas meie reisiseltskond oma pikka teekonda pealinnast Reykjavíkist kagusse ilmestada bussireisiga salapärasel sisemaal.

Pealinnast välja sõites näeme üsna pea esimesi veidraid pinnavorme, mille ingliskeelne nimetus on shootacraters. Need on laavakünkad keset pealinna ümbruse üsna tasast maad. Saame teada, et need on tehisvormid, nn. constructed shootacraters – Reykjavíki kesklinnast teisaldatud vulkaanikraatrid, mis jäid lennujaama ehitusele jalgu. Edasi sõites jõuame seismiliselt aktiivsele alale, kus laavavälja vanus on vaid tuhat aastat, seega on ta geoloogilises mõttes väga noor. Geotermilised varud on otse meie all ja pakuvad kohalikele elanikele rohkelt võimalusi tegeleda kasvuhoonemajandusega. Kasvuhoonete kütmine ja kunstlik valgustamine geotermilise energia abil on Islandil üsna uus idee, ent on juba praegu osutunud väga edukaks – värsked roosid jaanuaris pole Islandil mingi probleem.


Maastikumuutused on ka Islandil loomulik nähtus. Viimase aja suuremate muutuste peapõhjusena nimetatakse turismi. See majandusharu on soodustanud teedeehitust, ent ka kontrollimatut looduse rikkumist. Lavamaa kõrgemates mägedes, kus off-road-turism muutub üha populaarsemaks, püsib üks maastikuauto tekitatud tee aastakümneid taimestikuta. Õrn tundrataimestik ei suuda taastuda. Pealegi on sellised hoolimatult tekitatud rattajäljed lihtsalt koledad vaadata. Saare looduslikku taimestikku muudavad ka suvilaid rajavad inimesed, kes teiste suvilarahvaste kombel tahavad oma hüti ümber näha kasvamas puid. Nii on saarele toodud arvukalt puid, ka eksootilisi, mis looduse karmusega heideldes peavad rasket olelusvõitlust ning madalast põõsast tegelikult kõrgemaks ei kasvagi.

Ka jõed peavad inimese tahte ees taanduma. Saare suurim jõgi Thjórsá on mitmel pool kanalisse aetud ning teenib nüüd hüdroenergia huve. Kuivaks jäänud vana jõesäng annab siiski tunnistust endisest võimsast jõeorust. Teed kulgevad siin mägede ja orgude vahel, üle ja läbi jõgede.

See viimane, läbi jõgede sõitmine ongi vast sisemaareisi kõige ootamatum osa. Näib täiesti võimatu, et bussijuht pärast järjekordse vahutava, umbes kümne meetri laiuse liustikujõe läbimist jälle nähtamatuna näiva teeotsa üles leiab. Aga ta leiab selle alati. Teed on siin vaid aimatavad ja tundub, et kohale jõuame vaid tänu sellele, et bussijuht on kohalik. Buss ise on muide maastikuauto tüüpi, kõrgete ratastega. Vaevu märgatavale ristteele jõudes näeme viita: Landmannalaugar 5. Viiekilomeetrine bussisõit vältab paarkümmend minutit.


Fjallabaki looduskaitseala, mis hõlmab kõige väärtuslikumaks peetavama osa sisemaa mägedest, on asutatud 1979. aastal. Ala asub tervikuna kõrgemal kui poolsada meetrit üle merepinna. Et ala paikneb kahe laama piiril, on seismiline aktiivsus siin tavaline ning maa on kaetud laavaväljade, liivade, jõgede ja arvukate järvedega. Mägede vahel on sügavad orud, mille on põhjustanud nii vulkaaniline tegevus kui ka liustikuerosioon. Aluspõhja vanus ulatub siin vaid 8–10 miljoni aastani.

Looduskaitseala eesmärk on kaitsta looduslikke nähtusi, kõledat metsikust ja vaikust. Kõle ja vaikne on siin tõesti. Fjallabak tähendab otsetõlkes “Mägede taga”. See Islandi inimtühi, mägine ja “kortsutatud” keskosa meenutab “Sõrmuste isanda” Keskmaad. Tundub, et kohe ilmuvad küngaste tagant kurjad mustad ratsud või sõjavarustuses päkapikud. Kangastust süvendab veelgi islandi keel, mis kõlab justkui päkapikukeel, ehkki islandlased ise pole kuigivõrd päkapikulikud. Ühtegi päkapikku ega mäetrolli me siiski ei kohta: küllap on islandlikult külm ja vihmane ilm isegi nende jaoks liig. Kuigi vegetatsiooniperiood on kõigest kahe kuu pikkune, kasvab looduskaitsealal siiski ligi 150 taimeliiki. Linnuriik on siin aga vaene.

Looduskaitseala keskus asub Landmannalaugaris. See on imeilus mägedevaheline nõgu, kus on telkimisplats, üks palkhoone, riietuskabiin ja kuumaveeallikad. Just need kuumaveelombid, mis iseloomustavad külmal sügispäeval nii ilmekalt piirkonna seismilisust, meelitavad Landmannalaugarisse tuhandeid turiste – vähemalt suvel. Septembri keskpaigas suletakse aga kõik sinna suunduvad teed, kuna need muutuvad isegi Islandil tavalistele võimsatele maastikuautodele läbitamatuteks. Kuumaveelombid on tõesti kuumad, allika juures võib end lausa ära kõrvetada. Madala lombi keskosas on vaevu üle nulli küündiva, tormise ja vihmase Islandi-ilmaga tõesti uskumatult mõnus liguneda.

Kui Fjallabaki looduskaitseala asub veel Põhja-Ameerika laamal, siis ida poole suundudes, umbes Kirkjubæjarklausturi kohal võime juba täie julgusega väita, et oleme jõudnud Euraasiasse, st. Euraasia laamale. See piir on muidugi ebaselge ning üleminek ühelt laamalt teisele on tinglik.


Skaftafelli rahvuspark. Ehkki tõelised loodusimed pidavat paiknema Islandi põhjaosas, peetakse saare lõunaosas asuvat Skaftafelli rahvusparki ja liustikuriiki siiski Islandi kõige populaarsemaks turismisihtkohaks. 1967. aastal Maailma Looduse Fondi toel asutatud rahvuspark on Islandi suurim liustikukaitseala ning hõlmab kolm oruliustikku Vatnajökulli edelaosas. Vatnajökull, otsetõlkes “veeliustik” on Euroopa suurim mandriliustik. Jää- ja jõeerosioon on piirkonda tublisti muserdanud ja seetõttu võib siin-seal näha suisa alpiinset maastikku. Rahvusparki läbiva kolme oruliustiku seas on uhkeim Skeidarárjökull, Euroopa suurim oruliustik pindalaga 1600 ruutkilomeetrit.

Skaftafelli rahvuspark on ainus Vatnajökulli liustiku kaitseala. Viimasel ajal on Islandil kerkinud arutelu Vatnajökulli rahvuspargi rajamise üle. Euroopa suurim mandriliustik, üha enam turiste ligi meelitav jäälahmakas on seni igasuguse kaitseta, kui välja arvata liustikuserva rajatud Skaftafelli rahvuspark. Kummaline on tõdeda, et loodusel kui väärtusel iseenesest ei ole rahvuspargi loomisel kohta. Peamised argumendid rahvuspargi rajamise poolt on uued töökohad ja sissetulekuallikad ning kohaliku arengu edendamine loodetava turismi kasvu abil.


Vatnajökull, see võimas jäälahmakas saare kaguosas, ei ole sugugi nii soliidses eas, kui võiks arvata. Viimane jääaeg lõppes Islandil veidi hiljem kui Eestis: ligikaudu kümme tuhat aastat tagasi. Pärast jääaega säilisid liustikud vaid kõrgmägedes. Umbes 13. sajandil, kui kliima jälle külmenes, hakkasid ka liustikud uuesti kasvama, kuni moodustasid ühe suure lahmaka.

Praegu katab liustik enam kui 8300 ruutkilomeetrit Islandi elutut maad jääga. Jääkihi keskmine paksus on nelisada meetrit, aga võib kohati ulatuda ka peaaegu kilomeetrini. Suurem osa liustikust asub 600–800 meetri kõrgusel platool ja vaid kümnendik kõrgub üle igilume piiri, mis liustiku lõunaosas paikneb keskmiselt 1100 meetri kõrgusel, põhjaosas aga kõrgemal, 1700 meetril. Maksimaalne jääkeelte liikumiskiirus ulatub ühe meetrini ööpäevas. Kõige kiiremini liigub jää seal, kus jääkiht on paks. Jääteki kõige paksemad kohad asuvad tavaliselt igilume piiril. Kõrgeim tipp – 2119 meetrit üle merepinna – on loomulikult samuti jää ja lumega kaetud. Üsna tipu lähedal, Jökulsárlóni laguunis, paikneb liustiku madalaim koht – koguni nelisada meetrit alla merepinna.

Ka Vatnajökulli-alune maakoor on seismiliselt aktiivne ja nii mõnigi purse sedavõrd tugev, et tungib läbi 400–600 meetri paksuse jääkihi ja paiskab basaltset vulkaanilist materjali otse jääle. Sellest tulenevalt on jääliustik kohati kaetud mustade laikudega. Viimase võimsa vulkaanipurskega liustikul sai maha 1996. aasta oktoobris Islandi kõige aktiivsem vulkaan Grímsvötn, 600 meetri sügavuse kaldeeraga tegevvulkaan [2].

Puhkeperioodil on kaldeeras kujunenud järv kaetud paksu jäätekiga. Ent umbes iga 5–10 aasta järel hakkab Grímsvötn jälle tuld ja laavat sülgama. Vulkaaniline tegevus on teatavasti kõrgetemperatuuriline nähtus, mis liustikujääle just kosutavalt ei mõju. Kuum laava paneb liustikuvee sulama, tekitades jääaluseid jõgesid ja järvi ning selsamal 1996. aastal “nõrgus” liustikust vulkaanipurske tagajärjel välja viis miljonit tonni vett kiirusega 45 000–50 000 kuupmeetrit sekundis! (Võrdluseks: Eesti jõgedest on maksimaalne vooluhulk suurim Narva jõel – kuni 1800 kuupmeetrit sekundis [1].) Esimest korda meile teada oleva ajaloo jooksul oli kuumus aga nii suur, et sulatas kogu kaldeeras oleva jää, mistõttu kraatrijärv sulas tühjaks ning voolas mööda jääaluseid kanaleid lõunasse. Selline tohutu tulvavesi põhjustab ümbritsevatel sanduraladel suuri üleujutusi ning kitsukesed ja haprad sillad üle liustikujõgede näivad püsivat vaid võluväel. Ehkki 1996. aasta üleujutus lõhkus mitu silda ja purustas teid ning kogukahju hinnati 10–15 miljonile USA dollarile, ei näi uputusoht islandlasi heidutavat – kellelt ka ei küsiks, kõik on kindlad, et ükski vulkaanipurse ei saa olla nii võimas, et isoleeriks saare kaguosa pealinnaregioonist täielikult.


Jökulsárlóni laguun on pimestavalt kaunis jäämägedejärv liustiku lõunaserva ja mere vahel. Laguun paikneb värvikates jääaja setetes, mis on kujunenud üsna lamedas, kuid laias orus. Kõige kõrgemas kohas on jääsein üle kolmekümne meetri kõrgune ning jääjärvevesi voolab kilomeetrite kaupa jää all. Voolav vesi kergitab jäälaama ja paneb selle kummuma. Nii murduvad liustikust tohutud türkiissinised, hallikassinised või valged jäämäed, kõvad kui teras, mis triivivad algul üsna aeglaselt, kuid jõe suudmele lähenedes üha kiiremini liustikujõevoogudes alla mere poole.

Kahekümnendal sajandil on liustiku pindala tublisti vähenenud ja liustikukeeled on viimase neljakümne aasta jooksul ligi 2–3 kilomeetrit taganenud. Laguuni pindala on selle tõttu aina suurenenud ning ilmselt pole kaugel see päev, kui laguun end lõplikult mereni välja murrab. Sillaehitajatele islandlastele tähendaks see järjekordset imeehitust, kuna maantee nr. 1 kulgeb praegu just üle laguuni ja mere vahele jääva lühikese jõekese.


Sõna “sandur” on “geisri” kõrval teine termin, mis on islandi keelest maailma geomorfoloogia sõnavarasse jõudnud. Sandur tähendab lauskjat, kergelt kaldu deltakujulist liiva- ja kruusakuhjatist ehk väljauhtetasandikku, mis on kujunenud liustiku serva alt välja voolavate jääsulamisjõgede ja -ojade uhtkuhikute liitumise või kindla sängita liustikujõe kuhjetegevuse tõttu. Eestis geograafiat õppinule seostub sandur helekollase liivaga, valgusrikka männimetsaga kaetud tasandikuga. Islandi kõige tüüpilisemale sandurile, Skeiðarársandurile jõudes tabas mind aga üllatus: sanduriks nimetatud ala oli täiesti lage ja tumeda maapinnaga. Lagedus oli muidugi teada, aga tumedat tuhakarva liiv oli küll ootamatu. Islandil ongi liiv peamiselt basaltne, mis annab liivateradele ja kruusatükkidele tumeda värvi. Sellest erinevusest hoolimata oli põnev kujutleda, et pärast mandrijää sulamist võis ka Eestimaa kohati selline välja näha – ehkki mitte küll basaltselt tume, vaid ikka hele.


1. Loopmann, August 1979. Eesti NSV jõgede nimestik. Tallinn, Valgus.

2. Subglacial eruption in Vatnajökull, Iceland. http://www.norvol.hi.is/bard3.html


Helen Alumäe (1975) on Tartu ülikooli geograafia instituudi doktorant, käis Islandil doktorantide kursusel tänu NORFA rahalisele toetusele.



Helen Alumäe
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012