Eesti Looduse fotov�istlus
2007/12



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2007/12
Looduskaitse ülistamise ja ignoreerimise keerulisel teel

Hans-Voldemar Trass on sündinud 2. mail 1928 Tallinnas. Lõpetas 1952 Tartu ülikooli bioloogina ja 1953 Tartu muusikakooli lauljana. Olnud 1955–1993 Tartu ülikooli õppejõud, 1956–1991 taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri juhataja, alates 1971 professor, 1975 Eesti teaduste akadeemia liige, 1993 emeriitprofessor. Kaitses bioloogiadoktori väitekirja 1969 Leningradis (“Eesti lihhenofloora analüüs”). Viibinud välitöödel Eestis ja naabermaades, Koolal, Taimõril, Uuralites, Kaug-Idas, Lääne- ja Ida-Siberis, Kanadas jm. Uurimusi lihhenoloogia, geobotaanika, ökoloogia, loodukaitse ja teadusajaloo alalt. Avaldanud publitsistikat ja reisikirju, samuti mälestused “Üksi ja ühes” (2002) ning venekeelse monograafia geobotaanika ajaloost (1976). Eesti looduseuurijate seltsi president 1964–1973 ja 1985–1991, alates 1991 aupresident, Tartu linna aukodanik 2006. aastast. 1978–1988 UNESCO programmi “Inimene ja biosfäär” Eesti rahvusliku komitee esimees. Saanud Eesti teaduspreemia 1982 ja 1996. Mitme rahvusvahelise teadusseltsi liige, Venemaa loodusteaduste akadeemia välisliige, rahvusvahelise lihhenoloogia assotsiatsiooni Achariuse medali laureaat.

Oleme Eesti looduseuurijate seltsi (LUS) majas, mille säilimises on sul väga suur osa. Kas LUSil on tänapäeval veel kohta?


LUS on natukene kummaline organisatsioon. Ta on ühelt poolt teaduslik ja akadeemiline selts kõigi sellele iseloomulike tunnustega. Teiselt poolt on ta aga rahvalik: seltsi loodushuviliste usaldusmeeste hulk ulatub pooleni kõikidest liikmetest.

Sellepärast on LUS ka natuke hübriidne. Ühelt poolt range teaduslikkus: eestikeelsed väga sisukad aastaraamatud; teisalt püüab selts olla rahvapärane, kas või oma loodusvaatluse juhenditega, milliseid on ilmunud palju. Looduskaitse selts, meie sõsarselts, on “puhtam” ja tema tegevuse puhul mingit kahetimõistmist pole: ta teeb edukalt looduskaitse propagandatööd, pretendeerimata teaduslikkusele.

Isegi LUSi juhatuses on kahtepidi tegevuse mõtestamist ja väärtustamist. Omaaegne seltsi president Tõnu Möls, kes on väga tark mees ja tegi palju LUSi heaks, oli seisukohal, et LUS on akadeemiline selts ja selleks ta jäägu. Ta ei toetanud ühe seltsi varasema esimehe, ütleme siis välja, et minu taotlust: selts peaks sekkuma looduskaitse päevaprobleemidesse, olema aktiivsem loodusteaduste ja kultuuri vahemees, avaldama ringkirju, võtma sõna looduskaitse päevaprobleemide kohta. Neid jätkub looduskaitses teatavasti rohkesti. Mölsile see asi hästi ei istunud. Kaklema me ei läinud, aga vahetevahel tuli sellest juttu.

Olen senini veendunud, et hoolimata oma kahetisusest peab LUS tegelema ka looduskaitse päevaprobleemidega. LUSi liikmeskonda kuulub kümneid akadeemikuid ja professoreid, oma eriala parimaid tundjaid. Nende vaimset potentsiaali on kindlasti vaja ära kasutada ka praktilise looduskaitse probleemide tõstatamiseks ja lahendamiseks.

Mida võiks looduseuurijate selts anda looduskaitsele?


Näiteks Natura 2000 alade piiride ja väärtuste kirjeldamisel olid LUSi liikmed ühed aktiivsemad. Aga nad ei märgi iga kord endale otsa ette, et nad on LUSi liikmed, aga hingeliselt ja faktiliselt on tegu LUSi liikmetega.


Kuidas hindad Natura 2000 osa või olulisust Eesti looduskaitses?


Minu arvates saaksime ilma Natura 2000 ka hakkama. Natura 2000 printsiibid on kõigile Eesti looduseuurijatele selged, mõistetavad ja ammu rakendatud, mõne erandiga. Natura 2000 on veidi kiirustades tehtud projekt. Mina otseselt sellest osa ei võtnud. Aga ma nägin kõrvalt ja mõnel retkel kaasas olles, kuivõrd kiire oli neil inimestel, kes kirjeldasid Natura-alasid. Seetõttu oli neil töödel kahjuks mõnikord pealiskaudsuse pitser man. See ei olnud tingitud nende inimeste kvalifikatsioonist, vaid sellest, et nad pidid kiiresti tegema, et ette nähtud ajaga välja tulla.

Hoolimata kiirustamisest tehti Natura 2000 alade kirjeldamisel hästi suur töö ära, leiti palju vääriselupaiku ja avastati varem teadmata vääriselupaiku, kontrolliti möödunud aegadel avastatud rariteetide leiu- ja kasvukohti ning elupaiku jne. See lisas meile teadmisi Eesti loodusest. Kuid ka Naturata oleksime nende koosluste ja liikideni jõudnud, kuigi natukene hiljem. Raha pani kiirustama, eriti kui see tuli päratu rikkast Brüsselist.


Otsustajate hulgas kipub levima arusaam, et kui nõue tuleb kõrgemalt poolt Euroopa Liidust, siis on tal kaalu, aga kodumaiste ekspertide arvamusi ei võeta vahel kuulda.


Seda suhtumist võib tõesti märgata. Aga see on mulle kui vanemale inimesele nii tuttav: Moskvast öeldu oli käsuks, ja Eestis välja mõeldu oli sageli kahtlane. Julgustükiks oli 1957. aastal Eerik Kumari, Jaan Eilarti, Karl Eichwaldi ja Karl Orviku algatatud liikumine, ergastamaks Eesti looduskaitset ja loomaks mitu uut looduskaitseala. See oli sisuliselt väljapaistev patriootlik tegevus.

Praeguseks on meil asutatud kümneid kordi rohkem territoriaalseid kaitsealasid, kui oli viiskümmend aastat tagasi. Peale rahvusparkide, loodus- ja maastikukaitsealade on loodud ka hoiualad, on kaitstavad vääriselupaigad, elupaigatüübid, püsielupaigad, Natura-alad jt., rääkimata sadadest kaitstavatest elusa ja eluta looduse üksikobjektidest. Looduskaitse vormide ja tüüpide paljusus on silmapaistev, kuid pole veel selge, millised neist ELis sõelale jäävad, eriti kui Brüsselis märgatakse mingisugust isepäisust, originaalitsemist, mis erineb ELi direktiividest.

Arvan, et looduskaitse liikumine areneb Eestis esialgu valdavalt laiuti. Luuakse uusi kaitsealasid, ent piirdutakse peamiselt nende nimetamisega, lühikese pealiskaudse kirjeldamise ja piiritlemisega. Põhjalikuma uurimiseni on jõutud harva. Küllap jõutakse ka kunagi, aga selleks ajaks on kaitsealadel toimunud juba suured muutused, need on tundmatuseni teisenenud. Antropogeensed protsessid Eesti looduses toimuvad erakordse kiirusega. Näiteks tõeliste loopealsete pindala on meil vähenenud seitse-kaheksa korda, puisniitude oma kümme korda. Muutuste ajaline kiirus oleneb muidugi niidu-, metsa- või sootüübist. Näiteks lammi- või soostunud niit võsastub niitmata jätmisel mitu korda kiiremini kui paluniit.

Jälgin oma suvekodu lähedal niidulappi ning olen täheldanud, et kümme aastat tagasi lõpetatud niitmise tõttu on praeguseks võsastunud viis protsenti niidu pindalast. Võsastumine tähendab aga suuri muutusi, eeskätt degradatsiooni niidu kogu elustikus.


Kaitsealad, eriti väikesed, on ju vähemasti arendajatele pinnuks silmas, takistavad täisehitamist ja metsa mahavõtmist.


Jah, pinnuks silmas oli muuseas “arendajatele” ka hoopis suur biosfääri kaitseala. Avalikkus teab, et määrus, millega otsustati Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala kehtetuks tunnistada, võeti vastu 17. augustil 2006. Peaaegu poolteist aastat tagasi. Meie loodusteadlased eesotsas Hiiumaa inimestega said sellest teada tänavu novembris. Selle määruse vastuvõtmist mõjutasid kahtlemata senini anonüümseks jäänud rikkuritest arendustegelased.

Kui selle määruse vastuvõtmine meie valitsuses polnud juhuslik ega erandlik eksitus, siis oli see hoolimatu otsustus, mis mõjub Eesti looduskaitsele negatiivselt. See näitab Eestit halvas valguses, sest Eesti ignoreerib UNESCO loodud biosfääri kaitseala programmi. 1990. aasta algul UNESCO-lt saadud biosfääri kaitseala sertifikaat kehtib siiani. Ma ei tunne hästi rahvusvahelist õigust, aga mul tekib kahtlus, kas mitte UNESCO välja antud sertifikaat pole ülimuslik piirkondlike, biosfääri kaitseala puudutavate seaduste üle. Igal juhul, kui see akt sooritati teadlikult, kõiki tagajärgi arvestades, oli see pahatahtlik samm. Eeskätt kohalike loodusuurijate ja -kaitsjate suhtes. Piirkondlik sihtasutus “Biosfääri programm” töötas edasi, nad ei teadnud sellisest sammust õhkagi.


Mis meie looduskaitses on praegu hästi?


Positiivseid näiteid võib tuua palju. Ma ei tahaks tekitada muljet, et ma olen vanameelne negativist. Ma näen Eesti teaduses ja looduskaitseliikumises palju head, mis jaguneb kaheks suureks rühmaks.

Esimene on teooria, bioloogia ja ökoloogia teoreetiliste küsimuste kõrglahendamine, mis vähemalt kaudselt puudutavad looduskaitset. Meil on selles valdkonnas suuri edusamme, tunneme palju paremini oma faunat ja floorat ning seenestikku, kogu meie eluslooduse liigilist ja koosluslikku mitmekesisust ja meetmeid, mida on vaja rakendada selle erakordse biodiversiteedi kaitseks. See kehtib ka peaaegu kõikide loomarühmade kohta, kuigi osa loomarühmi on jäänud tagaplaanile, mis on seletatav nende rühmade suuruse ja uurijate vähesusega. Meie elustik on hirmus liigirikas, eriti putukamaailm, ja selle uurimine paneb meie entomoloogid endiselt proovile. Meie ökoloogid on rahvusvaheliselt tuntud, avaldavad kümneid töid autoriteetsemates rahvusvahelistes ajakirjades, nende tööde tsiteeritus ulatub sadadesse ja tuhandetesse. Looduskaitsebioloogia sammub tõusuteed.

Teiseks, looduskaitse praktika. Selles vallas on edusammud justkui tagasihoidlikumad, sest nagu ma ütlesin, nimetamisest on vähe. Aga igale laiuti arenevale tegevusele peab vältimatult järgnema süvenemine, tegevuse staadium, mille tulemusi ja tagajärgi võime juba julgelt nimetada tegevuseks looduskaitseteaduse vallas. Selle arenemisjärgu saabumise esimesi märke on juba tunda. Kaitse-eeskirjade vorpimine ja uute kaitsealade juurdenimetamine hakkab aeglustuma. Piret Kiristaja ja Uudo Timmi andmeid arvestades on meil praegu 348 loodus- ja maastikukaitseala.

Ootan aega, kus uued noored jõud tormaksid kaitsealadele ja asuksid neid süsteemselt uurima. Praeguse uurimise tase on mosaiikne: ühtesi alasid kohati uuritakse, uurija huvide alusel või tellimistööna. Teised, sageli need, mis nõuaksid seda hädapärast, intensiivselt toimuvate antropogeensete või looduslike protsesside tõttu, jäävad pikkadeks aastateks oma aega ja uurijat ootama.


Kust need uued uurijad tulevad? Looduse tundmine kipub vist kehvemaks minema?


Ma ei oska mõõta, kas on see kehvemaks jäänud või on samal tasemel. Mõned märgid näitavad, et linnastumise tõttu on meie noorte teadmised loodusest tõesti nigelamad kui näiteks 20–30 aastat tagasi. Seda olen kogenud, kui olen juhendanud noorte ekskursioone Taevaskojas, minu meelispaigas. Ei tunta ära isegi rasvatihast, rääkimata teistest. Viimati, kui metsas ühte rühma juhendades häälitses äkitselt musträhn “kii-kii-kii”, arvasid lapsed, et see on mingisuguse kiskja ähvardushüüd ja tõmbusid küüru. Rahustasin neid, et see on meie metsade uhkus musträhn, keda on kuulda mitme kilomeetri kaugusele. Lapsed rahunesid, mina näitasin neile teatud uhkusega mõni aeg tagasi avastatud linnu pesapuud. Linnastumine mõjub meie looduse tundmisele halvavalt.

Teiseks olen märganud, et kümme aastat tagasi jälgisin vaimustunult, et ehitatakse laudteid rabadesse – küll on mugav minna. Kõndisin ise mitmes rabas, kuigi oli soov eemalduda laudrajast, aga taltsutasin ennast, et nii ei tohi. Nii kaotasin tunnetuse, mis valitses mind tõelises, laudteeta rabas. Ma muutusin hetkeks pealiskaudseks loodusnautlejaks. Vaatasin, et näe: valge nokkhein, seal rabakas, seal vist ümaralehine huulhein, ei näe hästi, laudteest mitu meetrit eemal, mis sest, las ta jääb sinna – kõndija pilgule avastamata. Nii teevad nüüd tuhanded inimesed, nad saavad mööda laudteid käies pealiskaudse mulje loodusest. Ja sellega nad rahulduvadki. Peaks ikka leidma võimalusi sumbata rabas, lodumetsas. Muidugi juhenduse all, metsikult liikudes võib loodusele kahju tuua.


Pealiskaudne nägemine on siiski parem kui üldse mitte.


Jah, kindlasti. Aga kui see asendab süvenenud vaatlemist, tundmist, kogemust ja kogumist, siis on didaktiline mõju väike ja laudtee mõju isegi nõrgalt negatiivne. Ma pole laudteede vastu, võimalik, et neid peab kuhugi veel juurde rajama. Kindlasti peab. Aga arvan, et piirile on ligi jõutud.


Tänapäevasele inimesele tahetakse loodus kergesti kättesaadavaks teha, ta mugavalt looduse keskele viia. Kuidas loodust siis teistmoodi tutvustada?


Siin tuleb leppida paratamatusega, et on pealiskaudseid inimesi, kes suhtuvad loodusesse põlgava ükskõiksusega, ja on inimesi, loodetavasti tuhandeid, kes tahavad minna süvitsi looduse nautimisel ja tunnetamisel. Mõlemale rühmale nendest inimestest, nii ükskõiksetele kui ka loodustundlikele, tulevad abiks meie seltsid ja liikumised: looduseuurijate selts, looduskaitse selts, Eestimaa looduse fond, roheline liikumine jt.


Mis võiks olla Eesti taimkatte uurimisel ja kaitsel olulised eesmärgid?


Olen lugenud Kiira Aaviksoo artikleid taimkatte kaugseire kohta ning need on ärgitanud mind sõna võtma. Leian, et tuginedes kaugseirele, tuleks tõstatada Eesti taimkatte uue kaardi koostamine ajakohaste, uusimate meetoditega. Klassikalisi (praeguseks aegunud) transektmeetodeid rakendasime 1950ndatel Setu- ja Raplamaal Erast Parmasto ja Väino Lastinguga, käies 10 × 10 km ruudud järjest läbi ja pannes kirja iga märgatud muutuse taimkatte struktuuris ja koosseisus. Uus taimkattekaart peaks olema koostatud hoopis täpsemaid ja moodsamaid meetodeid rakendades. Eesti taimkatte kaardi koostamisest Lippmaa, Vaga ja Laasimeri juhatusel on möödunud üle poole sajandi. Arvestades suuri muutusi taimkattes, oleks viimane aeg hakata koostama uut kaarti, mis fikseeriks praegusaegse seisu Eesti taimkattes. See oleks ka ülimalt tähtis töö looduskaitse seisukohalt.

Taimkatte kaitsel on senisest olulisem rikutud looduse taastamine. Seda oleks vaja rohkem ja heldemalt toetada: rikutud tehismaastiku rekultiveerimist, ammendatud rabade ja siirdesoode taastamist, võsastunud-kinnikasvanud niitude taastamist, raiesmike rekultiveerimist jne. Me ei taha, et meie niitudel, nõmmedel, lamminiitudel, lodumetsades kulgeksid negatiivsed protsessid. Ei taha, et nad võsastuksid-metsastuksid, et rariteedid meie faunast ja floorast kaoksid jne.

Eesti inimene peab olema looduses toimuvate protsesside kindel valvaja, pidama silmas nii positiivset kui ka negatiivset ning sekkuma vajaduse korral, kus vaja. See on mu meelest tähtis punkt.


Oled Tartu ülikooliga mitmesugusel moel olnud seotud nüüdseks täpselt 60 aastat. Mis tänapäeval on loodusteadustes teistmoodi kui näiteks Su algusaegadel?


Kõige olulisem on see, et nõukogude ajal oli suur sündmus, kui meil ilmus mingisugune eestikeelne teaduskogumik. See oli märkimisväärne, kui ilmus meie “Acta’de” uus köide. Eriti suur sündmus oli, kui meil õnnestus avaldada Nõukogude Liidu keskajakirjas või konverentsi kogumikus. Erakordne oli see, kui kutse korras avaldati midagi välismaal, Ameerikas, isegi Nature’s. Kui ilmusid välismaal meie autorite raamatud, nagu Viktor Palmilt või Atko Virult, olid need erakordsed sündmused.

Praegu on erakordne vaid see, kui õnnestub avaldada kõige tsiteeritumas ajakirjas Nature’s. See teade jõuab hetkeks isegi eestikeelsesse ajakirjandusse. Aga see unustatakse kiiresti, see pole eriline märk.

Eriline oleks see, kui üks meist saaks Nobeli preemia. Eesti teadlastest võiksid kandideerida praegustest noorest põlvkonnast minu muljete kohaselt (ma ei nimeta küll nimesid) kolm-neli teadlast. Seda ma poleks julgenud 15 aastat tagasi ennustada. Jälgides praegust Eesti loodusteadust, julgeksin seda oletada. Loodusteaduste, nii “rohelise bioloogia” kui ka geenitehnoloogia kõrget taset on märgatud ka rahvusvaheliselt.

Aga sa küsisid ainult looduskaitse kohta. Ma pole ju erialalt looduskaitsja, vaid ainult bioloog (naerab).


Aga ikkagi – miks sa üldse oled nii ägedalt loodus- ja keskkonnakaitse küsimustes sõna võtnud ja kirjutanud? Nagu ise ütlesid, oled ju geobotaanik, ökoloog, lihhenoloog, teadusloolane.


Sellepärast, et ma armastan Eestit, eesti keelt ja Eesti loodust. Kõik mis juhtub Eesti looduses, kauneimas maailmas, puutub minusse. Isiklikult. Kui see oleks võimalik, soovitaksin sul küsida professor Johannes Piiperilt, zooloogilt ja evolutsionistilt, miks ta looduskaitsega tegeles, ja esitada samalaadne küsimus professor Teodor Lippmaale, ökoloogile ja biokeemikule, Eerik Kumarile, ornitoloogile, ning teistele Eesti looduskaitse kunagistele korüfeedele, ja sa saad ligilähedaselt samasuguse vastuse – sellepärast, et Eesti looduse saatus oli nendele otsustav tegevusajend. Nii ka mulle, selle vahega, et väljendusin emotsionaalsemalt. Ma hindan kõrgelt inimeste emotsionaalsust, isegi praegu, vanurina. Ma ei salli külma arvestajalikkust ja egotsentrismi, nii eneses (kui see ilmneb) kui ka ennast ümbritsevates.


Lõpetuseks pisut ka samblikest.


Samblikke ma armastan endistviisi, aga enam ei uuri. Mul oli möödunud aasta lõpus kaks silmaoperatsiooni ja see tõmbas samblike uurimisele kriipsu peale. Viimane töö ilmus mitu aastat tagasi. Aga õnneks on juurde tulnud hulk noori uurijaid, kellest on sirgunud väga võimekad lihhenoloogid. Nad ei tegele ainult samblike süstemaatikaga, vaid ka ökoloogiaga, samblike geograafia ja lihhenoindikatsiooniga, näiteks Piret Lõhmus, Inga Jüriado, Ave Suija, Lauri Saag jt. Tundub, et samblikuteadus on Eestis kindlates kätes.



Akadeemik Hans Trassi küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012