Läinud aasta detsembris kogunesid Paides Eesti terioloogia seltsi helgemad pead. Meeleolu oli teotahteline. Esimest korda Eesti ajaloos olid loomateadlased organisatsiooni tasemel kutsutud nõu andma maantee-ehituse planeerimisel. Kõne all oli uue Tallinna–Tartu maantee Kose–Mäo teelõik. See lõik ristub paljude loomaliikide oluliste liikumisradadega. Tähtis on hoida ära liiklusõnnetusi, ent vähemalt niisama tähtis on võimaldada ulukitel liikuda kummalegi poole teed jäävate asurkondade vahel.

Uue maantee täpne asukoht ja ka iseloom – kas tuleb kiirtee, nelja-, kolme- või kaherealine tee – otsustatakse tänavu suvel. Keskkonnamõju hindamise aruanne valmib selle aasta lõpuks, kogu projekt järgmise aasta kevadel. Kunas hakatakse ehitama, pole veel teada. Liiklustihedus teelõigul on pidevalt suurenenud, olles praegu keskmiselt 8200 autot ööpäevas. Maantee tuleb aga ehitada vähemalt 30-aastase perspektiiviga.

Välismaa kogemus on näidanud, et ulukiprobleeme maanteedel lahendavad põhiliselt insenerid, lähtudes üpris kitsalt üksnes liiklusohutusest. Insenerid ja zooloogid saavad ühise laua taga kokku väga harva, üksteisest aru aga veelgi harvemini. Eestis ulukiturbe standardeid maantee-ehituse tarbeks veel pole. Nende loomisele võiks terioloogia selts õla alla panna, olgugi eluslooduse standardiseerimine raske ülesanne. Hiljuti valminud Eesti esimesed väikeulukite tunnelid Tallinna–Narva maanteel tehti teiste Euroopa riikide kogemust arvestades. Seire on näidanud, et vähemalt suuremat läbipääsu kasutavad meie ulukid usinalt. Mis lahendused Eestile kõige paremini sobivad, seda me veel ei tea.

Mis teoksil? Eestis on praegu kaks inimest, kes ulukite läbipääsude teemaga tõsisemalt tegelevad: Lauri Klein ja Val Rajasaar. Nemad on kõvasti rakkes ka Kose-Mäo teelõigul. Vana maantee iga kilomeetri kohta koostatakse ulukitega seotud ohtude hinnang ehk ohupass, lähtudes liiklusõnnetuste statistikast ning tee ja selle ümbruse iseloomust. Varem on Eestis säärased ohupassid koostatud teelõikudele Tallinnast Kose ja Keilani, Maardust Aaspereni ning Tallinna ümbersõidu kohta.

Samal ajal käib töö uue tee trassil. Kuigi selle asukoht ei ole veel lõplikult paika pandud, uuritakse esialgsel trassil läbi kilomeetrilaiune koridor. Püütakse kaardistada elupaigad ja suuremate ulukite liikumisradade koondumiskohad. Hiljem kõrvutatakse uuel trassil kaardistatu praeguse tee ohupassidega. Nii selguvad ulukite võimalikud liikumisrajad ja saab planeerida uue tee turvameetmeid. Tänavutalvine force majeure – lumevaene ilm – on jälgede vaatlusi tunduvalt raskendanud, rasketes oludes tuleb teha parim võimalik.

Kust lähevad ulukirajad? Nagu inimestelgi, on ka loomadel omad enam või vähem kindlad rajad, mida mööda nad tavatsevad liikuda. Kolme põhilise autosid liiklusohtu seadva imetajaliigi – metskitse, põdra ja metssea radade kohta Kose-Mäo piirkonnas on praegu väga vähe teada. Põhiline koht, kus sead ja põdrad praegusel Tartu maanteel teele satuvad, on kohalike jahimeeste sõnutsi Harju- ja Järvamaa piiriala. Oluline tundub olevat ka Reopalu jõe piirkond, kus põtradega juhtub palju liiklusõnnetusi.

Et suurele sõralisele otsa sõites saab auto peaaegu alati kahjustusi, siis võib arvata, et enamiku õnnetuste asukoha on politsei või kindlustus fikseerinud. Pannes need andmed kaardile ja lisades välitööde käigus kogutud jäljeradade andmed ning kohalike jahimeeste aastatega kogutud teabe, saab üsna usaldusväärse ülevaate põdra, metssea ja mingil määral ehk isegi metskitse liikumiskoridoridest.

Suurkiskjate, s.o. karu, ilvese ja hundi kohta on olemas kaart, kuhu jahimehed on nende märkamise kohad üles märkinud. Kaardi põhjal tunduvad suurkiskjate koridorid Kose-Mäo lõiguga ristuvat kahel pool Mustla mäge Mustla ja Võõbu raba piirkonnas ning Reopalu jõe ümbruses. Sama jõgi on väga oluline liikumistee ka poolveelistele imetajatele, ühendades Jägala ja Pärnu vesikondi ja ühtlasi nende loomapopulatsioone.

Välismaal on leitud, et autode tõttu hukkub omajagu ka nahkhiiri. Et nahkhiir on aga pisike loom, jääb kokkupõrge temaga autojuhile tavaliselt märkamata. Kui teepind on tõstetud ümbruskonna maapinnast kõrgemale tammile, nagu seda Kose-Mäo soisematel lõikudel ka arvatavasti tehakse, kipuvad nahkhiired tammi ületades lendama madalal teepinna kohalt nagu sügislehed. Sellise otsetee abil säästavad nad energiat, kuid üksiti seavad end tõsisesse ohtu.

Kose-Mäo piirkonnas on nahkhiiri väga vähe uuritud, seetõttu on väga vähe teada nende koondumispaikadest ja liikumiskoridoridest. Kohalikud on täheldanud regulaarseid lende üle tee näiteks Ardu kandis, ilmselt jääb seal koloonia varjepaik ühele ja toitumisala teisele poole teed. Mitme nahkhiireliigi eluviis on tihedalt seotud veega ja loomad lendavad eelkõige piki jõgesid.

Mõtteid. Kose-Mäo lõigul ehitatakse moodne põhimaantee täiesti uude kohta. Paljuski läbib see alasid, mis praegu on veel metsad ja muud loodusmaastikud. Sellisena võiks projekt anda väärtuslikke kogemusi edaspidiseks. Väga tähtis on juba enne ehitustööde algust täpselt kirjeldada ümbruskonna loomastiku seisund ning alustada läbimõeldud ja pikaajalist seirekava, et selguksid ehitise mõjud. Praegu sellise seire kohustust kellelgi ei ole, loomastikku uuritakse vaid lühiajaliste projektide raames. Nõnda võib palju väärtuslikku teadmist tuulde lennata. Eesti maastik, loomaliigid ja populatsioonide käitumine erinevad Lääne-Euroopa maadest, valmis lahendusi meil kellegi pealt maha kirjutada ei ole.

Senine tee pole kaugeltki nii tugev tõke loomadele kui uus tee, kas või laiuse poolest. Otsem, kiirem ja turvalisem võimalus liigelda võib suurendada liiklusintensiivsust hüppeliselt. Uue tee kõrvale jääb kohaliku teena alles ka vana tee. Tekib ilmselt ka kogujateid, mis omakorda tükeldavad maastikku. Ulukipääsude planeerimist tuleb seega võtta täie tõsidusega.

Mida teha suurimetajatega? Kiirtee tuleb täielikult piirata võrkaiaga. Esimese klassi maantee puhul seda kohustust ei ole, ent kui võimalik, tuleks ulukid ka selle alt läbi või üle suunata. Ainult taradest ei piisa, ilma töötavate loomapääsudeta on need väga ohtlikud ja võivad tuua kasu asemel kahju. Suuremad ulukid püüavad harjumuspärasele liikumisrajale kerkinud tõkkest läbi murda ja nii satuvad nad pahatihti tarade vahele maanteele lõksu, seades seal ðokiseisundis nii ennast kui ka autosid suurde ohtu. Tarasid tasub kindlasti kasutada, kuid vaid loomade suunamiseks kohtadesse, kust nad saavad ja julgevad turvaliselt teed ületada. Hoolimata taradest tuleb autojuhte manitseda teeületuskoha piirkonnas ettevaatusele. Peale tarade võivad ka muud muutused maastikus kaasa tuua ettearvamatuid muutusi loomade liikumisteedes.

Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee poolitab Vahe-Eesti loodusalad ja laias laastus kogu Eesti. Kui uus tee ei saa korralikult toimivaid loomapääse, võib see suurimetajate asurkonnad seada hääbumisohtu, sest suurimetajad vajavad suuremaid kodupiirkondi kui väikesed loomad. Lääne-Eesti asurkondi ähvardab veel oht, et nad lõigatakse ära Venemaalt lähtuvast pidevast isendilisest ja geneetilisest täiendusest, mis on väga oluline kõigile meie ulukitele, eriti aga haruldasematele, näiteks suurkiskjatele.

Mida teha väiksemate loomadega? Kui praegust maanteed suudavad väikeloomad ületada, siis uus maantee on paljudele neist põhimõtteliselt ületamatu tõke. Lihtsaim näide: lendorav suudab liueldes katta kuni paarkümmend meetrit, mitte rohkem. Erinevalt praegusest on uus maantee mis tahes punktis tema lennu-ulatusest tunduvalt laiem. Teadusuuringud on näidanud, et uue tee laius hakkab samalaadse tõkkena toimima ka mitmele muule pisiimetaja liigile ja teistelegi väikestele loomadele. Sellistele, kes autole mõlki ei jäta, kuid kelle asurkondade elujõudu me sellegipoolest tähtsaks peame.

Väikeloomadele tasuks tagada maantee alt läbipääs eelkõige selle ristumiskohtades vooluveekogudega, kas siis tunnelite või kallasradadena, samas tuleks loomade tõus maanteele tõkestada. Teelõikude tarbeks, millel ristuvaid vooluveekogusid ei leidu, võiks välja selgitada sobiliku väikeloomatunnelite vahelise standardvahemaa.

Nahkhiirtele kui koloonialistele loomadele võib ka väga väikese maatüki rikkumine mõjuda laastavalt, kui see satub olema koloonia asukoht. Seetõttu on väga oluline enne ehituse algust inventeerida võimalikud kolooniate asupaigad: vanad metsad, kus leidub palju lehtpuid ja nende õõnsusi jms. Et nahkhiired on aeglase sigimisega loomad, tasub haruldaste liikide puhul vältida ka väheste isendite hukku. Nahkhiirte teeületuskohtades oleks hea suunata nad tee alt läbi näiteks tunneli kaudu või koguni sundida neid lendama kõrgelt üle autode. Välismaal on viimasel juhul kasutatud spetsiaalseid ekraane teeservades või kõrghaljastust. Tarvitusele võib võtta ka madalad hekid, suunamaks nahkhiiri ohutusse lennukoridori.

Lõpetuseks. Kogu Eestis kütab kirgi küsimus, kust saada uue Tallinna–Tartu maantee ehituseks vajalikke miljardeid kroone. Seetõttu tuleb ulukite ja muu elusloodusega seotud küsimused korralikult läbi mõelda just nüüd. Valmis teelõiku lähiajal ümber ehitada poleks ilmselt mõeldav: oma järge ootavad uued lõigud.

Loe veel: Kose-Mäo teelõigu projekti kodulehte ja blogi: http://tartutee.ramboll.ee