Kobras on Eestis tuntud loom. Oma maaparandustöödega põhjustab ta ühtviisi nii meelehärmi – eelkõige metsaomanikele – kui ka meelehead, näiteks kahepaiksetele: luues uusi ja kvaliteetseid elupaiku. Ilmselt on vähe neid inimesi, keda see imetaja külmaks jätab. On ju kobras üks vähestest mets- ja veeloomadest, kelle tegevusjälgi võib märgata vähese vaevaga isegi siis, kui pole erilisi taustateadmisi ulukibioloogiast.

Kahtlemata teevad kopra atraktiivseks tema paisud ja pesakuhilad. Üks pesakuhil jäi oma suurusega silma ja suisa kutsus end mõõtma. Pesa paikneb Maaritsa külas Maaritsa–Prangli tee ääres Valgjärve ja Kõlleste valla piiri lähedal. Kuhila kõrguse mõõtsime jää pinnalt. Kuhila tippu asetasime vesiloodi, selle peale omakorda laserloodi, mille sihtisime pesa kõrvale mõõdulatile (siinkohal tänusõnad abi eest Ain Vellakule). Kõrguseks saime 2,95 meetrit. Üksikud oksad küündisid ka üle kolme meetri, kuid teadusliku täpsuse huvides jäi uus meeter siiski veel tulevikku ootama. Jääpinnalt sai mõõdetud ka koprapesa ümbermõõt, mis ulatus 27 meetrini. Kuna pesa põhi on laias laastus ringikujuline, siis võime selle läbimõõduks võtta umbes 8,5 meetrit. 1,5 meetri kõrgusel (ehk umbes pesa poolel kõrgusel) oli kuhila ümbermõõt 16,5 meetrit, seega läbimõõt natuke üle viie meetri. Kuhila ruumalaks arvutasime 57 m3. Pesa tippu viis kaks rada, mida mööda koprad oma ehitustööd toimetasid.

Eesti parim kopratundja Nikolai Laanetu kirjutab Eesti Looduse 2005. aasta veebruarinumbris, et suurim Eestis seni mõõdetud kuhilpesa on 2,3 meetrit kõrge, 12 meetrit pikk ja 8,5 meetrit lai. Vaadeldav koprapesa jääb küll põhja pindalalt ja tõenäoliselt ka mahult sellele alla, kuid kõrguse poolest ületab seda tunduvalt. Ehk on Valgjärve kuppelmaastikus asuv koprapesa Eesti kõrgeim?

Kommenteerib Nikolai Laanetu:

Tegemist on küllalt uue, vast kolm-neli aastat vana pesaga, mida viimasel aastal on tugevasti uuendatud. Mõõtmed pole siiski Eesti suurimad, seda mõõtu kuhilpesi leidub üsna sageli madalate kallastega sisejärvedes, sulglohkudes, kus koprad paisutavad vett üsna kõrgeks. Praeguse seisuga on suurim kuhilpesa Eestis mõõdetud Mädajõe ümbruse soostunud alal Igrise küla lähedal. Selle kõrgus oli 3,2 meetrit, laius alusel ühes suunas üle 11 meetri ja teises suunas ligi 16 meetrit. Eriti suured mõõtmed saab pesa juhul, kui kobras ehitab kokku kaks lähestikku asuvat kuhilat, siis jääb mulje hiiglaslikust pinnasesse vajunud kaksküürkaamelist. Säärane pesa leidus Tðornaja jõel (ida pool Peipsit) 1971. aastal. Kuhila pikkus oli 23–24 meetrit ja ühe tipu kõrgus ületas veepinnalt mõõdetuna 3,8 meetrit.

Koprapesa suurus oleneb esmajoones selle vanusest. Suurima kõrguse saavutab pesa harilikult 5–7 aastal, seejärel hakkab osa pesamaterjali juba kõdunema ja vajuma. Ka pere suurus on sellal enamasti maksimaalne, ulatudes suure asustustihedusega piirkondades 9–12 isendini (tavaliselt on pere 5–8-liikmeline). Suur pere vajab ka rohkem eluruumi. Madalate kallastega piirkonnas on väljakujunenud pesakuhilas vähemalt kolm pesakambrit või ehitavad loomad lähestikku veel kaks või kolm kuhilpesa, nn. abihooned.

Osaliselt määrab kuhilpesa kõrguse ka kõrgvee tase, suurte ja äkiliste üleujutuste puhul ei piisa aga ka kolme-neljameetrisest pesast. Sel juhul ehitavad loomad nn. suurveepesad ehk suurveekuhilad, mis paiknevad pajupõõsaste vahel nagu rihukana pesad; vee alanedes jääb siis mulje, nagu oleks see pesa üles tõstnud. Selliseid ehitisi leidub meil Alam-Pedja piirkonnas.

Kuhilpesa suurus oleneb seega paljudest asjaoludest: kalda kõrgusest, suurvee tasemest, selle kestusest ning muutuste iseloomust, pesakonna suurusest ja vanusest, ehitusmaterjali eripärast. Vanades peredes, kus vanaloomad pole enam viljakad, pööratakse vähem tähelepanu kuhilate uuendusremondile, need vajuvad aastate jooksul lamedaks ja rohtuvad. Kui elupaik on juba piisavalt kehvaks muutunud, jäetakse pesa hoopiski mitmeks aastaks maha. Veekogu äärsete kõrgendikena kasutavad mahajäetud kuhilaid meeleldi aga saarmas, mink, tuhkur, mügri, kärp, nirk, isegi metsnugis ja teised loomad.