21. juuli 1926–21. oktoober 2007

Heino Teder jääb Eesti metsanduslukku kui pikaajaline metsamajanduse ja looduskaitse minister. Tema juhatusel korraldati metsade tulemuslik majandamine, suurendati metsade pindala ja tagavara ning seati looduskaitse tugevatele alustele. Ta oli metsanduse ja looduskaitse juht üle veerandsajandi, aastatel 1962–1988.

Heino Teder sündis Valgamaal Tõlliste (tollal Laatre) valla Kaara talus. Lõpetanud 1945. aastal kuldmedaliga Tartu 1. keskkooli (enne sõda Tartu poeglaste gümnaasium), asus ta klassikaaslaste üllatuseks õppima TRÜs metsamajandust, mille lõpetas 1949 cum laude. Seejärel töötas ta Hiiumaa (1949–1951), Rakvere (1951–1953) ja Järvamaa (1953–1954) metsamajandi vanemmetsaülemana. Aastail 1955–1962 juhtis ta direktorina Kilingi-Nõmme metsamajandit, millest kujundas näidismetsamajandi.

Alates 1962. aastast määrati ta vast loodud ENSV metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsuse juhatajaks ja alates 1966 metsamajanduse ja looduskaitse ministriks. Mitmekülgse ja säästliku metsade majandamise kõrval sai metsandussüsteemi ülesandeks ka looduskaitse; seda laadi ühendust järgiti hiljem ka mujal Euroopas.

Heino Tedre tegevust on kõrgelt hinnatud: vabariigi president on teda autasustanud Valgetähe III klassi ordeniga. Ta on saanud Nõukogude Eesti preemia saavutuste eest ammendatud põlevkivikarjääride metsastamisel, teenelise metsakasvataja nimetuse, suure looduskaitsemärgi, Lahemaa rahvuspargi teenete kuldmedali, Soome keskmetsaseltsi Tapio kuldmärgi jt. Ta oli valitud paljude ühingute, näiteks Eesti metsaseltsi, Eesti metsaülemate ühingu, Eesti looduskaitse seltsi ja Eesti jahimeeste seltsi ning Forestalia meeskoori auliikmeks. 2006. aastal pärjas Eesti metsaselts teda elutööpreemiaga.

Viimased kümmekond aastat elas Heino Teder Valgamaal Kaara talus, taastas ja laiendas oma sünnikodu, olles samal ajal ka metsandusnõunik.

Kolleegid mäletavad Heinot kui edumeelset ja tugevat tippjuhti, kes hindas töökust, metsanduse kutse-eetikat, korda ja distsipliini. Ta pidas vajalikuks hoolitseda nii metsameeste kui ka kõigi maainimeste paremate elutingimuste eest, toetades elamute ja teede ehitamist. Metsandushariduse arendamiseks aitas ta rajada nii EPA kui ka teiste kesk- ja kutseõppeasutuste õppebaase.

Südamlikku ja eestimeelset inimest, oma erialale pühendunud tippjuhti jäävad leinama arvukad kolleegid, sõbrad ja Eesti metsad. Tema töö vilja lõikavad järgnevad põlved.