Eesti Looduse fotov�istlus
2008/5



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
EL küsib EL 2008/5
Miks loodusajakirjanik ei käi õliseid linde pesemas?

Hea küsimus, nagu on kombeks öelda.
Vähe sellest, et ma pole ei linde pesemas ega pesemisest raporteerimas käinud: olen juba mitu aastat lausa häbematult mõnegi ELF-i poisi ja looduskaitsja nööpe keeranud ning uurinud, kas nad on ikka kindlad, et see on igati mõtestatud tegevus. Sellist küsimust on mulle enamasti natuke pahaks pandud: kas ma siis ei arvagi, et iga elu on päästmist väärt. Ja ega ma tohi neile seda vastuküsimust pahaks panna. Mõneti rohkem on mind häirinud see, et aastate jooksul pole ükski inimene, keda selles valdkonnas tõesti kompetentseks olen julgenud pidada, nõustunud vastama minu päris lihtsale, aga sirgjoonelisele küsimusele: „Kas sellel ikka on mõtet?“

Loomakaitsjad ongi natuke teistmoodi inimesed. Hea, et nad olemas on: kindlasti suudavad nad juhtida tähelepanu olulistele asjadele. Kuni nad ei hakka puuriloomadeks aretatud karusnahaandjaid või Maximast ostetud võõrvähke nendestsamadest humaansetest kaalutlustest lähtudes loodusesse vabastama. Aga tõesti tagajalgadele tundsin end tõusvat, kui terve veebruarikuu näis RIIKLIKU looduskaitsekeskuse põhimure olevat see, kas iga päev ikka saadakse mere äärest mõni õline aul kätte ja kas suure hulga inimeste tohutu töö- ja ajakuluga mõni neist puhtaks saab. Kord üllitati koguni pressiteade „Ristnas õliseid linde seni püütud pole“. Söandan arvata, et nii väärikal asutusel tuleks pigem tegelda paljude muude pakiliste probleemidega.

Kui nüüd omapoolset skepsist veidi lähemalt seletan, siis ei seisne see mitte niivõrd teadmises, et rohkearvulise liigi püsimise seisukohalt on sellised puhastuspingutused ilmselgelt ebaproportsionaalsed, vaid hoopis ühes ammuses intervjuudereas, mille tegin Taani asjatundja Ib Clausageriga. See mees tegi mulle – ja loodetavasti ka toonastele raadiokuulajatele – rohkele teadusmaterjalile toetudes selgeks, et üldjuhul ei ole peaaegu mingit lootust kord õliseks saanud veelindu elule aidata. Ja et kogu puhastusprotseduur vaid pikendab piinarikast agooniat. Eks minagi hooli ju loomade heaolust.

Nagu 21. sajandi kõnekäänd kinnitab, on sellest ajast alates palju naftat merre voolanud. Ja uusi puhastusvahendeid leiutatud. Aga vähesed selle aja jooksul loetud või kuuldud edulood abist õlikatku jäänud lindudele pärinevad pigem amatööridelt. Professionaalid, nagu öeldud, on eelistanud vaikida.



Toomas Jüriado, MTÜ Loodusajakiri sõnumitoimetaja
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012