On olnud aegu, mil võru keelt – ajaloolise Võrumaa põlist keelt – osati hästi ja räägiti vabalt, häbenemata ning armastusega. Ka praegusajal püüeldakse tagasi selle poole, trotsides vahepealset pikka hävinguaega ning mahasalgavat mõtteviisi.

Sel aastal võis riigitelevisioonis näha sarja mõtlemapanevaid dokumentaalfilme enneolematutest ja hukatuslikest muutustest, mida on põhjustanud inimkond oma viimaste aastakümnete arutute tegudega. Minunigi jõudis maailma saatuse küsimus paari filmi kaudu uue selguse ja teravusega.

Teise samalaadse kogemuse sain tänavu kevadel, kui kuulasin oma tuttava muinsuskaitsja muret tekitavat juttu sellest, kuidas Võrumaal hoitakse või tegelikult siiani suurt ei hoitagi vanu, ilusaid ja väärtuslikke hooneid.

Mõlemad mälu- ja teadmisevärskendused, justkui unustusse vajunud olulistest asjadest, meenutasid esimest sama laadi kogemust keele alalt. See juhtus paarkümmend aastat tagasi, tollal peetud esimese võrukeelse suveülikooli mõjul. Kui 1980. aastate lõpus aeti Eestis juba laialt ja avalikult eesti asja, sattusin seltskonda, kus tegeldi eesti asja kõrval hoopis palju väiksema, kuid sedajagu lähedasema ja kodusema võru asjaga. Alles siis, kui olin kuulnud võrukeelseid loenguid keelest ja kirjandusest filosoofia ja astrofüüsikani, jõudsin arusaamale, et minu tõeline emakeel võru keel on siin maal ja selle rahva hulgas armetus ning häbiväärses olukorras; et võru keel on Võrumaal lindprii ja hävimisohus.

Seda keelt pole vaja? Vana ja väärikas võru keel püsis kõige kiuste vapralt elus nii toonase Eesti vabariigi kui ka veel Vene ajal. Alles Eesti taasiseseisvumise lävel oli see jõudnud tõelisse kriisi. Selleks ajaks oli võrukeste ja lõunatartlaste oma vana lõunaeesti kirjakeel juba ligikaudu sada aastat olnud asendunud põhjaeesti kirjakeelega. Kõigepealt keelati oma keeles rääkimine koolitundides, siis ka vahetundide ajal ning lõpuks ei soositud seda enam koduski. Nõukogude Eesti haridussüsteemi ja laiemalt kogu ühiskonna vaimsus andis üha tugevamini mõista, et segav kohalik murre tuleb laste kõnest nagu umbrohi välja juurida, et see ei takistaks nende edukat tulevikku ega rikuks emakeelena õpetatavat eesti kirjakeelt.

Nõnda oligi 1970.–1980. aastate lõpuks saavutatud olukord, kus kogu Võrumaa (Võru ja Põlva maakond ning tükikesi Tartu ja Valga maakonnast) vanem põlvkond suhtles – alguses kobamisi ja püüdlikult, hiljem aga juba sisseharjunud automaatsusega – oma lastega võimalikult korrektses eesti kirjakeeles, mitte omaenda esivanematelt päritud keeles. Sestap ollaksegi Võrumaal praegugi harjunud pöörduma noorema põlvkonna poole võru keele asemel eesti keeles, isegi siis, kui omavahel räägitakse parajasti võru keelt.

Et võru keel jääks püsima. Kogu järgnev töö võru keele heaks on suunatud ennekõike sellele, et muuta kohalike ja ka teiste inimeste suhtumist oma keelesse. Võrukeelsed suveülikoolid, koolitunnid, raamatud, tele- ja raadiosaated on korraldatud või välja antud just selleks, et julgustada võrulasi rääkima oma esivanemate keeles. Nõnda olemegi tegelikult jõudnud selleni, et paljud võrulased püüavad võru keelt teadlikult üha rohkem kasutada. Ka Võru instituudi arvamusuuringu tulemused 1998. aastast näitavad, et võrulaste suhtumine oma keelesse on tublisti paranenud: inimesed tahavad, et võru keel säiliks ja et nende lapsed seda oskaksid. Siiski on veel palju takistusi, sest kord käima tõugatud ja normiks kujundatud käitumisviis – oma keele kui hääbuva murde mahasalgamine – on nii tugeva inertsiga, et selle peatamiseks kulub ehk rohkemgi vaeva, kui toona selle algatamiseks.

Kahekümne aasta jooksul, mil võru keele mainet on taastatud, on üles kasvanud terve põlvkond noori inimesi, kelle mõtlemine on vaba nende esivanemate keelt ja kultuuri hävitavatest kompleksidest. Siiski on selle põlvkonna keeleoskus neist kompleksidest kõvasti kahjustunud: noored küll austavad võru keelt ja tahaksid seda rääkida, kuid nad ei oska või pole harjunud seda tegema, sest nendega pole kodus võru keelt kõneldud. Seega on lapsevanemate keeleline käitumine väga oluline mõjutegur: see peab muutuma üsna kiirelt, muidu uusi võrukeelseid põlvkondi meile ei kasva.

Iga keelega kaasnevad oma mõtteviis ja teadmised. Võrumaal on võru keelega elatud ja oldud tuhandeid aastaid. See püsiv omakeelne olemine on hoidnud alles paljud olulised väärtused, teadmised ja tarkused. Kahjuks on viimase saja aasta jooksul alatasa tegeletud ümberkeelestamise, ümbernimetamise ja ümbermeelestamisega. Pedäjäst ja kõost on saanud mänd ja kask, soest hunt ja kährist mäger, imäst ema ja velest vend. Uut keelt ja uusi tarkusi pole vanale ja omale lisaks õpitud, vaid need on võetud selle asemele – oma on uue ees taandunud ja unustatud. Selline saatus pole osaks saanud ainuüksi Võrumaale, paljusid meie “maakeeli” on tabanud kurvemgi saatus: need on hääbunud ning sulandunud eesti kirjakeelega. Võrumaa keel ja meel on nende kõrval olnud elujõulisem, ka Setu ja Kihnu oma keelt on suudetud elus hoida.

Laiemalt vaadates on maailmas palju näiteid selle kohta, kuidas väikesed keeled hääbuvad või muutuvad, need unustatakse või sunnitakse unustama vägivallaga ähvardades. Nõnda jääme või osati oleme juba jäänud ilma paljudest keeltest ja kultuuridest. Ühes nendega kaovad aga ka tarkused ja teadmised. Võru keel vahetatakse välja eesti kirjakeele vastu, paljud teised keeled aga inglise, prantsuse, hispaania, hiina või vene keele vastu. Maailma tuhandete põliskeelte asemele tulevad mõnikümmend suurt ja kunstlikult kultiveeritud kirjakeelt koos uute all- ja agulikeeltega, mis ei kanna endas vanades keeltes talletatud tarkusi.

Nii leiamegi end häviva looduse, kaduvate keelte, kultuuride ja teadmistega maailmast. Kõrgelt arenenud modernse kunsti, aatomifüüsika ja mikrobioloogiaga ühiskonnas ei osata enam vastupidavat ja ilusat maja ehitada, korralikku seina või akentki valmistada, rääkimata oskusest elada tasakaalukalt ja säästlikult.

Kuniks arutult saastava tehnilise progressi steriilsuseni standardiseeritud tsivilisatsioonis on veel alles jäänud põlise keele ja kultuuriga rahvakilde, on veel lootust, et inimesed õpivad taas elama nõnda, et säiliks suurem osa meie olemasoluks vajalikust mitmekesisusest. Sääraselt mõeldes võib ka öelda, et võru keel ja kultuur, nagu tuhanded teised põlised keeled ja kultuurid, on maailma tuleviku võti. Kuigi neis keeltes ei pruugi olla välja arendatud iga teadusala terminoloogiat ega kõiki moodsa kirjanduse suundi, on nendes alles teadmine, kuidas olla ja elada oma elu ilma ennast ja maailma hävitamata.