Kui olin endale ostnud Karulas põlise talukoha, näitas perepoeg mulle kätte vanad piirid ja andis talu päriseksostmise kaardist tehtud koopia. Aastaid hiljem sain Ülle Liitoja-Tarkiaineni loengul Eesti kultuurmaastike kujunemisest lõpuks teada kaardil kasutatud eri kõlvikute tingmärkide tähenduse. Oma talu kaardi lahtimõtestamine ajendas rahvuspargi alasid laiemalt uurima [15].

Tänapäeva maastik ja siinsed kooslused on minevikus toimunud protsesside tulemus ning samas tulevikumaastike väljakujunemise lähtepunkt [11]. Nende maastikumustrite lugemise muudab keeruliseks eri ajajärkude jälgede kattuvus ning oskamatus neid jälgi ära tunda. Looduse arengu mõistmine on aga toimivate looduskaitsemeetmete rakendamise alus. Ajaloolised kaardid on üks võimalus heita pilk mingi piirkonna minevikku, ehkki kaardil on pikast ajaloost salvestatud vaid hetk ning seegi kaarditegijate ja -tellijate vaatenurgast nähtuna.

Vanad kaardid on kaitsealade uurimisel ennegi abiks olnud. Näiteks on uuritud Otepää endisaegset asustust [3], Haanja looduspargi asustuse ja teedevõrgu kujunemist [10] ja Karula rahvuspargi maastike muutusi [1]. Sealjuures on kasutatud 20. sajandist pärinevaid digiteeritud kaarte. Varasematest mõisaaegsetest kaartidest on lähtunud ennekõike ajaloolased ning maastike arenguloo uurijad [5, 12]. Eestis ei ole kooslusi uurides ajalooliste kaartide tarvitusele veel suurt tähelepanu pööratud. Tehtud on uurimusi ajalooliste metsakorraldusandmete ja -kaartide põhjal [9]. Minu huvi oli kaartide abil tagasi minna modernismi-eelsesse Karula maastikupilti.

Karula vanad kaardid. Eesti alade kohta koostati esimesed suuremõõtmelised maakasutuskaardid 17. sajandil lõpul Suure Rootsi Katastri kaardistustööde käigus, mille eesmärk oli saada ülevaade mõisate maksualusest maa-alast [5]. Karula vanu kaarte otsides õnnestus leida 17. sajandi kaardid nii rahvusparki aladele jäänud Antsla kui ka hilisema Karula mõisa alade kohta.

Rootsi ajal kaardistati mõisad ja hajatalud iseseisvate üksustena, nende vahele jääv maastik kanti kaardile suures osas silma järgi. Karula rahvuspark asub kunagiste mõisakeskuste suhtes äärealadel ning seetõttu on metsase Karula puhul kaardid eriti ebatäpsed. Tunduvalt täpsemalt peegeldavad maakasutust 19. sajandi mõisakaardid [4], kuid kahjuks pole neid rahvuspargi ala kohta säilinud.

Maakasutust kui maastike ja koosluste kujunemist mõjustanud tegurit iseloomustav teave kajastub aga talude päriseksostmiseks koostatud katastrikaartidel (# 1). Ajalooarhiivi kaartide register andis viiteid vaid üksikutele Karula talude kaartidele,kuid suurem osa Karula talunikest oli võlgu võtnud ning nende maaomandi väärtust tõestavad kaardid on säilinud Ajalooarhiivi fondis nr. 2469 „Liivimaa maakrediidiselts“. Kaardid on koostatud valdavalt 1860.–1870. aastatel mõõtkavaga 1:4200. Maakasutuse analüüsil kasutati 51 kinnistu kaarte, mis katavad rahvusparki jäävast alast 3575 ha. Hõlmatud on 62% enne 1940. aastat olnud eramaast, sestap võib uuritavat ala pidada piisavalt esinduslikuks, selgitamaks 19. sajandi maakasutust. Nõnda ei saa küll Karula ajaloolistest maastikest täit pilti, kuid ettekujutuse selle iseloomust ja loogikast.

Talukaartidel olid leppemärkidega tähistatud aiamaa, põld, Buschland, heinamaa ja karjamaa; tihti jäid talumaadele ka sellised maakategooriaid nagu nõmm, heinasoo ja samblasoo; vähematel kaartidel on kirjas ka koplid, õuna- ja pleekaiad ning mitmesugused puistud. Karula mõisa talude kaartidel oli joonistatud mõnele kõlvikule eraldi puude tingmärke, neid käsitleti tähisele vastava, kuid metsastunud kõlvikuna.

Põlispõllud ja metsapõllud. Põlispõlde haritakse ja väetatakse pidevalt. Karula 19. sajandi talumaadest võtsid põlispõllud enda alla viiendiku (# 1). Põllumaa asus Karulas laugematel küngastel, samas on siin ajalooliste põlispõldude mullad tänapäeval kõige erodeeritumad. Iseloomulik on, et aiamaad ja põlispõllud kui intensiivsemalt kasutatavad kõlvikud asusid taluõuedele kõige lähemal. Muu hulgas määras talude põlispõldude paigutuse ära sõnnikuvedu, mis küündis 1–1,5 kilomeetrini [6].

Talukaartidel tähistatud Buschland, mida on hiljem tõlgitud nii võsamaaks kui ka metsamaaks, väärib lähemat vaatlust. Buschland tähistas alamsaksa keeles maakategooriat, mida kasutati korrapäraselt noore metsa aletamiseks. Kolm kuni viis aastat pärast aletpõletamist tarvitati ala põlluna, seejärel vajaduse korral ka ajutise karjamaana ning siis jäeti uuesti võsastuma. Põletustsüklite vahe oli 19. sajandil 15–20 aastat [8], seega oli tegemist tõesti võsailmeliste aladega. Seda laadi maatükki nimetati tollal ilmselt metsapõlluks ja asjakohast maad lihtsalt metsamaaks. Siinses kirjutises tarvitan siiski sõna võsamaa, et tekstis lihtsamalt eristada kunagist põllumajanduskõlvikut nüüdsest metsast.

Põhja-Eestis minetas aleviljelus oma tähtsuse juba 13. sajandiks [8]. Liivimaal etendas alepõllundus 17.–18. sajandil veel suurt rolli. Alepõldudel oli külvi all pool põlispõldude pindalast [16]. Arvatakse, et alepõllundus hakkas Liivimaal hääbuma 17. sajandil ja taanduma põlispõldude ees 18. sajandi lõpul [8, 13, 16]. Ülemöödunud sajandi lõpuks oli Bucshland oma senise tähenduse kaotanud.

19. sajandi talukaartidel võtavad Karulas võsa- ehk metsamaad enda alla 33% talumaadest. Tartumaal oli põlispõldude, võsamaade ja heinamaade suhe 19. sajandil keskmiselt 1 : 1 : 1 ning Vooremaal 1 : 1,2 : 1,3 [7]. Karula kaartide järgi oli vastav suhe siin 1 : 1,5 : 1,18. Seega oli Karulas võsamaade osakaal suurem. Kui mujal on võsamaad kui vähem intensiivselt kasutavad kõlvikud paiknenud taluõuedest kaugemal, külasarase välimises ringis, siis Karula puhul on see nii vaid tasasemal maal Ähijärvel ja Apja külas. Künklikul maastikul asusid metsapõllud järsunõlvalistel küngastel.

20. sajandi alguseks hariti endised võsamaad 70% ulatuses põlluks, 19% endistest võsamaadest metsastus, 9% kasutati rohumaana ja 2% on hilisematel kaartidel märgitud põõsastikuna. Karulas olid endised võsamaad olulisel kohal päriseks ostetud talude põllumaa laiendamisel: 20. sajandi alguseks kujunenud põllumaast hõlmas 43% endine alemaa ja 39% vanad põlispõllud.

Pärandkooslused talukaartidel. Pärandkooslusteks peetakse pikaajalise niitmise või karjatamise tõttu kujunenud kooslusi. Seega võiks talukaartidel märgitud heina- ja karjamaade abil saada ettekujutuse, millised olid Karula aastasadadega kujunenud niidud. Rohumaad võtsid enda alla ligi neljandiku talude põhitükkidest. Paljudel taludel leidus ka lahustükke, mida analüüsil ei saanud arvestada ja mis enamasti jäid ka rahvuspargist väljapoole – niisiis oli tegelik rohumaade osakaal veidi suurem.

Võrdlus mullakaardiga näitas, et 19. sajandi heinamaadest 72% hõlmasid niisked alad (turvas-, lammi- ja gleimullad) ja 28% kuivad alad. Sealjuures ei vaadeldud talude lahustükke, koos nendega oleks niiskete rohumaade osatähtsus veelgi suurem, sest enamik lahusheinamaid paiknes luhtadel. Kaartide analüüsil saadud tulemused kattuvad eesti rahva muuseumi kogudes leiduvate kirjeldustega, mille kohaselt võeti Karulas looduslike heinamaadena tarvitusele sooheinamaad, ojakaldad ning aruheinamaad; samuti tehti mõneti heina koduümbruses viljapõldude vahel asuvatel pisikestel niitudel, nn. lontidel. Soodes kasvasid pajupuhmad, kased, ema- ehk sanglepapuhmad ja männid. Samblasoid ei peetud heina tegemiseks sobivaks [2].

Karjamaade puhul oli sooalade osakaal väiksem, ulatudes siiski 60%ni. Kuivade karjamaade hulgas oli palju ribakujuliselt põllu- ja heinamaa vahel paiknevaid kõlvikuid. Kirjandusest on teada, et karjamaadena kasutati sageli ajutise iseloomuga kõlvikuid. Karjatati ka väiksematel või suurematel söötidel põldude vahel [14]. Ka uuringuala karjamaade seas võis olla pikaajalisi sööte, mida on kaardistatud juba karjamaadena. Suurem osa kuivadest karjamaadest ongi hilisematel kaartidel märgitud põlluna.

Karjametsade kunagine levik on olnud Karula rahvuspargi kaitse korraldamisel mitu korda arutusel. Nii mõnigi Karulat uurinud autor on märkinud karjatamise mõju kuplitel kujunenud metsakooslustele. Ka kasutatakse loomade karjamaale viimise tähenduses veel tänapäevalgi väljendit loomi mõtsa viima.

Talukaartidel karjamaadena tähistatud alade hulgas võib eristada lagedaid karjamaid ja puude tingmärgiga alasid. Talukaartide võrdlus mullakaardiga näitas, et enamjaolt (75%) hõlmasid need puudega karjamaad soostunud alasid. Tundub, et karjatati peamiselt soistes metsades, mida muul viisil ei saadud kasutada. Talukaartide põhjal võib järeldada, et enne kruntimist olid küla ühiskasutuses olevad karjametsad näiteks Apja külal, seal paiknesid need laamana Apja soo serval (# 2 ). Suuremad karjametsad olid veel Ahero ja Alakonnu talu maadel.

Teise, väiksema rühma karjametsadest hõlmasid nõlvakutel või kuplilagedel paiknenud maad. Nende hulgas on tõenäoliselt olnud ka varasemaid alemaid, mis mingil põhjusel on edaspidi olnud tarvitusel karjatamiseks. Tihti olid sellisteks aladeks mäe järsemad nõlvaosad, samal ajal kui laugematel nõlvadel laius põlispõld või võsamaa. Erinevalt heinamaadest on karjamaaks sobinud ka suurema kallakuga nõlvad.

Arvestades, et võsamaid kasutati karjamaadena ning aletamiseks tarvitatavat ala nimetati Lõuna-Eestis mõtsamaaks, võivad Karulast kogutud teated metsas karjatamise kohta sisaldada teavet nii karjametsade olemasolu kui võsamaadel karjatamise kohta. Mineraalmaadel asunud karjametsi ei saa pidada Karulale iseloomulikeks poollooduslikeks kooslusteks nii nende vähese leviku kui ka ajutise iseloomu tõttu. Karulale on olnud omased soostunud karjametsad.

Ajaloolised niidud on praeguseks säilinud vaid umbkaudu kuuel protsendil kunagistest heina- ja karjamaadest. Karulale iseloomulikud pärandkooslused on olnud soostunud ja sooniidud (68% kõikidest ajaloolistest niidualadest). Nüüdisajal paikneb niisketel kasvukohtadel vaid 30% Karula rahvuspargis niitudena inventeeritud aladest. Ajaloolised kuivad rohumaad pole olnud kuigi ulatuslikud ja enamasti on need 20. sajandi alguseks põllustatud. Nüüdsed Karulas laialt levinud kuivad rohumaad on enamjaolt (85%) kujunenud endistest põllumaadest.

Kahjuks on niiskete niitude osakaal tänapäeval hooldatavate niitude hulgas kaduvväike, nende hoolduseks oleks vajalik käsitsitöö, mida praegused toetused ei kompenseeri. Praeguste kaitsemeetmetega ei ole tagatud kunagiste laialdaste soostunud ja sooniitude viimaste laikude säilimine ei Karulas ega mujalgi.

Muutuvad talumaastikud. Karula talumaastikud ei ole oluliselt muutunud mitte ainult 20. sajandi teisel poolel kolhoosikorra ajal ja järel, nagu seni arvatud, vaid ka juba 19. sajandil aleviljeluse hääbudes.

Kõige avatumad olid siinsed talumaastikud 20. sajandi algul, kui põllu- ja rohumaade all oli 76% talumaadest. Talude päriseksostmise järel oli laiendatud põllupinda nii võsamaade kui ka rohumaade arvel. Metsaalad hakkasid talumaadel laienema juba enne Teist maailmasõda, kusjuures üle poole uutest puistutest hakkas kasvama just endisel võsamaal.

Möödunud sajandil on avatud ja metsastunud alade suhe võrreldes 19. sajandiga muutunud vastupidiseks. Metsastunud põllumajanduskõlvikute hulgas hõlmavad suurima osa endised võsamaad, mis on alates 19. sajandi põllumajanduse ajakohastamisest kuni tänapäevani teinud läbi suurimad muutused. Neist aladest 79% on nüüdseks metsastunud (# 2). Kaartide järgi on 19. sajandi põlispõldudest jäänud praegu põllumaana tarvitusele veel pooled. Kuigi nüüdses maastikupildis on künnipõldude osatähtsus märksa väiksem, sest suurem osa põhikaardil põllumaana tähistatud aladest on praegu kasutusel püsirohumaana, võib põlispõlde siiski pidada paremini säilinuks, sest 72% neist on alles avatuna. Nüüdsetest põllumaadest on 67% endised põlispõllud ja 23% endine võsamaa, seega on põlispõllud pidanud ajale paremini vastu (# 3).

Ajalooliste kaartide analüüs näitab, et kahe viimase sajandi jooksul on Karulas maakasutus ja seetõttu ka maastik suuresti muutunud. Sestap oleks rahvuspargis võimatu taastada mingi konkreetse ajajärgu maastikupilti. Pigem tuleks Karula kultuurmaastikku käsitleda kui eri ajajärkude kihte sisaldavat omanäolist pärandmaastikku. Arvata võib, et Karulas ilmnenud seaduspärasused nii omaaegsete kõlvikute paiknemises kui ka nende muutustes on samalaadsed liigendatud maastikuga Kagu-Eestis laiemaltki.

Ajalooliste kaartide tundmine ja kasutamine võib anda tänuväärset materjali loodusuurijatele. Heina- ja karjamaade võrdlemine kaartide abil lubab selgitada väärtuslikke pärandkooslusi. Tuleviljeluseks kasutatud võsa- ehk metsamaade kaardistus annab võimaluse uurida pikaajalise tuleviljeluse mõju metsakoosluste arengule ja mullastikule, mida seni ei ole Eestis kuigivõrd uuritud. Looduskaitsjail aitavad vanad kaardid täpsustada kaitse-eesmärke ja kavandada kaitseabinõusid.

1. Albre, Neve jt. 2003. Karula rahvuspargi maakasutuse muutuste analüüs ajalooliste kaartide põhjal. Tallinn. Käsikiri Riikliku Looduskaitsekeskuse Põlva–Valga–Võru regiooni Karula kontoris.

2. Jääts, Liisi jt. 2003. Karula kihelkonna rahvakultuur Eesti Rahva Muuseumi materjalide põhjal. Tartu. Käsikiri riikliku looduskaitsekeskuse Põlva–Valga–Võru regiooni Karula kontoris.

3. Kalda, Toomas; Arik, Aivar, 2006. Otepää looduspargi maa-asutuse muutused. Pärnu-Tartu.

4. Koppel, Kalev2002. Kuidas kaardid kõnelesid: 17.–19. sajandi katastriplaanide esitusmudel. – Jaigma, Martin (toim). Eesti Ajalooarhiivi toimetised 9 (16): 13–32.

5. Koppel, Kalev 2005. Maakasutuse uurimise metoodika Kasaritsa uurimisala (Rõuge kihelkond) 17.–19. sajandi külamaastike kujunemise näitel. Magistritöö. Tartu.

6. Ligi, Herbert 1963. Põllumajanduslik maakasutus Eestis XVI–XVII sajandil. Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, Tallinn.

7. Liitoja-Tarkiainen, Ülle 2006. Talukõlvikud Vooremaal 17.–19. sajandil. – Tannberg, Tõnu (koost), Vene aeg Eestis. Uurimusi 16. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi alguseni. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 14 (21): 229−254.

8. Meikar, Toivo; Uri, Veikko 2000. Võsamaade majandamisest Eestis. Eesti metsad ja metsandus aastatuhande vahetusel. Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised XI: 103−120.

9. Meikar, Toivo; Viilma, Kaili 2002. Metsaökosüsteemide pikaajalise arengudünaamika analüüs (mõningaid uurimisvõimalusi). Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XIX. Töid Eesti metsanduse ajaloost IV: 5−12.

10. Merila, Age jt. 2007. Haanja looduspargi maastikuline tsoneering. Tartu. Käsikiri Riikliku Looduskaitsekeskuse Põlva–Valga–Võru regiooni Haanja kontoris.

11. Palang, Hannes; Mander, Ülo 2000. Maastiku muutused Eestis. – Frey, Toomas (toim.), Kaasaegse ökoloogia probleemid VIII: Loodusteaduslikud ülevaated. Eesti Maa Päeval. Tartu: 169−179.

12. Raet, Janar jt. 2004. Metsa ja avamaastiku territoriaalse vahekorra kujunemine. EMPÜ Keskkonnakaitse instituut. Käsikiri Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi raamatukogus.

13. Ratt, Aleksander 1985. Mõnda maaviljeluse arengust Eestis läbi aegade. Valgus, Tallinn.

14. Troska, Gea 2004. Külaelu ja pärandkoosluste majandamine Teise maailmasõjani. – Kukk, Toomas (toim.). Pärandkooslused. Õpik-käsiraamat. Pärandkoosluste Kaitse Ühing: 48−64.

15. Tomson, Pille 2007. Ajaloolise maakasutuse mõju Karula rahvuspargi maastike, koosluste ja kaitsekorra kujunemisele. Magistritöö. Tartu. Käsikiri EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudi raamatukogus.

16. Öpik, Elina 1992. Maaviljelus. – Kahk, Juhan (toim.). Eesti talurahva ajalugu 1. Olion, Tallinn: 317–341.