Neeruti maastikukaitsealalt Lääne-Virumaal leiab Eesti kõige esinduslikuma oosistiku. Oosidel ja mõhnadel kasvab liigirikas salumets, lohkudes on koha leidnud mitu väikest järve.

Kui põhjaeestlane tahab teha avastusretke Lõuna-Eesti kuppelmaastikule, ent pole aega võtta ette pikka sõitu, tuleb rattad pöörata Lääne-Virumaa Kadrina valla poole ning käia Neerutis. Pärast saab sõprade seas uhkeldada nädalavahetuse käiguga Pariisi. Ega kõik ju selle peale tule, et jutt on pisikesest külast Neeruti külje all. Neerutisse tasub tulla neil, kes usuvad, et koht on oma nime saanud Kalevipoja lugude järgi. Põrgukoerad olevat Kalevipoja hobuse sealmail puruks rebinud ning hobuse neerud vajutanud maasse sügavad augud, kuhu hiljem tekkinud järved. Palju avastamisrõõmu leiavad Neerutist needki, kes teavad, et 16. ja 17. sajandil asusid siin Nierothide suguvõsa valdused – nende nime järgi hakatigi ümbruskonda kutsuma. Neerutis leidub põnevat nii kultuuri- ja ajaloohuvilisele kui ka tõsisele loodusearmastajale.

1272 ha suurune Neeruti maastikukaitseala asub Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas ja koosneb viiest sihtkaitsevööndist (Sinijärve, Kiisa, Hobujärve, Juuru ja Karuaugu; ühtekokku 313 ha) ning ühest piiranguvööndist (959 ha). Maastikukaitseala siinsete mägede ja järvede kaitseks loodi 11. juulil 1957. aastal endise Neeruti mägede maastikukeeluala asemele. Neeruti kuulub üleeuroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000.

Oosistik. Geoloog ja tuntuim jääaja pinnavormide uurija Eestis Endel Rähni on Neeruti kanti nimetanud jääaja muuseumiks. Siinsed pinnavormid tekkisid mandrijää taganedes pleistotseeni lõpul, umbes 12 500 aastat tagasi, kui Põhja-Eesti suurim liustiku kulutuspiirkond Pandivere kõrgustik jääkatte alt vabanes. Neeruti oosid on enamasti kitsad, mandrijää liikumissuuna järgi loode-kagusuunalised paralleelsed lameda või kumera harjaga vallseljakud, mille järsk kalle ulatub kohati 45 kraadini. Ooside suurim kõrgus merepinnast on 126,2 m ja suhteline kõrgus kuni 35 m, nende hari võib aga kohati olla vaid kaks meetrit lai. Ooside vahel paiknevad mõhnastikud, mis erinevalt oosidest on korrapäratu kujuga, kuigi tekkeviisilt nendega üsna sarnased. Rahvasuu on oosid mägedeks nimetanud ja neile ka suupärased nimed andnud: Ristamägi, Tammemägi, Unimägi, Valgeristimägi, Paatermägi, Kuresöödimägi, Nuuskaugumägi, Rebaste mägi, Vesiaugumägi, Ämmamägi, Ussimägi, Emumägi, Mustakatkumägi. Peaaegu iga nimega käib ka lugu kaasas.

Ooside kõrval asuvad valdavalt pikliku kujuga kuni 10 m sügavused glatsiokarstilised lohud, enamasti oosidest ida pool nagu mujalgi Pandivere kõrgustikul. Need sulglohud on tekkinud oosidevahelise jää sulades. Et Neeruti aluspõhja reljeef on väga liigestatud, on lohke palju. Asukoha poolest erandlik lohk asub Tornimäe platoolaadsel tipul, tavaliselt paiknevad lohud ooside vahel või nende nõlvadel. Mõnesse lohku on tekkinud järved: Tagajärv (3,2 ha, suurim sügavus 7,9 m), Eesjärv (2,7 ha, suurim sügavus 4,5 m), Orajärv (2,7 ha, suurim sügavus 5,1 m), Sinijärv (1,2 m, suurim sügavus 4,8 m) ning kümmekond suviti kuivaks jäävat järvikut.

Neeruti mägede piirkonnas leidub ka väikseid soiseid alasid. Sinijärve ümbruses laiub üsna ulatuslik Sinijärve soo, soine on ka kitsas ala Eesjärve ümber ning Orajärve ja Tagajärve kagukallas. Sinijärvest lõunasse jääb tilluke Määra soo ning oosistikust edelasse laialdasem Undisoo. Kaugemal kagu pool leiab Lalli raba, Ussisoo ja Hobujärve soo. Tõenäoliselt on need madalad soised alad olnud varem järved. Ka praegused Neeruti järved on aegamisi kinni kasvamas ja soostumas.

Kalevipoja künnivagudel. Neeruti kaunist loodust osati hinnata juba 19. sajandil. Looduspargi mõte tuli 1912. aastal Udriku koolmeistril Uttendorfil, kes pani ette nimetada ala Kreutzwaldi pargiks. Nimelt sündis Neerutist 4 km lõunas endises Ristimetsa külas (praeguses Jõeperes) 1803. aastal tuntud kirjamees Friedrich Reinhold Kreutzwald. Koduküla järgi Kreutzwaldiks (sks. ´ristimets´) ristis tulevase Kalevipoja eepose kirjapanija Kadrina pastor Knüppfer. Laiemalt tuntuks sai pargi nimi 1924. aastal. 1933. aastal püstitati kirjaniku sünnikohta puust mälestusmärk, 1953. aastal paigaldati graniidist mälestuskivi, mida praegu ümbritsevad kased ja tammed ning kenasti hooldatud puisniit.

Kalevipoja lugudega on püütud seletada kogu kohaliku maastiku teket. Neeruti piklikke teravaseljalisi oose nimetatakse Kalevipoja künnivagudeks. Kunagine Mäeotsa allikas olevat alguse saanud hiiglase higiniredest, mis raske töö ja palava ilma mõjul heinamaale voolanud. Neeruti tuntuim linnamägi Sadulamägi olevat oma kuju saanud sellest, et Kalevipoeg hobusele puhkust andes tollel sadula seljast võtnud ja vaoharjale asetanud. Pikamäe ja Valgeristi mäe vaheline Pikasoo auk ehk org olevat tekkinud, kui Kalevipoja hobune end parmude kaitseks pikali visanud ja püherdama hakanud. Nuuskaugu ja Nuuskaugumäe kraapinud hobune kapjadega, kaitses end huntide eest. Et ta huntide süül elu kaotanud, saavad pikad Vooremaalt algavad künnivaod Neerutis otsa.

Neeruti oosidega tutvust tehes saab tugeva füüsilise koormuse: tihti tuleb astuda üles järskudest nõlvadest ja laskuda haigutavatesse aukudesse. Autosõit Neerutis mööda kitsast teed meenutab sõitu mägedes, kus kurvilise teeperve asemel on sügav kuristik. Tegu pole küll Alpidega, aga tasase maa elaniku seiklusjanu leiab ehk siit kandist natuke kustutust. Kõrged nõlvad paistavad kõige paremini silma varakevadel, kui puud pole veel lehte läinud, aga lumi on juba sulanud. Parim vaade avaneb Neeruti kõrgeimalt oosilt, mida kutsutakse lihtsalt Lääneoosiks: sealt paistab kätte kogu ümbruskond. Suvel valitseb siin salumetsade tüüpiline lopsakus ning mäed peituvad rohelise taimkatte alla.

Salumetsade liigirikas taimestik. Tänu vaheldusrikkale pinnamoele on Neeruti mullastik väga eripalgeline ning taimekooslus ülimalt rikkalik. Valdav metsatüüp on sinilillekuusik. Koos okaspuudega on siin koha leidnud enamik Eesti lehtpuuliike, sekka mõned istutatud võõrliigid. Näiteks leiab Neeruti mõisahoonest järvede poole sõites tee äärest tammiku, mille valitsev liik on Põhja-Ameerika idaosast pärit hõbehalli tüve ja hambuli hõlmiste lehtedega punane tamm (Quercus rubra). Eesjärve ääres on kaunis lehiseallee. Põõsarindes leidub sarapuud, lodjapuud, kuslapuud, punast leedrit, magesõstart, kontpuud; varakevadel õitseb näsiniin. Puud on siin tihti endale üsna omapärase kuju kasvatanud: tamm on sanga külge saanud või lehise oksad pudelisarnased. Viimasel ajal on Neerutit kui “muusikaliste” puude leiupaika fotodel tutvustanud helilooja Alo Põldmäe.

Alustaimestikus õitsevad peale tuntud taimede ka mõned huvitavamad liigid: peamiselt sarapuu- ja lepajuurtel parasiittaimena kasvav harilik käopäkk (Lathraea squamaria), omapäraseid õisi lehtede alla peitev harilik metspipar (Asarum europaeum), neljal lehel “tüliõuna” kandev harilik ussilakk (Paris quadrifolia), mürgine salu-siumari (Actaea spicata), varaseim liblikõieline õitseja kevadine seahernes (Lathyrus vernus) ja kuutõverohi (Polygonatum odoratum), kelle kaarduvad varred juunikuus raja ääres lausa vööni ulatuvad. Neeruti metsade ja puisniitude kaitsealune taim on suurima õiega kodumaine orhidee kaunis kuldking (Cypripedium calceolus). Ohtralt on sõnajalgu: kõrgekasvulised kilpjalad, elegantselt kaarduvate lehtedega naistesõnajalad, karvaste jalgadega maarja-sõnajalad, kõrgekasvulised laanesõnajalad ning madalad kolmissõnajalad. Varjulistes metsaalustes ja niisketes lohkudes rohetavad eri liiki osjad ning kollad.

Loomi ja linde otsimas. Neerutis ja selle ümbruses elab rohkelt metskitsi, metssigu, rebaseid ja kährikkoeri. Kui talvel hoolega jälgi jahtida, märkab metsa all kindlasti ilvese ja mägra omi. Kõrged oosid on suurepärased kodud mägraperedele, kelle hulga aastate jooksul rajatud hiigelsuuri “linnakuid” võib leida nii mõnegi mäe nõlvast. Metsasügavustes näeb lumes tihti valgejänese laiade käppade jälgi, halljänesed hoiduvad pigem põldude äärde. Inimradadest eemal on karu taliuinaku kohad. Üpris harva kohtab põtru. Mullu nähti kahte punahirve, kes arvatavasti olid siia sattunud eksikülalisena Porkuni ümbrusest. Vahel juhtuvad siia kanti hundid, püsivalt nad Neerutis ei elutse. Väiksemaid loomi leidub palju: kärp, nirk, metsnugis, mink, tuhkur, orav jt. Metsnugis on muide kohaliku jahiseltsi vapiloom, tema jälgi leiab Neeruti metsades päris ohtralt.

Linnuhuvilistele julgeks Neeruti mägesid eriti soovitada, pakub ju salumetsade lopsakas taimestik küllaga pesitsuskohti ning kaitset vaenlase eest. Kevadises Neerutis eristab oskaja kõrv palju laululinnuliike. Siin-seal toksivad rähnid või piibitavad väänkaelad. Neeruti metsi ümbritsevate moreenküngastike põldudel ja heinamaadel räägib rukkirääk; pimedas kuuleb kõrvukrätsu, händkakku, kodukakku, värbkakku või isegi kassikakku. Neeruti järvedel kohtab eri pardiliike, vahel ka tuttvarte või jääkosklaid. Sügiseste ja kevadiste rännete ajal laskuvad põldudele haned ja luiged, soode ja isegi põldude ääres võib kuulda sookure kurblikku hüüdu või näha hallhaigruid. Valge-toonekurg on tavaline nagu mujalgi Eestis. Röövlindudest on nähtud hiireviud, herilaseviud ja kanakulli.

Loodushuvilised on oodatud. Et Neeruti maastikukaitsealale jõuda, tuleks Kadrinast Assamalla poole sõites pöörata Neeruti bussipeatuse juures paremale – teisele poole jääb juugendstiilis mõisahoone. Tasuks kohe sõita Tagajärvest ja Eesjärvest mööda Kuresöödile, kus asub endine muuseumihoone. Tapa-Kadrina teelt jõuab siia piki Ristamäe ja Valgeristimäe oose. Kuresöödilt leiab parkla ja infotahvli, tähistatud rajad juhatavad ümber järvede ning ka kõrgematele oosidele. Eesjärve edelakaldale jääb kuulus Sadulamägi, kus varem peeti kohalikke üritusi. 2003. aastal meelitas hulga rahvast Neerutisse Rakvere teater, lavastades Andrus Kivirähki “Kalevipoja”. Seaküla Simsoni püstitatud mäeveerel istuva Kalevipoja kuju jääb seda sündmust veel kauaks meenutama. Neerutis on viis ametlikku lõkkekohta, kaks neist katuse all. Tagajärve ääres on ujumiskoht.

Neeruti kohapärimusi kogudes ja talletades on suure töö ära teinud kohalikest entusiastidest koosnev Neeruti selts, kelle veebilehelt leiab põnevaid lugusid. Põhilised kohapärimuse kirjapanijad on olnud Neeruti krahviks kutsutud Enn Loik ja tuntud kodu-uurija Eduard Leppik. Mõlemad mehed on nüüdseks kahjuks juba manale teele läinud, Eduard Leppik alles tänavu mais. Lõpetuseks olgu toodud Enn Loigu humoorikad, kuid samas mõtlemapanevad värsiread:

Enne kui Nuustakule minema end sead,

Pariisis tingimata ära käima pead!

Ei maksa kaugelt otsida,

siinsamas üht-teist avasta!

1. Eesti looduse infosüsteem EELIS: www.eelis.ee

2. MTÜ Neeruti Seltsi veebilehekülg: www.neerutiselts.ee

3. Arold, Ivar 2005. Eesti maastikud. Tartu Ülikooli Kirjastus.

4. Kuresoo, Rein jt. (koost.) 2001. Eesti elusloodus. Varrak.

5. Leito, Tiit (koost.) 2000. Neeruti maastikukaitseala. Lääne-Virumaa Keskkonnateenistus.