30. oktoober 1907–26. mai 2008

Agrokeemia dotsent Kaarel Tarandi oli agar spordimees. Ta uisutas, suusatas, võimles, ujus, mängis jääpalli, tegeles vettehüpete ja aerutamisega, mängis lauatennist ja võrkpalli, harrastas jalgrattasõitu, kergejõustikku ja jalgsimatku. Paar nädalat enne saja aasta juubelit käis ta Elistvere loomapargis. Talle meeldis mängida bridþi ja malet. Küllap need harrastused olidki tema pika eluea eeldus.

Kaarel Tarandi, 1936. aasta 7. märtsini Karl Treimann, sündis kolmelapselise pere esimese pojana 30. oktoobri varahommikul 1907. aastal Virumaal Iisaku kihelkonna Porskova ministeeriumikoolis Porskova külas (praegu Vaikla).

1926. aastal astus Kaarel Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna keemia osakonda ja lõpetas ülikooli keemikuna 1933. aasta juunis. 1. jaanuaril 1935 kutsus professor Leo Rinne ta enda juurde ametisse Eesti sooparanduse seltsi Tooma sookatsejaama laboratooriumi juhatajaks; labor asus Tartus, palka sai 120 krooni kuus.

1941. aasta lõpul viidi Kaarel Tarandi üle Kuusiku riigi põllumajandusliku uurimise ja katseinstituudi keemialaboratooriumi juhataja kohale. Uues ja moodsas agrokeemia laboratooriumis jõuti 1940. aastal koguda umbkaudu 4000 proovi – igast vallast keskmiselt 16 mullaproovi, üksiti määrati nende väetistarve ja pH.

Niisugune uuring oli sel ajal täiesti uudne, sest näiteks loomakasvatuses, täpsemalt lüpsikarja jõudluse alal töötas 1940. aastal Eestis umbes 325 kontrollassistenti, kuid agronoomias, mille alla käib ka söödatootmine kui loomakasvatuse alus, oli ametis vaid üksainus mulla väetistarbe määraja. 14 248 mullaproovi analüüsimisel saadud andmete põhjal tegi Kaarel Tarandi kokkuvõtte, kui palju leidub Eesti muldades liikuvaid fosfori- ja kaaliumiühendeid. Selgus, et liikuva fosfori poolest olid 80% põllumuldi vaesed, kuid 10% rikkad ning need põllud paiknesid kompaktse vööndina Põhja-Eesti ranniku lähedal.

Alates 1955. aasta jaanuarist töötas Kaarel Tarandi Eesti põllumajanduse akadeemia mullateaduse kateedris tehniku-agrokeemikuna. Siin kaitses ta 1956. aastal kandidaadiväitekirja “Kergesti lahustuvate fosfor- ja kaaliumiühendite sisaldusest ENSV põllumuldade künnikihis”. Talle anti teaduste kandidaadi kraad ja üsna pea ka dotsendi kutse.

Akadeemik Loit Reintami sõnutsi on Kaarli panus aastakümnetepikkune hindamatu töö teaduskirjutiste, raamatute ja kogumike toimetajana. Veel kõrges eas jõudis Kaarel Tarandi kirja panna oma elukroonika, mis tema sajandaks sünnipäevaks avaldati raamatuna.