Aus vastus: mõlemast seni üsna vähe ja pinnapealselt, nagu ajakirjanikule või botaanikule tavapärane. Küllap peaks sellele küsimusele umbes samamoodi vastama suur hulk lugejatest, mistõttu seekordne, Eesti Looduse jaoks esmapilgul ootamatu teemavalik saabki lihtsa põhjenduse – millest siin veel kirjutada, kui mitte vähe tuntud teemadest.

Bioeetikast kõneldes peab kõigepealt defineerima mõisteid – selles numbris tutvustatud bioeetika kattub suuresti meditsiinieetikaga, kuigi pole selle sünonüüm. Bioeetika on eelkõige inimkeskene ja inimesest lähtuv, nagu eetika ikka. Sellesse mahuvad inimese või ta rakkude kloonimine, hiljuti päevalehtedes käsitletud sünnitusemade kasutamise keeld Eestis ning muidugi ka näiteks geenmuundatud organismide küsimus. Märksõna on “molekulaarbioloogia” ning kuigi selle teaduse seos Eesti Loodusega näib väga habras, oleme samu teemasid pisut kajastanud näiteks meie immunoloogia erinumbris (2003/9).

Loodusega on rohkem seotud keskkonnaeetika. Üks selle valdkonna olulisemaid küsimusi kõlab põhiloo autorilt nii: “Kõigele elusale ei paista olevat võimalik kohaldada samu eetikapõhimõtteid, paratamatu on inimese valikulisus teiste elusolendite suhtes.” Seda lugedes võiks õhus aimata väitlust ja samal teemal ehk ka uusi kirjutisi Eesti Looduses.

Me ei tohiks looduse “kujundamisel” või hoidmisel lähtuda inimkeskesusest, see võiks põhjustada ootamatuid tulemusi. Istusin juulis Parmu külas riigimetsa majandamise keskuse ette valmistatud lõkkekohas katuse all. Sealne infotekst kutsus üles nii matkajat, puhkajat kui ka maaomanikku “hoidma loodust inimväärsena, puhtana ja kaunina”. Minu meelest polnud seal loodus põrmugi “inimväärne”: vihma tibutas, parmud tüütasid, ümbritsev noor lehtmets ei pakkunud mingit inspiratsiooni. Mida teha? Tõhus parmutõrje, ehitada kaubakeskus ja ööklubi? Ilmselt mõeldi “inimväärsuse” all midagi muud, kuid mida täpsemalt, seda võiks edaspidi ehk Eesti Looduses lähemalt seletada.

Kui bioeetika on Eesti Looduse jaoks olnud täiesti tundmatu teema – seda sõna ei leia aineregistrist ega otsingust –, siis Tunguusi mõistatus on vana tuttav nii lühematest kui ka pikematest kirjutistest. Varem ilmunud artiklite pealkirjadki ütlevad palju: “Fantastika ja teadus” (1961/4), “Tunguusi mõistatus laheneb” (1964/4), “Veel kord Tunguusi katastroofist” (1976/12), “Tõe otsingud jätkuvad” (1981/11), “Lugu ebatavalisest loodusnähtusest (Kas ema nägi Tunguusi meteoriidi kuma?)” (1994/11), “Ikka Tunguusi meteoriidist” (1995/4) jne.

Ka siinne Tunguusi sündmuse saja aasta juubeli artikkel lõpeb üsnagi ootamatult: “Tunguusi sündmusest on nüüdseks möödunud sajand, kuid hoolimata paljude uurijate jõupingutustest pole ikkagi veel rahuldava lahenduseni jõutud. Lähitulevikus ilmselt ei jõutagi tõepärase kirjelduseni.” Mis muud, kui loodame, et salapärane Tunguusi juhtum, aga ka bioeetika, jääb Eesti Looduse lugejaid erutama edaspidigi.