Jaanuarinumbri matkarajaloos tegime tutvust Pärnumaa üsna kõrvalise kandiga – toonane rännulugu juhatas Soontagana maalinna ja samanimelisse sohu. Sedapuhku viib matkatee üsna sarnase nimega kohta, ent hoopis teistsugusele maastikule, nimelt Soontaga metsadesse Valgamaal.

Kohanime järgi võiks eeldada, et küllap on Soontaga üks suurte soodega piiratud kant. Ent kaarti uurides ei leia selle küla ümbrusest ulatuslikke soolaamasid. Küll on väiksemaid soiseid kohti, samuti Väikese Emajõe oma laia niiske lammialaga.

Valgamaa Soontaga küla uhkus on aga hoopis mets: siin kasvavad ilusad männi- ja kuusemetsad, vähem on kaasikuid ja sanglepikuid ning muid lehtpuupuistuid. Et hoida loodusväärtusi – metsakooslusi, niite ja kaitsealuseid liike on siia rajatud looduskaitseala. Üksiti on hoolitsetud sellegi eest, et huvilised saaksid siinse maastiku, looduse ja ajalooga tutvuda: teede äärest leiab kaitseala tutvustavad kaardiga teabetahvlid, Saeveski tehisjärve juurde on rajatud laagri- ja telkimispaik, samuti metsaonn, huvilistele on ette valmistatud ka piirkonda tutvustav matkarada.

Metsaonn ja laagripaik – neid meil ülearu ei ole. Saeveski paisjärve äärde viivad nii Soontaga küla kui ka Pikasilla poolt üsna heas korras kruusa- ja pinnaseteed. Neil oleks jalgrattaga veelgi mõnusam kulgeda, kui vaid autosid harvem vuraks – mõni kiirustab tõesti üleliia. Ehkki on suvi, kuid see pole ainus põhjus. Paisjärve ääres on avar ja mõnus laagripaik lõkkeasemete, pinkide ja laudadega, samuti katusega istumiskoht; ei puudu ka grillahi ja ðaðlõkivann, küttepuidki paistab olevat. Teisele poole järve, otse veekogu kaldale on ehitatud aga saunaga metsaonn, kuhu kõigile ligipääs prii. Just need tõmbenumbrid meelitavad seltskondi siia aega veetma. Meie laagripaigas viibimise ajal saabubki olukorda hindama mitu autotäit jõmme, keda vihmase ilma tõttu paistab rohkem huvitavat too metsamaja. Sinna on end mõnusalt sisse seadnud lasterikas pere. Noorukite seltskond lahkub peagi, kuid varsti on kohal uued huvilised. Selge see, et säärased korda tehtud ning hoolitsetud olengukohad on hinnatud – ehk on neid veel liialt vähe?

Ent meid meelitas Soontaga looduskaitsealale siinne metsaõpperada. See on viitade ja teabetahvlitega umbes kolme kilomeetri pikkune jalgsiteekond, mis enamjaolt kulgeb metsa all ja tutvustabki ennekõike metsaga seonduvat, peale selle viib rada ka Väikese Emajõe äärde.

Näeb sihvakaid mände, aga ka tuulest murtud ja põdra söödud puid. Jätame kenade põlispuudega puhkeplatsi selja taha ning suundume viida järgi liivasele metsateele. Kuigi maastikuliselt asub Soontaga kaitseala madalal Valga nõos, ei ole reljeef matkarajal ühti väga tasane – vahelduvat maastikku laugemate ja järsemate tõusude ning langustega on omajagu. Nõnda sammumegi kõrgemale metsa alla ja kääname esimese teabetahvli poole. Küllap juba enne seda märkavad tähelepanelikumad metsahuvilised raja ümbruses sirguvaid mände – üks kenam ja väärikam kui teine. Tegu on 270-aastase geneetilise reservaadi männikuga, mis oli kaitse all juba mõisa ajal. Ehk teisisõnu: siin kasvavad piirkonnale tüüpilised, ühtlasi parimate geneetiliste omadustega eksemplarid. Vanu, üle 250-aastasi männikuid on kaitsealal veelgi, kokku 48 hektari jagu. Männid paeluvad Soontaga matkarajal jalutades ühtesoodu pilku.

Üksiti näeb siin ürgmetsataolisi kooslusi, kus kasvamas eri vanusega puid, sekka veel jalal seisvaid või juba maha langenud tüükaid. Niisamuti on neile metsadele omased häilud – väheldased lagedad alad, mis tekkinud looduslike protsesside tulemusel: puud on hävinud loomuliku vananemise, seen- või putukahaiguste, ulukikahjustuse või tormi tõttu. Inimene ei ole tõtanud neid koristama, ja polegi vaja, sest looduslähedased metsad on omaette väärtus nii oma ilme kui ka liigirohkuse poolest.

Tormituultest räsitud metsaalusele juhib tähelepanu ka järgmine teabetahvel. Need kased ja kuused on siin pikutanud juba 2001. aasta juulist, mil tugevad tuuled kimbutasid metsi mitmel pool Eestis, kõige enam aga Kirde- ja Ida-Eestis. Sirvides toonast kroonikat, oli tegu tavalisest pikaealisemate ja ulatuslikemate trombidega, mis tuiskasid umbes 30 m/s kiirusega lausa sadakond kilomeetrit. Nõnda pöörati näiteks segi umbkaudu neli tuhat hektarit riigimetsa, sellest peaaegu kaks korda suurem ala vajas sanitaarraiet. Kahju mõõdeti loomulikult kümnetes miljonites kroonides, ent looduse vastu kohut käia ei saa.

Pisut rohkem saaks ära teha aga näiteks selleks, et põdrad noori puid ei kahjustaks. Ent alati ei pruugi abinõudki päästa. Igatahes, tuulemurrukohast mööda okkast ja samblast metsateed edasi vantsides jõuame nooremasse metsa – kuusemetsa. Ümberringi on näha palju kahjustatud kuuski, mustad armid seljas. Teadagi, kes siin koorimas on käinud – ikka meie metsade ühed suurimad elukad põdrad.

Nood „metsalaevad” on ühtepuhku pahandust teinud, iseäranis keeruline oli metsakasvatajatele olukord 1970.–1980. aastatel, mil põtrade arvukus oli mõnede hinnangute järgi lausa 30 000 isendit (praegusajal umbes 12 000) ning kahjustatud metsi seepärast palju. Kuusekoort meeldib neile süüa eriti talvel, kui muud toidupoolist on vähem saada. Samuti käivad nad kõhutäidet otsimas noortes männikutes, näksides nende võrseid ja koort, mistõttu männihakatised hukkuvad või nende kasv jääb kiratsema. Aasta ringi kuuluvad põtrade toidupoolise hulka ka pajude, haabade, kaskede jt. lehtpuude võrsed ning suvel lehedki, samuti muud rohttaimed, puhmad, samblikud ja isegi seened.

Kuid teatakse rääkida, et kuusekoore kallale ei kipu põdrad niisama nälja pärast: kuusekoores on tunduvalt rohkem mineraalaineid ja vitamiine võrreldes mõne teise puuliigiga. Pealegi on kuusel just sellised ained, mida põdra organism suudab hästi omastada. Seepärast rajatakse metsa alla põtradele soolakuid, et nõnda leevendad nende isu teatud ainete järele ja päästa metsi kahjustuste eest.

Meie väiksem Emajõgi. Armistunud kuuskede alalt juhatab rada aina lähemale Väikesele Emajõele. Kõrgel künkalael sammudes võib läbi puuvõrade tema lammi juba mõnda aega piielda.

Ent enne, kui päris alla orupõhja laskume, saame tutvuda killukesega siinsest ajaloost. Matkatee ääres puude vilus võib märgata pehme samblavaibaga vooderdatud auke, mis märgivad Teise maailmasõja aegseid kaitserajatisi.

Koiva–Väikese Emajõe joonel asus 1944. aasta augustis Saksa üksuste kaitseliin „Walk“. Nende vägede koosseisus võitles ka eesti mehi, sh. Pärnu- ja Valgamaa maleva lahingupataljonid. Ühisel jõul löödi tagasi vastase – Punaarmee katse ületada Väike Emajõgi. Iseäranis verised lahingud puhkesid pärast seda, kui punaväelastel õnnestus Pikasilla juurde pääseda ning nad asusid jõe lähedal paikneva teeristi ümber sillapead looma. Nädalapäevad kestnud lahingute käigus kandsid mõlemad pooled raskeid kaotusi, kuid venelastel ei õnnestunud Saksa üksuste kaitset murda ning sillapea jäi neil laiendamata [3]. Toonase ägeda lahingutegevuse tõttu sai kahjustada ka mets. Metsaalused augud pole aga ainus märk, mis sõjategevust meenutama on jäänud. Siin Väikese Emajõe piirkonnas raielankidel töötavad metsamehed satuvad praegusajalgi mürsukildude peale ning küllap peidab maapõu seda omaaegset sõjamoona või selle tükke rohkemgi.

Jättes vanad kaevikud selja taha, astume järsust oruveerust alla Väikese Emajõe juurde. See jõgi on Soontaga looduskaitseala läänepiiriks 4,5 kilomeetri jagu. Tegu on Lõuna-Eesti suurimate vooluveekogude sekka kuuluva jõega, tema pikkus on ühtekokku 83 kilomeetrit ning valgla hõlmab 1380 ruutkilomeetrit. Mõned peavad Väikese Emajõe alguseks Väikese Munamäe nõlvaallikat, ent tuntum läte asub hoopis Sihva küla lähedal Pühajärve lõunasopis.

Esialgu üsna oja mõõtu oleva vooluveekoguna tungib Väike Emajõgi Otepää kõrgustikult aina lõunasse Valga poole. Palju laiema sängi saab jõgi pärast Iigastet: sealtmaalt kulgeb veevool aegamisi põhja poole, ikka lähemale oma suublale Võrtsjärves. Jõgevestest allavoolu on Väikese Emajõe kaldad aga valdavalt metsased ja soised ning jõgi on laia, kohati kuni kahe kilomeetri laiuse orulammiga. Seda laiutavat lammi põõsaste ja kõrge rohurindega saab imetleda ka matkarajalt.

Koht, kuhu oru veerust alla tulles jõudsime, kannab palgiparvetuse järgi Palkparve nime. Praegusajal pole parvetusest enam jälgegi, aga kohanime veel mäletatakse. Kunagi veeti talvel metsas lõigatud saepalgid just siia jõe äärde. Kevadel, kui jää oli läinud, tõugati palgihunnik jõkke ning tehti nendest parved. Nõnda puksiti palgikoorem üle Võrtsjärve, mööda Emajõge Tartus olevasse saeveskisse. Viimased parved aeti kokku ja saadeti veeteed pidi Tartu poole 1950. aastate lõpus.

Väikese Emajõe kalarohkusele viitavad matkarajaäärsed arvukad õngitsemiskohad ning niiskele kaldapinnasele rajatud lõkkeasemed, samuti jõel tegutsevad kalamehed. Enamasti püütakse siit särge, ahvenat ja haugi. Ent Väike Emajõgi on oluline ka Võrtsjärve kaladele, kellele jõgi on sigimis- ja toitumispaik, samuti tähtis rändetee.

Vihma järel on matkatee piki Emajõe äärt üsna vesine. Sooja suveilma tõttu on sääski ning muid kihulasi tüütult palju. Sellest hoolimata on rajaäärne metsaalune muljetavaldav: meist vasemal on tihe ja läbipääsmatu metsalodu, mida ilmestavad oksi mööda aina kõrgemale ronivad humalad. Kel tahtmist, saab loomulikult Emajõe ääres puhata: peale väikeste jõeäärsete tuleasemete on enne männi-kuusemetsa alla tagasi pööramist ka palju parem plats ettevalmistatud lõkkekoha ning varjualusega.

Hiidmänd ja tema vaigutatud naabrid. Järgnev kõrge männiku alune rajalõik kulgeb mööda pikka sirget sihti. Mets siin kuigipalju ei muutu, ikka kõrged sihvakate tüvedega männid, sekka mõned kuused, puhmarindes kasvamas hulganisti mustikat. Mõnele rajaäärsele männile on teabetahvlil ka tähelepanu juhitud. Esimene selline on juba silmanähtavalt teistest erinev. Temal on vanust umbes 300 aastat ja kõrgust 33,5 meetrit, tüve ümbermõõduks on 1,3 meetri kõrguselt saadud aga 270 cm. Tollest hiidmännist tüki maad edasi leiame järgmise teabepunkti. Sedapuhku on juhitud tähelepanu mitmele männile, millel kalasabamuster peale joonistatud. Ent neid vöödilisi tüvesid võib kaitsealal liikudes mujalgi märgata. Sellised „märgid” puudel on mulle hästi teada, mäletan veel aegagi, mil nende lõikehaavade otstes vaigukogumistopse hoiti (ja küll oli tore plast- või plekkanumates olevat vaiku pulgaga sonkida). Praegusajal pole säärast vaigukogumist Eestis enam kuskil näha. Kuid nõukogude ajal kasutas keemiatööstus tärpentinide valmistamisel tooraineks sedasama vaiku. Toona vaigutati tavaliselt teise kategooria metsades enne lõppraiet: puu tüvesse lõigati sooned ehk karrid, mida mööda vaik voolas puu külge kinnitatud koonusekujulistesse topsidesse.

Meil vaigutati mände ja kuuski – nende puidule on iseloomulikud nn. vaigukäigud ehk õõnes torukesed. Puudele on vaik oluline ennekõike selleks, et kaitsta ennast haiguste ja kahjurite eest. Sestap on inimenegi seda ravivahendina tarvitanud. Näiteks kasutati männivaigu töötlemisel saadud tärpentini baktereid hävitava vahendina mitmesugustes õlides ja salvides, lihase- ja liigesepõletiku ning hingamisteede haiguste korral. Kuid vaiku sai kasutada mitmes teiseski valdkonnas, näiteks lakkide ja värvide valmistamisel, seebi tootmisel jne. Eestis hakati ulatuslikumalt metsi vaigutama 1940. aastal, mil katsetusteks märgiti ära umbes 15 000 mändi Lõuna-Eestis [1]. Tööstusliku tootmise tarbeks asuti meie metsi vaigutama pärast Teist maailmasõda, see tegevus hääbus aga Eesti taasiseseisvumise järel.

Kui sirge siht lõppenud, saavad otsa ka uhked männikud ning peagi hakkab paistma tuttav Saeveski paisjärv. Täpsemini viib matkatee metsa alt paisjärve lõunasopi kõige kitsama koha juurde. Sealt üle silla tulles kaob rada taas metsa alla. Sedakorda juba üsna tiheda lehtmetsa alla, ent maastik on siingi vaheldusrikas, paari järsema tõusuga. Metsaonni juures ületame teise kitsa järvesopi ning peagi on meie rännak lõpukorral. Aga enne, kui laagriplatsile tagasi jõuame, tutvume matkarajal veel paari vaatamisväärsusega.

Kes oli doktor Hermann? Möödudes metsaonnist, tuleks teha käänak vasemale paisjärve poole. Sealt puude varjust väikeselt kõrgendilt leiab mälestussamba doktor Hermann Walterile. Tegelikult pole doktor Hermann selle paigaga peaaegu üldse seotud olnud. Seevastu tegutses siinmail tema vend, kes tegeles toonases Soontaga jahimetskonnas jahimeeste väljaõppega. Mälestusmärgi rajas ta koos venna sõpradega siia pärast Hermanni traagilist surma Põhja-Jäämere ekspeditsioonil. Sellegipoolest tasub pikemalt meenutada, milliste tegudega paistis oma eluajal silma Hermann Walter.

Ta sündis 1864. aasta oktoobris Valga lähedal oma isale kuulunud mõisas. Ülikoolihariduse sai Hermann Walter Tartus arstiteaduskonnas. Aastail 1892–1895 elas ta Riias ning töötas sealses koolerabarakis ja linnahaiglas. Seejärel täiendas end aasta vältel Berliinis ja Viinis ning jätkas oma ametit eraarstina Tartus. Kuna Hermann oli tuntud arst, sai ta peagi kutse osaleda Vene teaduste akadeemia esimesel polaarekspeditsioonil (Zarja ekspeditsioon), mida pidi juhtima Eduard von Toll. Säärase auväärse kutse peale otsustas Hermann Walter polaaroludega enne tutvust teha ning 1899. aasta suveks hankis endale töökoha ekspeditsioonil Barentsi merel.

Eduard von Tolli Põhja-Jäämere ekspeditsioonipäeviku põhjal võis järeldada, et Hermann Walter oli mitmekülgsete huvidega ning hinnatud inimene: ta oskas väga hästi musitseerida ja malet mängida; tollel uurimisretkel oli Hermann osav kütt, samuti tunnustas Eduard Toll teda tõsise suhtumise eest ekspeditsioonisse. Doktori salasoov oli üksipäini käia ära ka põhjapoolusel. Salamisi oli ta selle üle palju mõtisklenud, oli isegi arvutanud täpselt välja, kui palju võib kuluda varustust ning toidumoona, et jõuda Benneti saarelt põhjanabale ning tagasi [2]. Tolli meelepahaks hoolis Hermann aga liialt vähe oma tervisest. Doktor püüdis teha retkel kaasa kõik tööd, isegi hoolimata sellest, et teda piinas liigeste reuma ning ühel jahiretkel jääkülmas vees viibimise tõttu tekkinud külmetushaigus. See viimane juhtum osutus tervisele aga väga rängaks löögiks ning 3. jaanuaril 1902. aastal (21. detsembril 1901) suri Hermann Walter ilmavaatluste tegemise ajal. Doktori hauaküngas on rajatud Kotelnõi saare loodeossa Walteri neemele. Mälestusmärk temale asub aga siin, Soontaga metsade keskel Saeveski paisjärve ääres.

Küllap samasorti mälestusmärk olnule on siinne Saeveski paisjärvgi, rajatud arvatavasti juba tsaariajal. Selle juurde ehitatud veskis jahvatati jahu ning lõigati ümbruskonnast kohale veetud palke laudadeks. Tollaegsest ehitisest ei ole enam kuigipalju alles – vaid umbes poolteisemeetri kõrgused maakivist seinad, mida südasuviselt varjab lillaõieline põdrakanep ja rinnuni hein.

1. Etverk, Ivar 1973. Männi vaigust ja vaigutamisest. – Eesti Loodus 24 (3): 176–179.

2. Kaavere, Vello 1967. Ühest Eduard Tolli kaaslasest. – Eesti Loodus 18 (10): 618–619.

3. Laar, Mart 2008. Emajõgi 1944. II maailmasõja lahinguid Lõuna-Eestis. Varrak.