Eesti Looduse fotov�istlus
2008/10



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2008/10
Kopli ja Paljassaare poolsaar olid veel hiljaaegu saared

Tallinna tähtsaimate sadamapaikadega Kopli ja Paljassaare poolsaar meenutavad tigu, kes aeglaselt mere poole roomates on oma tundlad välja sirutanud. Maakoore kerke tõttu on nende pindala aegamisi, ent pidevalt suurenenud.

Need tundlataolised moodustised on tegelikult mandrijää voolitud künnised, mis nüüd aegamööda merest kerkivad. Kordusnivelleerimine on näidanud, et maapind tõuseb Tallinnas 2,4 mm aastas. See on seotud asjaoluga, et viimase mandrijääga mõnevõrra kokku surutud maakoores toimub kompensatsiooniliikumine, mida tuntakse ka neotektoonilise liikumise ehk maakoore kerkena.

Iseäranis märkimisväärne on neotektooniline maakerge olnud Põhja-Eestis, kus viimase 13 500 aasta jooksul on vanade rannamoodustiste absoluutkõrgus suurenenud juba 80–90 meetrini [9]. Maakoore kerkimine ja maailmamere taseme muutus on mõjutanud meie rannikuala mitmel pool, eelkõige on mandriga ühinenud paljud saared ja laiud. Ka Kopli ja Paljassaare on merest kerkinud saared, mis on aja jooksul mandriga kokku kasvanud.


Piirkonna pinnamood. Kopli ja Paljassaare poolsaar jäävad paelavaesisele tasandikule, kus aluspõhi koosneb Alam-Kambriumi sinisavist ja liivakivist. Tasandikku katab viimasest jäätumisest maha jäänud tardkivimirikas moreenikiht, mereline kruus ja liiv [7]. Kopli poolsaarel 1–6 meetri sügavusel asuv aluspõhi paljandub poolsaare kirdeosa rannaastangul ja Tallinna keraamikatehase savikarjäärides. Pinnakate on Paljassaarel tüse, kohati üle 40 meetri; künniste tuumik koosneb seal paekaldaesisest sinakashallist moreenist [7].

Piirkonna suurematest pinnavormidest on märkimisväärsemad Kopli kõrgendik ja Paljassaare tasandik [6]. Kopli kõrgendiku kirdeserv on järsk ja sellesse on meri murrutanud umbes viie meetri kõrguse astangu. Seevastu on kõrgendiku edelaserv lauge ja selle ees laiub liivane rannariba, millele tuul on Pelgurannas liiva juurde kandnud ning kuhjanud eelluited. Nii mandri- kui ka merejää on kandnud siia hulgaliselt rändrahne; Koplipargi kivikülv on riikliku kaitse all [5].

Paljassaare poolsaare tuumik koosneb kahest madalast moreenkünnisest, mille järgi on poolsaart jagatud läänepoolseks Suur-Paljassaareks (vanadel kaartidel Suur-Karli) ja idapoolseks Väike-Paljassaareks (Väike-Karli). Läänepoolsesse künnisesse on meri murrutanud 5–6 meetri kõrguse astangu (vt. # 1), mis jätkub ka kirdes.

Paljassaare künniste jalamil on rohkesti moreenist välja pestud ja rüsijääga randa lükatud rändkive – kohati on need tekitanud omapärase sillutise (# 2). Poolsaare keskne kõige madalam osa on kaetud roostikuga, mille vahel leidub veelindudele meelepäraseid pesitsuspaiku – veesilmi ja rannikulõukaid (# 3).

Poolsaarte esialgset pinnamoodi on oluliselt mõjutanud inimene, ehitades sinna sadamaid ja militaarobjekte. Seetõttu on paljud looduslikud pinnavormid kadunud.


Kopli kerkib merest. Veel viis tuhat aastat tagasi laius Kopli ja Paljassaare kohal meri. Kõigepealt maastus Kopli poolsaare kõrgem keskosa. Umbes 2800 aastat e.Kr. kerkis merest aga mitu väikest laidu (# 4A), mis aastaks 2300 e.Kr. olid ühinenud piklikuks saareks (# 4B) praeguse Uus-Maleva tänava ja trammide lõpp-peatuse vahel. Selle saare puhul on tegu viimase mandrijää kujundatud voorja künnisega, mis on aastatuhandeid olnud Läänemere meelevallas.

Aastatel 2000 ja 1500 e.Kr. (# 4C, 5A) laienes Kopli saar peamiselt lääne ja loode suunas, kus ranniku kalle oli väike ning meri taandus maakerke tõttu kiiresti. Seepärast on siin kujunenud abrasiooniastangud madalad ja lamedakaldelised [6]. Nüüdispinnamoes jälgib tolleaegse saare piirjooni umbkaudu kümnemeetrine samakõrgusjoon.


Kui laiud olid Paljassaare kohal ja Kopli saar ühines mandriga. Aastaks 700 e.Kr. (# 5B) oli merest kerkinud väike laid Suur-Paljassaare kohal. Ajaarvamise vahetusel, umbes kaks tuhat aastat tagasi toimus aga oluline sündmus Kopli saare arengus: see liitus mandriga praeguse Lõime tänava piirkonnas (# 5C). Suur- ja Väike-Paljassaart tähistasid samal ajal juba kaks väikest laidu, mille pindala aegamisi suurenes (# 5C), ent need olid veel aastasadu rannikulähedased saared.

Viimase tuhande aasta jooksul on Kopli poolsaare pindala suurenenud nii lääne kui ka ida suunas. Erand on vaid poolsaare tipp, mis lainete murrutava tegevuse tõttu hakkas aeglaselt taanduma mandri poole.

Suur- ja Väike-Paljassaare hakkasid hoogsalt merest kerkima umbes tuhat aastat tagasi (# 6A), moodustades aastaks 1200 p.Kr. kaks pikka kitsast saart tänapäevase rannajoone lähedal (# 6B). Aastaks 1700 p.Kr. olid mõlemad Paljassaared tunduvalt suurenenud ja Kopli poolsaare rannajoon sarnanes juba nüüdisaegsega (# 6C). Mõnedel andmetel võis praeguse Paljassaare sadama juures toona Kopli poolsaarest ulatuda välja neem, kuid väidetavalt on see ala hiljem täidetud ja seega on piirkonna kohta tehtud rekonstruktsiooni tõepärasus kaheldav. Ka on hilisematel kaartidel seda ala väga erinevalt kujutatud. Nii on Nagajevi 1757. aasta Balti mere kaardil Paljassaarte ja Kopli poolsaare vaheline ala umbes sülla (2,11 m) sügavune ja praeguse Paljassaare sadama kohal olevat neeme ei olnud üldse. Ent alates Mellini 1790. aasta atlasest on see neem enamasti juba kaartidel olemas. Peale nimetatud kaartide on piirkonna arengut aidanud täpsustada teisedki vanad kaardid, mõningaid on võimalik uurida Interneti vahendusel [vt. 11].


Suur- ja Väike-Paljassaare liituvad. Kõrvutades vanu kaarte, tekib üksjagu probleeme ja küsitavusi. Näiteks kui 1757. aasta merekaardil [8] on Suur- ja Väike-Paljassaare (tolleaegsetel kaartidel Suur- ja Väike-Karli) veel kahe eraldi saarena, siis 1820. aasta kaardil on nad näidatud vaid ühe saarena [11]. Sellise saare olemasolus tuleks siiski kahelda, sest mitmel hilisemal kaardil on saared kujutatud ikkagi eraldi seisvatena. Kahe saare kohta leiab kinnitust ka Väike-Paljassaarele 1821–1824 rajatud Valge torni ehitusprojektist [2]. Kõige usaldusväärsem on aga Vene kindralstaabi 1899. aastal koostatud verstaline kaart, kus saartevaheline väin on näidatud ulatusliku liivamadalana. See asjaolu lubab oletada, et ühendust Suur- ja Väike-Paljassaare vahel tol ajal veel ei olnud. Samal kaardil on praeguse Paljassaare sadama juures kujutatud neem, mille kõrgus oli kindlasti kahest meetrist madalam (tänapäeval ulatuvad sealsed kõrgused kuni kolme meetrini). Huvipakkuv on ka seik, et 1688. aastal koostatud Tallinna plaanile ei ole Karli saari märgitud [11]. Ilmselt seepärast, et 1680.–1690. aastatel anti Karli saared riigile. Uuesti sai Tallinn saared enda valdusse aastatel 1725–1728, sest linna kaitsesüsteemi jaoks oli tegu väga oluliste maalappidega.

Esimesed sõjalised kaitsekindlustused rajati Väike-Paljassaarele juba 1727. aastal [2]. Hiljem on neid ümber ehitatud, neile juurdeehitisi tehtud ja midagi ka maha lõhutud. Ehitistest markantseim – Valge torn valmis 1824. aastal.

Esimese maailmasõja ajal hakati Paljassaartele rajama uusi merekindlusi ja saared ühendati mandriga. Gustavsoni järgi [1] liideti Suur- ja Väike-Paljassaare mandriga aastail 1912–1917, mil Miinisadama rajamise käigus täideti Kopli ja saarte vaheline väin. Samal ajavahemikul muutus tunduvalt ka Kopli poolsaare rannajoon, kuna Balti-Vene ja Bekkeri sadam rajati osaliselt merre (# 7).

Kui vaadelda ajavahemikku 1899. aastast tänapäevani, siis on Kopli–Paljassaare piirkond maakoore tõusu tõttu kerkinud ligikaudu 25 cm. Saare pindala on aga oluliselt suurenenud just sadamate ehitamise ja mere täitmise käigus.


Meri murrutab. Kopli ja Paljassaare poolsaare puhul ei saa kõnelda ainult maismaa laienemisest, sest poolsaarte teravatipulised neemed on alati olnud intensiivse murrutuse mõju alal ning neisse on tekkinud silmahakkavad astangud. 1930. aastatel loodis Paul Kents [3] Kopli poolsaarel tolleaegse tehnikaülikooli ja tellisetehase vahelise viie meetri kõrguse astangu jalami absoluutkõrguseks 9,93 meetrit. Poolsaare tipus sai ta umbes meetrise astangu jalami absoluutkõrguseks ühe meetri. Tema hinnangul tekkis esimene kõrgem astang pronksiajal umbes 2900, teine aga 900 aastat tagasi. Toetudes uutele andmetele Litoriina mere transgressiooni kulminatsiooni kohta Väänas [10], mis asub umbes samal isobaasjoonel Kopli ja Paljassaarega, oli veetase 4000 aastat tagasi 11,6 meetrit. See ühtib väga hästi Sulev Künnapuu [4] pakutud andmetega (11,5–12 m). Ent meie tehtud rekonstruktsioonide järgi murrutati Paul Kentsi looditud kõrgem astang siiski ligikaudu kuussada aastat varem ehk umbes 3500 aastat tagasi.


Arengulugu on aidanud selgitada vanad kaardid. Kopli ja Paljassaare poolsaare arengu illustreerimiseks oleme koostanud mitu paleogeograafilist kaarti (# 4–7). Seejuures on reljeefi alusena kasutatud 1974. aastast pärit Tallinna kaarti mõõdus 1 : 10 000, kus kõrgusjooned on antud 1,25-meetrise vahega. Kuna looduslikku reljeefi on viimase saja aasta jooksul oluliselt muudetud – ennekõike ehitatud sadamaid ja kaisid ning kuhjatud rannaaladele täitepinnast –, siis täpsustati täidetud alade reljeefi 1899. aasta verstalise kaardi järgi. Siiski sisaldavad viimase saja aasta kohta tehtud rannajoone rekonstruktsioonid paratamatult mõningaid vigu.

Võrreldes kaarte aastatest 1899, 1936, 1974 ja 2000, selgub, et suuremad muutused Kopli poolsaarel on seotud inimtegevusega: poolsaare lääneossa on rajatud sadamad ja kaid (# 7). Märksa enam on muutunud Paljassaare rannajoon, eelkõige lääneosas. Saarte arengut on mõjutanud ka loodusjõud. Nõnda on Väike-Paljassaare havisabakujuline tipp (kaardil aastast 1974) sootuks ära uhutud ning lained on kandnud murrutusmaterjali idapoolsele rannale. Sinna on kuhjatud noor rannavall, kus võib rohkesti leida ümardunud tellisetükke (# 8). Üksiti on Kopli poolsaare tipp lainete murrutava tegevuse tõttu hakanud aeglaselt mandri poole taanduma.


1. Gustavson, Heino 1993. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn.

2. Gustavson, Heino 1994. Tallinna vanemad merekindlused (17.–19. sajand). Tallinn.

3. Kents, Paul 1939. Postglatsiaalsed Läänemere rannajoone võnkumised Eestis illustreeritud Kõpu poolsaarel. Käsikiri Eesti Riigiarhiivis. Tallinn.

4. Künnapuu, Sulev 1959. Rannamoodustised Tallinnas. – Loodusuurijate Seltsi aastaraamat 1958, kd. 51: 301–314.

5. Künnapuu, Sulev 1974. Tallinna suured rändrahnud. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1973. Tallinn: 52–58.

6. Künnapuu, Sulev; Raukas, Anto 1976. Pinnamood ja pinnakate. – Pullat, Raimo (koost.), Tallinna ajalugu 1860-ndate aastateni. Tallinn: 20– 36.

7. Mens, Kaisa; Miidel, Avo 1998. Paljassaare poolsaar. – Kink, Hella (koost.). Loodusmälestised 3. Põhja-Tallinn, Haabersti. Tallinn: 7–9.

8. Müürisepp, Karl 1963. Looduslikest muutustest Eesti pinnamoes viimastel sajanditel. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1962. Tallinn: 16–27.

9. Saarse, Leili et al. 2007. Reconstructed late glacial shore displacement in Estonia. – Baltica 1–2: 35–45.

10. Saarse, Leili et al. 2008. Litorina Sea trasgression based on the study of the sediment sequence of the ancient Vääna lagoon. In: Hints, Olle et al (eds.), The seventh Baltic stratigraphical conference. Abstracts & Field guide. Tallinn: 61.

11. Tallinna kaardid – http://www.tarkvastuudio.ee/tallinn_linnaarhiiv.



Leili Saarse, Jüri Vassiljev
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012