Eesti Looduse fotov�istlus
2008/11



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Kaitsealad EL 2008/11
Tõrasoo looduskaitseala hoiab metsi, soid ja paanepealseid

Kahe muistse maakonna, Harju- ja Läänemaa piiril paiknev ala pakub huvi nii taimetarkadele, samblasõpradele, jäljeküttidele kui ka metsandusloo ja pärandkultuuri huvilistele.

Tõrasoo looduskaitseala asub Rapla maakonna südames, põhiosas Raikküla valla maadel, hõlmates Metsküla, Nõmmküla, Keo, Valli ja Vahakõnnu küla. Kaitseala edelaserv ulatub Märjamaa valda Vanamõisa, Nääri ja Paisumaa küla maadele ning ka Salavalge nime kandev metsane lahustükk jääb Märjamaa valla Kohtru küla piiresse. Tõrasoo kaitseala koosneb viiest sihtkaitsevööndist ja ühest piiranguvööndist, kogupindala on 3437 ha.

Looduskaitseala on rajatud alles hiljaaegu, juunis 2005. Tõuke selleks andsid mitmesuguste projektide ja inventuuride tulemused: Eesti märgalade inventuur, metsakaitsealade võrgustiku loomine, metsa vääriselupaikade inventuur (neid leiti siit üle 25), aga ka palju aastaid Raplamaal mõttetalguid ning arutelusid õhutanud idee luua siia loometsade looduspark [4]. Viimasel ajal on huvitavaid avastusi toonud pärandkultuuri objektide kaardistamine [3].


Kaitstavad väärtused on poollooduslikud kooslused, metsaelupaigad, eri tüüpi sookooslused (ligi pool kaitseala pindalast) ning kaitsealused linnu- ja taimeliigid. Alale on iseloomulik alvarite ehk loo elupaigatüübi (kood Euroopa loodusdirektiivis: 6280*) rohke vaheldumine nii laialehise metsa, eriti lootammikute (9020*), kui ka liigirikka madalasooga (7230). Siin leidub ka sinihelmikakooslusi (6410), looduslikus seisundis raba (7110*) ning rikutud, kuid taastumisvõimelist raba (7120). Metsatüüpidest leidub veel vanu loodusmetsi (9010*), rohundirikkaid kuusikuid (9050), soostuvaid ja soo-lehtmetsi (9080*) ning siirdesoo- ja rabametsi (91D0*). Linnuliikidest väärivad tähelepanu metsis ning taimedest kaunis kuldking ja eesti soojumikas.


Märgalade inventuuri käigus juulis 1997 kaardistati Raikküla valla lõunaosas mitu huvitavat sood: Kosesoo, Sääsküla soo, Tõrasoo madalsood koos Mailukse soosaarega [2]. Kui Kosesoo kujutab endast servadel puismättaraba ja keskosas tüüpilist lageraba, siis Tõrasoo nn. soostik on märksa mitmekesisem. Siin on tegu väga liigendunud ja sopiliste, liigirikaste madalsoodega. Leida võib sepsika, niitja tarna, porsa-ubalehe, sinihelmika ja ääristarna kooslusi. Siinseid madalsoid vääristab looduslikkus, s.t. puuduvad kraavid. Ainus suurem kraav kulgeb Mailukse soosaartest põhja pool. Suurima soosaare, Mailukse kandis võib näha kolme talukoha jälgi. Mailuksel kasvab ka kaitsealune tamm, mille ümbermõõt on 5,5 m ja kõrgus 20 m.

Eri valdkondade inventeerijad ja botaanikud on Tõrasoo kaitseala kõrgelt hinnanud nii taimestiku liigirikkuse kui ka maastiku mitmekesisuse poolest. Madalsoodega vahelduvad siin paanepealsed ja nõmmed.


Paanepealseid ehk paepealseid on kirjeldanud lähikonnast Lipalt pärit usundiloolane, luuletaja ja kirjamees Uku Masing (1909–1985). Oma raamatus “Mälestusi taimedest” [9] sõnab ta nii: “Paane-pealne on selline, et kuuekümne aastagi pärast [pärast raiet] polnud kasvanud uut metsa. Neljakümne-aastasest polnud võtta muud kui hagu, aiateibaid ja roikaid.”


Nõmme mõiste tähendab Raplamaal muud kui mujal Eestis: mitte kuiva liivast ala, vaid enamasti loometsi. Loodushuvilistele tuntuim on Raplamaal vast Rangu nõmm Märjamaalt loodes – professor Theodor Lippmaa loometsade püsiuurimispaik 1940. aastate paiku [5]. Tõrasoo kaitseala piires teatakse Kose nõmme ja Tõrasoo nõmme (läänepoolsem nn. Väike nõmm) kahel pool Raikküla–Valgu–Päärdu maanteed.


Metsad. Riikliku looduskaitsekeskuse tellimusel on metsakorralduse büroo hiljuti valmis saanud siinse ala metsainventuuri ja hooldamis-majandamisvõtete kava. Lähtudes metsaseaduses toodud metsamaa mõiste seletusest, võib kaitseala metsasuseks pidada 73% (2508 ha). Valdavad on männikud (69%), järgnevad kaasikud (12,6%) ja kuusikud (11,6%). Tamm on peapuuliik 17,7 ja haab 14 hektaril.

Muldade vaheldusrikkus loob aluse ka elustiku mitmekesisusele. Loometsatüüpidele vastab 33,6% ning madalsoo, siirdesoo ja raba kasvukohatüübile 23,4% kaitseala metsamaast. Leidub ka palu-, laane- ja soovikumetsi. Soouurijad ja metsahindajad on tõdenud, et kaitseala rabade ning vanade rabametsade kooslused on inimtegevusest üpriski puutumata. Seevastu mineraalmuldadel kasvavate metsade areng on olnud küll looduslik, kuid nende tekke puhul on inimkäsi suuresti mängus olnud. Ulatuslikke raieid on arvatavasti tehtud enne Esimest maailmasõda. Sellele vihjab männikute ja kuusikute vanuseline jaotus: palju leidub üle 100-aastasi puistuid. 60-aastased ja vanemad kaasikud on kunagiste kultuurmaade loodusliku metsastumise tagajärg. Sooheinamaid on veel usinasti niidetud enne kollektiviseerimist 1940.–1950. aastatel. Tähelepanu väärib, et kaitsealal leidub ka üle 150 aasta vanuseid okaspuupuistuid.


Taimestik. Tõrasoo loometsa vääriselupaikadest (mitu neist tamme-enamusega) ja madalsoodest võib leida rohkelt käpalisi. Peale kauni kuldkinga on taimetundjad siin silmanud kahkjaspunast sõrmkäppa, sooneiuvaipa, harilikku käoraamatut, tõmmu käppa, Russowi sõrmkäppa, vööthuul-sõrmkäppa, soohiilakat jt. Siinsete kaitstavate liikide ohtrust on oma taimeretkede kirjeldustes maininud Olev Abner ja Tiit Petersoo, näiteks ühe päeva saagina 21 liiki haruldusi [1, 11].

Tõrasoo on Eesti idapoolsemaid alasid, kus kohati hulgaliselt kasvab hariliku porssa. Sellele pronksikarva täpikestega põõsale soodsamad alad on saartel ja Lääne-Eestis. Ka Raplamaa vapitaime kandidaati ja üht Euroopa loodusdirektiivis tähtsustatud liiki püst-linalehikut kohtab Tõrasoo nõmmes. Uku Masing on oma taimemälestustes pühendanud rohkelt tähelepanu nn. maaläänlaste kihelkondades (Märjamaa, Vigala) tavalisele liigile, kuid ka Raikküla maadel Ahtama jõe ja Kose nõmme lähedal leiduvale ürt-punanupule [7].

Kuna kaitseala on ealt alles nooruke, siis uurimisväärset ala ja valdkondi siin jätkub. Samblatundjad tegid tubli uurimisretke Tõrasoosse oma suvepäevadel mullu juuni alguses. Tulemusi võib igaüks lugeda Samblasõbra 10. numbrist (www.botany.ut.ee/bruoloogia). Siinkohal tahaks lisada näite, kuidas Raplamaal on metsavääriselupaikade indikaatorliigid ehk metsa mitmekesisuse tõendajad tööle rakendunud ja aitavad leida haruldusi. Indikaatorliikide põhjal tehti kindlaks vääriselupaik Salavalge lahustükil (kunagise Velise metskonna Laane vahtkonnas). Kui vääriselupaiga samblaid seejärel põhjalikumalt uurima asuti, leiti ühe haruldase helviksambla, kolmehõlmalise batsaania (Bazzania trilobata) kasvukoht – üks viiest Mandri-Eestis [8].


Tõrasoo nime asemel kasutatakse ka murdepärast Tõrassood. Nime päritolu ulatub kaugetesse aegadesse. Kui sakslased ja taanlased 1284. aastal piiri klaarisid, kajastus ürikutes siin kandis Toresso-nimeline koht [10]. Asustuseuurija P. Johanseni andmeil leiab neis ürikutes Toresso nimega koos ka Mustoya (praegune Mustoja Mõisamaa küla lähedal) ja Lümmede (praegune Lümandu küla) nime. Samuti on Toresso kantud 18. sajandi lõpul välja antud Mellini kaardile [6]. Talumaad Valgu ja Järvakandi mõisamaade vahel kiiluna asunud Ohukotsu mõisa valdustel on kutsutud ka Terassooks.


Pärandkultuuri inventuuriga said kaardile olulisemad jäljed meie esivanemate tegevusest siinmail: muinaspõllud Kaaritsa talust idas, Kaaritsa saunakoht, Kose raba vanad turbavõtukohad, erilised piirimärgid, loo alguses mainitud talukohad soosaartel, metsavendade punkrikoht jpm. Rahva mälus on veel alles ajaloolised kohanimed. Selle ilmekas näide on kogu kaitseala põhjast lõunasse läbiv Pikassoo talitee, mis oli kasutusel heinte veoks talvel ja mida mööda peeti ühendust Järvakandi mõisa ja Allika küla vahel. Tee on praegugi veel maastikus märgatav ja rabamatkal saab seda tarvitada. Kaitseala põhjapiiril on veel säilinud Tõrassoo ehk Tiitsu metsavahikoht. Üldse võib siinsetelt aladelt leida palju metsandustegevuse jälgi. Möödunud sajandi keskpaiku püüti ju väga usinasti looaladele uut metsa kasvama panna, tehti rohkesti katseid ja uuringuid. Kaitseala lääneosas on veel praegu jälgi näiteks 1930. aastate majanduskriisi nn. valuutalankidest ning ka varasematest lageraietest, mis pole taas metsastunud, sest põuastel suvedel kuivavad õhukesed mullad täielikult või seetõttu, et vähesed tärganud puud on toidulauaks ulukitele.


Praegu koostatakse Tõrasoo looduskaitseala kaitsekorralduskava, kus kajastuvad kõik loodusväärtused, ohud ja kaitsemeetmed, aga ka võimalused piirkonda tutvustada. Kaitseala haldab Raplamaa keskkonnateenistus ning kaitse korraldus on riikliku looduskaitsekeskuse Harju-Rapla regiooni hooleks.


1. Abner, Olev 1996. Taimeretkedest Raikküla ümbruses. – Lehmlõuke nr. 13 (loodusleht Raplamaa lehes Nädaline; 15. oktoober 1996).

2. B¸rset, Erik jt. (koost.) 1997. Eesti märgalade inventeerimine. Projektiaruanne. Eesti Loodusfoto, Tartu.

3. EELIS (Eesti looduskaitse infosüsteem); www.eelis.ee

4. Ehrpais, Jüri (koost.) 2001. Loometsad. Eesti Metsaselts.

5. Eilart, Jaan 1976. Kõnnumaa ja Kõrvemaa taimegeograafilisest aspektist. – Rapla rajoonis. Kodu-uurijate seminar-kokkutuleku kogumik. Tallinn: 37–42.

6. Hermann, Uno 1975. Mõisamaa Mustoja. – Eesti Loodus 26 (7): 421–422.

7. Kukk, Toomas; Kull, Tiiu (toim.) 2005. Eesti taimede levikuatlas. Eesti Maaülikool, Tartu.

8. Maasikpalu, Kristel; Ingerpuu, Nele 2006. Kaitstavad I ja II kategooria helviksamblaliigid Eestis. Tartu Ülikooli Botaanika ja Ökoloogia Instituut; www.botany.ut.ee/Maasikpalu_baktoo.pdf

9. Masing, Uku 1996. Mälestusi taimedest. Ilmamaa, Tartu.

10. Parnabas, Aleksei 1984. Endise Läänemaa Velise valla elust-olust. I osa. Mõisad. Käsikiri Sillaotsa talumuuseumis; http://www.velise.ee/m6isad_files/mainm6is.html

11. Petersoo, Tiit 1996. Edukas botaaniline retk Tõrasoo nõmmedele. – Lehmlõuke nr. 13 (15. oktoober 1996).



Kalev Tihkan
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012