Mõistmaks kliimamuutuste mõju meie lähiümbruse hüljestele on oluline ja otstarbekas tagasi vaadata nende omapäraste elukate päritolule.

Mereimetajate teke sai tõenäoliselt alguse troopilistel aladel, kus soe vesi võimaldas hüljeste ja vaalade eellastel kohaneda uudse keskkonnaga. Miljonite aastate jooksul on eri esivanematest välja kujunenud mitu, praegu eluviisilt ja isegi väliselt üsna sarnast veeloomade rühma, kellel leidub maismaal sugulasi karude, saarmaste, veiste, elevantide ning jõehobude seas.

Läbi aegade on sellest mitmekesisest eellaskonnast kujunenud liigid kohastunud uut elukeskkonda paremini tundma. Toitumisretked on esialgsetest elupaikadest jõgedes või kaldaäärses vees viinud avaookeani avarustele ja sügavustesse. Vees liikuda on mõneti märksa lihtsam kui kulgeda kõva pinda mööda ja sestap avastasid mereimetajad paremad toidulauad kerge vaevaga. Aegade vältel kadus vaalaliste eellastel igasugune vajadus kuiva maa järele, hüljeste esivanemad pöördusid kõvale pinnale vaid aeg-ajalt, et sigida ja puhata.

Peaaegu kaaluta olek vees võimaldas loomade kehamõõtmetel suureneda ja kujunes välja nahaalune rasvakiht, mis annab kehale voolujoonelise kuju ning hoiab hästi sooja. Suuremad ja rasvasemad loomad pelgavad vähem külma ja peagi avastati arktilised mered, kus toidulaud on rikkalik ning konkurente karmide keskkonnaolude tõttu vähe.

Valdavalt rändavad vaalad praegugi aasta läbi soojade troopiliste ja külmade arktiliste vete vahel, sest sigimiseks ei ole neil enam kuiva maad enam tarvis. Seevastu hüljeste enamik on püsivalt kolinud aladele, kus talviti külmuv meri kõlbab kõvaks aluseks, kuhu sünnitada pojad. Paljud hülgeliigid veedavad elu, katsumata kordagi kivi, sest merejää on oma ääretu ulatusega hea pelgupaik maismaakiskjate eest ning igal aastal uuesti tekkiva külma alusena vaba paljudest pinnases peituvatest haigusetekitajatest. Seetõttu on mõistetav, et enamik tänapäeva pärishülgeid (Phocidae) elab suurte laiuskraadide külmuvates meredes. Küll pole sinna ilmselt kunagi jõudnud nende ürgseim vorm – munkhülged, kes asustavad Vahemere koopaid ja Vaikse ookeani palmisaari.

Meie Läänemeres elavad kolm hülgeliiki on eeskujulikult jaotunud üle laia kohastumise skaala. Põhjapoolseim viigerhüljes on tõeline pagofiil ehk jäälemb, kes oma pojadki peidab jääväljadele kaevatud lumekoobastesse. Mere keskosa hallhüljes kuulub nõndanimetatud servaelupaikade liikide hulka, kes üldjuhul eelistavad kindlasti jääd, kuid saavad hakkama ka kuival maal. Lõunapoolseim, Eestisse pigem eksikülalisena sattuv randal on selline hüljes, kes on oma arengus jääväljadelt soojematesse oludesse tagasi pöördumas. Randali pojad nimelt sünnivad suvisel ajal rannale, kuid emaüsas on nad siiski arktilistele hüljestele omases valges titekarvas, mis enne sündi vahetub maastikuga paremini sobiva kirju kasuka vastu.

Kahe meie hülgeliigi elus mängivad külmad talved väga olulist rolli. Viigril õnnestub poeg edukalt üles kasvatada, kui merejää püsib poolteist kuud ja lumevaalud jääl on piisavalt paksud, et koopaid kaevata. Jää kadudes tõmmatakse alus hülgepoja alt ning varajane vette siirdumine ei võimalda täisväärtuslikult elu alustada. Hülgepoeg peab nägema tavapärasest hulga enam vaeva, et õppida kalastama ja koguda järgmiseks talveks küllaldased varud. Hallhülgele on jääväli eelistatud ja kindlalt parem sigimispaik, kui võtta arvesse poegade tervist ning iseseisva elu alustamiseks vajalikke tagavarasid. Maismaal saavad nad küll hakkama, kuid võrreldes jääväljadel lapsepõlve nautinud liigikaaslastega on emalt saadud energiavarud kesisemad ning sedavõrd on neil ka väiksemad väljavaated ellu jääda ja järglasi saada.

Läänemere ja teiste suletud veekogude hüljestele on kliimamuutus sedajagu raskem katsumus, et nad on oma järvede ja merede vangid. Kui kliima soojenemine ei peatu, ennustavad Soome jääuuringud Läänemerele sajandi lõpuks vaid mõnenädalast jääkatet ja sedagi mitte igal aastal. Kui näiteks Põhja-Jäämere hüljestele jääb ehk võimalus otsida jääd avaookeanilt, hüljates oma nüüdseks välja kujunenud asualad, siis maismaaga ümbritsetud jäätuvate merede ja järvede hüljestel pole kusagile siirduda.

Vähene jääkate surub hülged rannikule, kus nad satuvad maismaal elavate kiskjate röövretkede ulatusse, lumevaestel talvedel kukuvad kokku viigrite pesakoopad ning kotkad ja rebased maiustavad kaitsetute hülgepoegadega. Sääraseid ökoloogilisi lõkse olen näinud tänavu kevadel Pärnu lahel, kus merikotkad ja rebased väheselt jäält enamiku Eestis sündinud viigripoegi “õnneks võtsid”. Ka Kaspial olid poegivad kaspia hülged mullu kevadel surutud ranna äärde, kus ebatavalisi olusid olid ära kasutamas sajad kotkad, ðaakalite ja huntide karjad. Saimaa ja laadoga hülge lumepesi seirates on mu kolleegid näinud viimastel aastatel rohkem kiskjate rüüsteretkede jälgi kui varem.

Need lõksud ei ole ka paraku looduslikult isetaanduvad, nagu eeldab klassikaline ettekujutus kiskja-saaklooma suhtest. Nimelt on hüljes kotkastele ja koerlastele juhuslik talvetoit, seetõttu ei piira hüljeste arvukuse vähenemine oluliselt kiskjate arvukust. Aastate edenedes muutuvad halvad olud asurkondadele aina koormavamaks: puudust kannatavate või ära söödud järglaste osahulk kasvab ning vananevad vetevalla rahvad ei suuda end enam taastoota.

Olen kuulnud arvamusi, et eks loomad ole kavalad ja kohanemisvõimelised, küllap leiavad endale muutuvas keskkonnas uusi võimalusi. Ma ei ole sellega päri: et meres ellu jääda, peavad valikud olema väga peenelt häälestatud. Keskkonna esitatud nõuded on väga karmid ja ruumi katsetada on hüljestel väga vähe. Nii võtab kohastumine muutunud keskkonnaga aega kümneid põlvkondi ehk, arvestades hüljeste eluiga, vähemalt sadu aastaid. Seda aega ei ole Euraasia sisevete hüljeste nöögitud ja madalseisus asurkondadele üsna ilmselt antud. Tuleviku saab tagada pigem pakane ja talvised tuisud ning inimeste püüd vältida hüljeste surma nii palju kui võimalik.