Odav elekter, puhas joogivesi, tõhus jäätmekäitlus – iga eestlane soovib, et tema kodus oleksid need hüved tagatud. Samas ootab ta, et Eesti ettevõtted viiksid meid kiirelt Euroopa rikkaimate riikide sekka, soovitatavalt õhku ja vett saastamata ning keskkonda jäätmeid tekitamata. Selliseid lootusi hellitades käitume justkui restorani sisenev klient, kes nõuab, et kallitest toiduainetest valmistataks talle maitsev, aga odav roog, ning et võimaluse korral saaks liha ilma looma tapmata.

Eesti majandus koormab keskkonda tugevalt nii loodusvarade tarvituse poolest kui ka vee- ja õhuheitmetega. Oma ökoloogilise jalajälje ületame peaaegu neli korda, energia- ja toormekasutuse tõhusus SKT kohta on üks viletsamaid Euroopas ning jäätmeteke elaniku kohta suurimaid maailmas. Saasteainete tasemed langesid küll 1990. aastate alguses, kuid 2002–2006 need märkimisväärselt ei vähenenud. Mullu suurenesid õhuheitmed ja põlevkivituha kogused juba ligi 20%, põhiliselt elektritootmise kasvu tõttu. Vähendamaks saastetaset, peavad loodust kahjustavad ettevõtted tegema olulisi keskkonnainvesteeringuid, mille kulutused nõutakse lõppkokkuvõttes sisse tarbijatelt, et hoida konkurentsivõimet. Meie põhiseaduse järgi on Eesti loodusvarad rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Juhtudeks, kus majandamisega kahjustatakse keskkonda, on riik kehtestanud saastetasu, mille eesmärk on teha toode seda kallimaks, mida enam see saastab. Seeläbi sunnitakse ettevõtteid leidma võimalusi toota loodushoidlikumalt. Riigi sellise teguviisi alus on üks keskkonnakaitse olulisimaid põhimõtteid: saastaja peab maksma. Tasub meenutada, et saastajateks ei peeta mitte ainult ettevõtteid, vaid ka inimesi, kes tarbivad loodust kahjustavaid tooteid.

Riigikontroll on auditeerinud saastetasude mõjusust. Neid tasusid on ettevõtetelt kogutud juba 18 aastat. Algusaegade sümboolseid tasumäärasid on järk-järgult pidevalt suurendatud, ootuses, et viimaks on nõutav summa piisavalt suur, eelistamaks selle maksmisele hoopis investeeringuid puhtamasse tootmisse. Aastatel 2002–2006 on riik ettevõtetelt kokku kogunud ligi 2,2 miljardit krooni, mis on keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu projektipõhiselt suunatud keskkonnakaitsesse. Suurenenud summadest hoolimata pole maksud suutnud ettevõtteid ergutada investeerima sedavõrd, et nõnda paraneks keskkonnaseisund. Riigikontroll otsis vastust küsimusele, miks see on nii läinud.Pole saladus, et praegu kehtivad saastetasumäärad ei võta täielikult arvesse reostusega tekitatavaid väliskulusid. Ettevõtete konkurentsivõimet ning odavat elektrihinda on poliitiliselt peetud tähtsamaks kui puhtama keskkonna tagamist. Loodushoidlikku tootmisse tehtavad investeeringud on enamasti väga kallid. Tunduvalt odavam on saastamine ühiskonnale kinni maksta. Tegelikult saadav tasu keskkonnakulutusi ei kata ning keskkonnaseisund ei parane.

Suurtes kogustes ohtlike ainete tekitajatele on antud eelised. Mõjus saastetasu peaks eelkõige lähtuma keskkonnakahjustuse ohtlikkusest ja selle vähendamise võimalustest. Ent just enim väljutatavad saasteained on maksustatud märksa madalamalt võrreldes teiste, sh. vähem ohtlike saasteainetega. Eesti suurimad loodusvarade kasutajad on energeetikasektor ja põlevkivi töötlejad. Nemad tekitavad ühtlasi kaks kolmandikku kogu Eesti õhusaastest ja jäätmetest. Kui paljud tasumäärad suurenesid 2006. aastal jõustunud keskkonnatasude seadusega mitu korda, siis eelmainitud sektoreid see nii tugevalt ei mõjutanud. Näiteks süsinikdioksiidi tasumäär on 2008. aastal üle 15 korra väiksem kui tahketel osakestel ja vääveldioksiidil. Põlevkivi poolkoksi tasumäär aga kümme korda ja põlevkivi lend- ja koldetuha tasumäär kaks korda väiksem kui tavajäätmetel. Seejuures on tekkivad kogused kümneid kordi suuremad kui muude saasteainete hulk. Reostamist saaks tunduvalt vähendada, kui riigil oleksid seatud selged sihid, mille alusel saaks korrigeerida ka saastetasusid. Üks majanduslike keskkonnakaitsemeetmete eeliseid on asjaolu, et nõnda saab ettevõtteid ergutada vähendama oma saastekoguseid ka allapoole õigusaktides nõutud piiri. Paraku pole aga selge isegi see, kus see nõutud piir asub. Esiteks seetõttu, et keskkonnastrateegias seatud sihttasemed on juba ammu täidetud. Õigusaktidega sätestatud paiksete ja liikuvate saasteallikate summaarsed piirtasemed olid juba kehtestamise ajal kõrgemad kui nende tegelik emissioon Eestis. Teiseks võimaldavad ka välisõhu saasteload ettevõtetel väljutada saasteaineid mitu korda enam, kui nad seda tegelikkuses teevad.

Investeeringuid ajendavad karmistuvad Euroopa Liidu normid, mitte saastetasud. Auditeerimise tulemusel leidis Riigikontroll, et saastetasud on andnud tõuke teha keskkonnainvesteeringuid siis, kui peale tasu sunnib ettevõtteid tagant ka piiranguid seadev õigusnorm ning kui tasu suurus oleneb sellest, kas kasutatakse parimat võimalikku tehnikat või mitte. Näiteks kui Euroopa Liit nõudis, et Eesti lõpetaks põlevkivi poolkoksi märgladestuse, diferentseeriti ka poolkoksi saastetasu ladestusviisi järgi. 2008. aastal sundis see vähemalt üht ettevõtet oma senist praktikat muutma keskkonna kasuks. Ka teised ettevõtted tunnistasid Riigikontrollile, et investeeringuid ajendavad tegema pigem karmistuvad õigusnormid kui saastetasud. Euroopa Liiduga ühinemisega kaasnenud rangemad saastenormid olid ka üks põhjus, mis tingis 2006. aastal paljude loodustkahjustavate ainete tasumäärade olulise kasvu. Juba praegu on ette teada, et valmiva tööstusheitmete direktiivi alusel peavad Euroopa Liidus hakkama saastet tõhusamalt piirama ka need, kes seni olid kohustatud muretsema kompleksloa: nõuded karmistuvad. Eesti ettevõtetel ei pruugi tulevikus olla kuigi kerge seda direktiivi järgida. Ootamise asemel peaks ettevõtetele juba varakult andma kõrgenenud saastetasude kaudu märku, et senist praktikat tuleb muuta. Samas tasuks otsustajatel endalt küsida, kas Eesti keskkonda kaitstakse meie endi või mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi huvides.

Parajasti muudetakse keskkonnatasude süsteemi. Praegused saastetasu määrad on kinnitatud 2009. aastani. Et määrata need tasud kindlaks pikema aja kohta, hakkas keskkonnaministeerium tänavu kevadel looma keskkonnatasude kontseptsiooni. Augustis sai üldsus sellega tutvuda Interneti-portaalis www.osale.ee. Kontseptsiooni põhjal peaks selle aasta lõpuks valmima ka keskkonnatasude muutmise seadus koos ettepanekuga 2010. aastast kehtima hakkavate saastetasude kohta. Loodame et, kavandatud muudatuste järgi kehtestatakse seda laadi maksukohustused, mille lähtealuseks on tõepoolest saasteainete ohtlikkus ja võimalus vähendada loodusreostust – eeldatavasti suudavad need tasud aidata kaasa keskkonnainvesteeringute kasvule.Tarbijana tasub teadvustada, et saastetasu osakaal hõlmab näiteks elektri hinnast ligi 8% ning ka prügilate ladestuskuludest vaid väikse osa. Seetõttu ei ole saastetasude tõus võrdelises seoses toodete või teenuste hindade samaväärse tõusuga, hoolimata mõnede ettevõtete säärastest väidetest.Võiks ju soovida, et ettevõtted hüvitaksid täielikult tervise- ja keskkonnakahjud ning laekunud raha abil saaks riik probleeme vältida või lahendada. Aga selleks peame ka ise lõpptarbijana olema valmis toodete eest rohkem maksma. Kas tõesti tasub tahta odavat lõunat, kui sellega kaasneb oht meie ja me laste tervisele ning keskkonnale, kus me kõik elame?

Artikli alus on audit „Saastetasude mõju keskkonnasaaste vähendamisele”, mida saab lugeda Riigikontrolli kodulehelt: www.riigikontroll.ee