Eesti Looduse fotov�istlus
2008/12



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2008/12
Vaga lugu

Eesti botaaniku August Vaga sünnist möödus tänavu märtsis 115 aastat. Kättesaadavamate kirjandusallikate põhjal on tema elust ja töödest kirjutatud üsna ammu ja põgusalt. Vaga sugupuust polnud aga seni üldse midagi teada. Peaksime põhjalikult uurima Vaga pärandit ja seda, kuidas ikkagi said talupoja perest pärit vendadest Augustist ja Voldemarist Tartu ülikooli professorid ning Eesti kultuuriloos olulised isikud.

August Vaga (15.03.1893–11.12.1960) oli “Eesti entsüklopeedia” andmetel eesti botaanik. 1944–56 TRÜ taimesüstemaatika- ja geobotaanika kateedri juhataja, 1947–52 ühtlasi ENSV TA bioloogia instituudi direktori asetäitja ja botaanikasektori juhataja. Algatas „Eesti NSV floora “ väljaandmise, käsitles geobotaanika teoreetilisi probleeme ja uuris botaanika ajalugu. Sai bioloogiadoktoriks 1940, professoriks 1946 ning akadeemikuks 1954. Sellega piirdubki üldlevinud teatmeteose teave.

“Eesti aianduse biograafiline leksikon” [4] lisab peaaegu sõna-sõnalt samadele andmetele, et August Vaga sündis aedniku peres; oli 1946–50 ühtlasi Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna dekaan. Tema väitekirja teema oli „ Fütotsönoloogia põhiküsimusi“. Vaga avaldas 1931–36 kuus botaanika õpperaamatut keskkooli eri klassidele, peale nende veel 1937–38 kolmeköitelise „Botaanika“ õpperaamatu, 1938 kaheköitelise teose „Taimeriigist“ ja 1947. aastal üheköitelise „Üldise botaanika“.

„Eesti taimestiku” [1] bibliograafia järgi on August Vaga avaldanud ka seitse botaanikateoste retsensiooni ning kümme artiklit, sh. „Professor Teodor Lippmaa elu ja tegevus”, eraldi ilmunud teostena „Õistaimede analüüsid” ja „Taimesüstemaatika alused”. „Eesti NSV floora” 1. köitesse on ta kirjutanud sõnajalgtaimede hõimkonda käsitleva osa, 2. köitesse paksuleheliste, kukerpuuliste ja vesiroosiliste sugukonna ülevaate ning 3. köitesse jänesekapsaliste kirjelduse.

Eesti Looduse 1961. aasta esimeses numbris on üllitatud Erast Parmasto järelehüüe August Vagale [3]. Saame teada, et professor lahkus pikaajalise raske haiguse järel. August Vaga oli 1945–56 olnud ka Tartu ülikooli botaanikaaia juhataja. Pärast sõda autasustati teda kateedri ja botaanikaaia kiire töökorda seadmise eest Tööpunalipu ordeni ja medaliga. Vaga teostest tuuakse eriliselt esile 1946 ilmunud uurimust „Eostaimede süsteemi kujunemiskäik ja praegused probleemid“ ja 1952. aastal vene keeles avaldatud tööd „Orgaanilise maailma füleem”.

1983. aastal Eesti Looduses August Vaga 90. sünniaastapäeva meenutustes [2] märgib Liivia Laasimer, et ta oli viimane klassikalise haridusega Eesti botaanik, kes oskas vabalt ladina keelt. Nii Laasimer, Hans Trass kui ka Elli Lellep rõhutavad Vaga äärmist tagasihoidlikkust, täpsust ja häid õpetajaomadusi. Parmasto hinnangul oli Vaga eelkõige suur botaanikaõpetaja: enne ega pärast teda pole olnud botaanikut, kel oleks olnud nii palju juhendatavaid – terve põlvkond botaanikuid ja mükolooge on kõik tema õpilased või õpilaste õpilased. Vaga oli üks maailma esimesi teadlasi, kelle arvates pidanuks eluslooduse liigitusse kuuluma senise kahe riigi kõrval ka seeneriik. August Vaga kirjutas vähe teoreetilisi teadustöid, kuid need olid kõik suurte probleemide süvakäsitlused ja neid on palju tsiteeritud.

Näib, et 100. ja 110. sünniaastapäeva ja ümmarguste surma-aastapäevade puhul pole August Vaga enam meeles peetud, ehkki isegi kolmas elusolendite riik, seeneriik, on vahepeal üleilmse tunnustuse leidnud. Internetist selgub, et zooloogia ja botaanika instituudi vanemteadur Vello Jaaska on 1983. aastal saanud akadeemik August Vaga teaduspreemia. Huvitav, kes enne ja pärast teda on selle saanud? Muud ei leia August Vaga kohta ka Internetist.

Rohkem käsitlusi professor August Vaga kohta on tavainimesel ja ka loodusteadlasel raske leida. Kindlasti lisanduksid veel mõned ajalehe- ja ajakirjaartiklid, kus professorit meenutatakse. Peale selle on ju olemas hulk otseseid mäletajaid ja õpilasi.


Pean ennastki August Vaga õpilase õpilaseks. Mu aias kasvab tema auks nimetatud iluõunapuusort ‘Professor August Vaga’. Olen oma aias kasvatanud ja võrrelnud üle paarikümne parima Lääne-Euroopa iluõunapuusordi ja arvan, et mainitu on punaseõielistest sortidest siiski meie oludes parim. Selle sordi on rohkeõielise õunapuu (Malus floribunda) seemikute hulgast valinud Luua puukooli ja dendroaia kunagine juhataja ja metsakooli õpetaja Alfred Ilves 1987. aastal. Arvatavasti tõi mesilane uue suurepärase sordi andnud õiele õietolmu lähedal kasvanud ‘Eleyi’ iluõunapuult. ‘Professor August Vaga’ sordi algpuu kasvab tänini kadunud Alfred Ilvese koduukse ees.

Mulle meeldib möödunud aegade inimestega tutvust tehes uurida ka nende sugupuud: kust ja kellelt pärinevad nende geenid? Eriti põnev on oletada, kust võivad olla pärit andekuse geenid. August Vagal oli kaks venda: Alfred, ristinimega Albrecht, ning Voldemar. Vennad olid mõlemad oma aja Eesti tuntuimad kunstiteadlased ja Voldemar, nagu Augustki, Tartu ülikooli professor (1946–69) ning kateedrijuhataja aastail 1944–50. Alfred koostas esimese eestikeelse „Eesti kunsti ajaloo“ (1932) I osa, mis käsitles keskaega. Osaluse eest vapside liikumises sattus ta Eestis põlu alla ning elas oma elu teise poole Argentiinas.

Voldemar on kirjutanud mitu kunstiajaloo tähtteost: „Üldine kunstiajalugu” (1937), „Eesti arhitektuuri ajalugu” (1965), „Eesti kunst” (1940), 19. sajandi Tartu ja Tallinna kunsti ülevaateteosed jm. Neid eesti talurahva hulgast võrsunud perekondi, kus kõigist 19. sajandil sündinud lastest sirgusid suured teadlased või lausa ülikooli professorid, on Eestis peale Vagade perekonna kindlasti vähe (näiteks Öpikud).


Vendade Vagade eellaste isapoolses liinis on Internetis leiduvate Saaga kirikuraamatute andmetel eelmised kuus põlvkonda sündinud Võrumaal Kanepi kihelkonna Karaski ja Musti mõisas. Ka naised võeti kodukandist. Kuid professoritest vendade Vagade isa Jaan ei jäänud Võrumaale. Koos õe ja vennaga kolisid nad Tartusse Raadi mõisa. Jaan Vaga käis veel 1871 Kanepi kirikus leeris ja 1878. aastani samas ka armulaual, aga 1880. aastal elas ta kindlasti juba Raadil ning ilmselt kolitigi sinna 1878. aastal.

Vahepealsed aastad vajavad veel uurimist. Kusagil pidi ta aedniku õpipoisi ja sellina töötama. Ent Karaskis polnud tollal oma parki, isegi aeda ega mõisahäärberitki, sest mõisnik elas oma peamõisas Sõmerpalus. Oletamisi oligi Jaan õpipoisiks Sõmerpalus, kus oli vägev park ja aiand. Mõisnik Friedrich Otto von Moeller (Möller) oli 1860. aastatel ehitanud Sõmerpalu uue häärberi ja rajanud uue pargi. Mõisad oli ta pärinud 1852. aastal oma isalt Alexander Wilhelmilt, kes ainsa pojana päris mõisa omakorda 1841. aastal oma isalt Carl Johannilt.

Friedrich Otto von Moelleri vend Richard Wilhelm (1847–1918) õppis Tartu ülikoolis ja Saksamaal zooloogiat, hiljem Müncheni kunstide akadeemias maalikunsti. Ta reisis Euroopas, Aasias ja Aafrikas, 1892. aastast oli ta Tartus kunstinäituste korraldaja. Ta oli Jaan Vagaga üheealine, nad võisid sõbrustada ja ehk Jaan tutvus tema kaudu näiteks loodusteaduslike traktaatide, kunstiraamatute ja maalidega ning kuulis lugusid haritud inimestest, maailma teadusest ja kunstist. Neid pajatusi võis ta oma poegadele edasi rääkida ja eeskujuks tuua.

Raadi-ajal võis Jaan tõenäoliselt sooritada aedniku sellieksami – igatahes on temast mõne aja pärast saanud Kadrina kihelkonna Neeruti mõisa aednik. Seal laulatati ta 1882. aastal Leno (Leenu) Krahniga (kirjutatud vahel ka Kranich). Leno esivanemad ja suguselts olid pärit Kadrina kihelkonna Neeruti, Jõetaguse ja Võduvere mõisast. Kaks viimati mainitud mõisat eraldati 18. sajandil Neerutist, kuid hiljem ühendati vahel uuesti Neerutiga, sedamööda, kuidas neid kunagi osteti ja müüdi. Selle suguvõsa liikmed pole jätnud kultuurilukku suuri jälgi.

1885. aastal kolis noorpaar Rapla kihelkonda, kus Jaanist sai Valtu mõisa aednik. Kaasa võeti ka Leno vanemad. Fred Pussi andmeil mindi 1884. aastal kõigepealt Tallinna ja sealt järgmisel aastal Rapla kihelkonda, kus algul elati veel Alu mõisas. Valtu mõisasse saamisel võis soovitajaks olla Jaani kälimees, kes enne oli pidanud Valtu mõisas sepa ametit ja tulnud sealt Neerutisse sepaks, kosides Leno õe.

1889. aastal sündis Lenol ja Jaanil Valtus esimene poeg, kes ristiti Alexandriks. Paraku suri ta lapsena. 1890. aastal kolisid Leno ja Jaan Harju-Jaani kihelkonna Kehra mõisa, kus Jaan sai jälle mõisa aednikuks. Kehras sündis 1893. aastal August. Ent sealgi ei oldud kaua, peagi koliti Tallinna, kus 1895. aastal sündis Albrecht ja 1899. aastal Woldemar. Ristimisel on mõlema isaks märgitud aednik Jaan. Ei ole teada, kus ta pealinnas täpsemalt aedniku ametit pidas.


Vaga poisid käisid Tallinna linnakoolis ja Keiser Nikolai I gümnaasiumis. Nii varem kui ka hiljem on see õppeasutus kandnud Gustav Adolfi gümnaasiumi nime. Venestusajal 1890–1917 sai kool nime keisri auks. Väidetavalt käisid vennad Vagad poisikesena Laipmani (Laikmaa) ateljeekoolis joonistamist harjutamas, Alfred õppis hiljem ühes Peterburi erakunstikoolis, Voldemar aga Tartu ülikoolis kunstiajalugu. Vanem vend August õppis samal ajal paar aastat vanemas lennus loodusteadust.

Pärast ülikooli lõpetamist töötas August 1920–31 Tartus kooliõpetajana. Seejärel kutsuti ta botaanikuna tööle ülikooli, kus ta oli tegev elu lõpuni. Isa Jaan suri 1926. aastal Tallinnas. Ema Leenu kolis 1931. aastal Tartu ja suri seal 1937.

August Vaga suri 1960. aastal Tartus ja Alfred Vaga 1980. aastal Buenos Aireses. Voldemar elas peaaegu saja-aastaseks, ta nimetati Tartu aukodanikuks, arvati 20. sajandi saja suurema eestlase hulka. Veel 99. eluaastal jõudis ta kirjutada eessõna uuele kunstiajaloo sarjale.

Genealoogiliselt lõppes Vagade sugupuu see haru Eestis Augusti ja Voldemariga, sest kummalgi vennal ei olnud järglasi. Kahju, et nii andekad mehed oma geene edasi ei andnud.


1. Kukk, Toomas 1999. Eesti taimestik. Teaduste akadeemia kirjastus, Tallinn.

2. Laasimer, Liivia jt. 1983. Meenutusi August Vagast. – Eesti Loodus 34 (5): 298–301.

3. Parmasto, Erast 1961. Akadeemik August Vaga. – Eesti Loodus 12 (1): 58–59.

4. Tammoja, Nora (koost.) 1998. Eesti aianduse biograafiline leksikon. Eesti entsüklopeediakirjastus, Tallinn.



Mati Laane
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012