Martin Zobel on sündinud 25. veebruaril 1957 Tallinnas. Lõpetas 1980 Tartu ülikooli bioloogina, töötanud samast aastast Tartu ülikoolis, praeguse nimetusega ökoloogia- ja maateaduste instituudis, 1988–1992 dotsent, alates 1992. aastast taimeökoloogia professor. Kaitses Tartu ülikoolis 1984. aastal bioloogiakandidaadi töö (ökoloogia alal: “Eesti rannalähedaste loopealsete taimekoosluste ökoloogia ja dünaamika”). Teaduskompetentsi nõukogu esimees, haridus- ja teadusministeeriumi teaduspoliitika komisjoni liige, rahvusvahelise taimkatte uurimise assotsiatsiooni asepresident ning paljude teiste nõukogude, toimetuskolleegiumide jne. liige, mitme uurimisprojekti ja uurimistoetuse eest tehtava töö juht.

Mida kujutab endast bioloogilise mitmekesisuse tippkeskus?

See koosneb viiest uurimisrühmast. Neid oleks kõige kergem juhi järgi nimetada: Toomas Tammaru ja Raivo Männi rühm zooloogidest ning Urmas Kõljala, Meelis Pärteli ja minu rühm botaanikast. Rühm tähendab seda, et nad täidavad iseseisvat uurimisprogrammi ja tippkeskus on neid ühendav umbrella või siis katus. Püüan ingliskeelsetest sõnadest hoiduda, aga tegelikult on kurvastav, kuidas inglise släng sisse tuleb. Vähemasti tuleb umbrella sõna ladina tüvest.

Tippkeskusel on laias plaanis kolm eesmärki. Esimene on sisuline, teaduslik: edendada ühist teadustegevust. Märksõna on siin “taksoniülesus”: tegeleme sarnaste probleemidega eri taksonite piires. Eri taksonite kombineerimine annab meile lisaväärtusi. Näiteks üks uurimisteema on liigirikkuse mustrite kirjeldamine ja seletamine. Vaatleme oma teadusest lähtuvalt: meie taimi, Urmas Kõljalg seeni, Tiit Teder putukaid. Kuidas seente ja taimede liigirikkus koos muutub? Ma ei tea peaaegu ühtegi laia käsitlust maailmas.

Teine on metoodiline lisaväärtus. Meil on rühmades olemas teatavad oskused, mis võiksid olla kasulikud ka teistele rühmadele, aga millest teaduslikud naabrid sageli suurt ei tea. Näiteks eesrindlikud statistilised metoodikad, molekulaarbioloogilised oskused, fülogeneetiliste kontrastide uurimine – teatav liikide võrdlemise metodoloogia.

Kolmandaks: infrastruktuur, ühislaborid. Tahame käima panna molekulaarbioloogia ja füsioloogialabori, kusjuures taime-, seene- ja loomateadlased kasutaksid neid ühiselt. Need on tippkeskuse kolm suurt tugisammast: teaduslik lisaväärtus, metodoloogiline tugi ja infrastruktuur. Et kõik toimiks edukalt, sellele aitab kaasa tippkeskuse juhataja Edgar Karofeld, kes on kitsamalt erialalt soode uurija.

Mitmekesisust on uuritud üsna pikka aega. Millised on senised põhilised tulemused? Kus suunas on plaanis edasi minna?

Mitmekesisust on uuritud teatavate taksonoomiliste rühmade piires. Meie keskuses on viimastel aastatel kõige silmapaistvam teadlane selles valdkonnas olnud Meelis Pärtel. Tema viimase aja käsitlusviis on makroökoloogiline: näiteks kas mitmekesisuse ja keskkonna seosed on Euroopas, Aasias ja Austraalias samasugused või mitte? Siin tuleb evolutsioonilise ajaloo aspekt sisse.

Peaaegu täiesti uurimata on eri organismide suureskaalaline kooselamine ja talitlemine. Näiteks on maailmas väga kummalisi mitmekesisuse mustreid. Teame Eesti metsadest, et liigirikkad metsad on salumetsade tüüpi ning liigivaesed on boreaalsed. Neil on ka eri mükoriisatüübid: salumetsades on rohkem endo- ehk arbuskulaarmükoriisseid taimi ning boreaalsetes metsades on rohkem ektomükoriisat. Kui Eestis võib neid erinevusi seletada erisuguste mullaoludega, siis minnes troopikasse või subtroopikasse, leidub seal kõrvuti samalaadsetes tingimustes väga liigirikkaid ja väga liigivaeseid troopikametsade laike. Liigivaestes kohtades on nagu Eestiski peamiselt ektomükoriisad. Üks küllalt ekstreemne näide on Guajaana mägismaalt, kus domineerib liblikõieline Dicymbe corymbosa. Väga liigirikka troopilise vihmametsa sees on korraga suured üheliigilised laigud, lisaks mõned üksikud liigid.

Aasta tagasi käisime Urmas Kõljala rühmaga ekspeditsioonil Põhja-Argentiinas, Tucumani selvas. Sealne lepp Alnus acuminata on ka ektomükoriisne taim. Liigirikkas subtroopilises vihmametsas moodustab ta liigivaeseid laike. Kuid sealsetes kooslustes on lepp hakanud levima alles pärast kahe Ameerika kontinendi ühinemist.

Maailma eri piirkondades on seega levinud liigivaesed ektomükoriissed taimkattelaigud. Tekib paratamatult küsimus, miks see on nii. Kumb on noor ja kumb vana nähtus? Näiteks lepp on Lõuna Ameerikas suhteliselt hiline tulija. Kas see viitab võimalusele, et vihmametsad vaesuvad liigiliselt iseenesest? Isegi põhilisi seaduspärasusi on maailmas veel küllalt avastamata.

Mitmekesisust on tavaliselt rohkem uurinud süstemaatikud. Tippkeskuses on palju taime- ja loomaökolooge. Kuidas ökoloogia aitab mitmekesisust uurida?

Ökolooge huvitab liikide kooseksisteerimine. Üks asi on, kuidas liigid tekivad, millised on liigitekke mehhanismid. Teine asi, mis neist edasi saab ja kuidas nad omavahel „kokku pannakse“.

Kas mõnesse kooslusesse mahub rohkem liike kui teise? Esmapilgul tundub, et mahub. Vaatame Eestis ringi: Laelatu puisniidu ruutmeetril on peaaegu iga taimeisend eri liiki, elavad kenasti koos. Läheme sealt kümme kilomeetrit lõuna poole Varblasse, kus kenal kanarbikunõmmel samal pindalal ei ela koos mitte viiskümmend, vaid kaks liiki. Kas sinna ei mahu rohkem? Kas sellise mitmekesisuse kontrasti taga on mingi ökoloogiline mehhanism (konkurents, sümbioosi iseloom), või on nähtuse põhjused kaugemal, biogeograafias ja evolutsioonis? Liigirikkuse mustrite seletamine on ökoloogidele suur proovikivi. Teine asi on kindlasti inimtegevuse mõju: kuidas inimtegevus on tekkinud mitmekesisust mõjutanud.

Kas inimtegevuse kohta on kavas ka ajaloouuringuid?

Inimtegevuse puhul vaatleme mitut skaalat. Traditsiooniliselt on inimtegevuse mõju uuritud ja uuritakse ka praegu n.-ö. lühiajalises skaalas. Vähe on aga käsitletud maakasutuse ajaloo mõju mitmekesisusele. Maakasutuse jäljed võivad looduses olla sadu aastaid nähtavad. Vähe on uuritud seetõttu, et andmeid on raske kätte saada. Lihtne on tänapäeval kirjeldada vanade aerofotode abil maakasutuse muutusi paarikümne aasta jooksul ja panna see vastavusse nüüdisaegse mitmekesisusega. Kuid äkki näitab praegune muster hoopis kahesaja kuni kolmesaja aasta tagust inimmõju? Siin-seal on püütud neid vanu kaarte ja andmeid kasutada, jällegi Meelis Pärteli rühm on üks pioneere tegelikult kogu maailmas.

Meelis Pärteli uurimisrühm on näidanud, et varem teooriast tuntud nähtus „väljasuremisvõlg“ on reaalselt olemas. Piltlikult öeldes: liik oleks juba nagu välja surnud, kuid oma aeglase reaktsiooni tõttu on ta veel olemas. Kui vaatame ajaloolises skaalas kasvukohtade pindala ja populatsioonide suurust, siis on näha, et liike jääb vähemaks, kuid kõik pole veel jõudnud välja surra. Seda protsessi saab ka tagasi pöörata, kui maakasutust praegu looduskaitse eesmärkidel muuta.

Tippkeskuses on ka loomaökoloogide rühmad. Kuidas nemad mitmekesisust uurivad?

Vana koostöö on juba entomoloogidega (Tiit Teder jt.). Eelkõige huvitab meid taimede ja liblikate ning taimede tolmeldajate koosvariatsioon. Selle kohta on palju häid mõtteid.

Ühtlasi plaanime koos liikide tunnuseid uurida. Kui vaatame mitmekesisust, siis mõned liigid on väga tavalised ja mõned on vähem tavalised. Tavalised liigid annavad sageli mitmekesisuse fooni ja variatsioon tuleb haruldastest liikidest. Tekib küsimus: millised tunnused on mingil liigil. Siin hakkame koostööd arendama fülogeneetiliste kontrastide meetodil. Selles mõttes leidub meil hea kompetents zooloogias: eelkõige Toomas Tammaru rühm.

Vähe teame mitmekesisusest paljude selliste rühmade puhul, mis on silmaga raskesti nähtavad või uuritavad. Linnud on valdavalt hästi uuritud, amatöörteadus on niivõrd tugev ja linnuatlased on vanast ajast tuntud. Samuti on lood taimedega. Seeni tuntakse halvemini ja arbuskulaarset mükoriisat moodustavate seente mitmekesisust looduses ei tunta peaaegu üldse, sest neid saab määrata vaid molekulaarseid meetodeid kasutades. Sama kehtib enamiku mikroorganismide puhul. Raivo Männi töörühmas on käsil näiteks teema: sulgi lagundavate bakterite mitmekesisus. Täiesti tundmatu maa, selles tehakse alles esimesi samme.

Millega sa ise viimasel ajal oled peamiselt tegelenud?

Arvan, et iseloomustan väga hästi ühe väikeriigi ökoloogi, kes peab tegelema peaaegu kõigega. Skaala on lai ja ilmselt isegi liiga lai. Kaks fookust võiks välja tuua: esiteks liigirikkuse ja liikide kooseksisteerimise teooria. Kunagi ühises töös Meelis Pärteliga arendasime välja liigifondi hüpoteesi. Nüüd on päevakorral selle kontrollimine globaalsete andmete alusel, selle muutmine taksoniüleseks, arvestades taksonite vastasmõjusid: kuidas näiteks sümbioos muudab liigirikkuse mustreid planeedil Maa.

Teine, suhteliselt oluline fookus on olnud arbuskulaarse mükoriisa mitmekesisuse uurimine. Siin on olnud kaks võtmeisikut, Mari Moora ja Maarja Öpik. Tegelikult pole see ka väga uus asi, oleme tegemistega kuskil keskpaigas. Siiamaani olime olnud metodoloogia vangid, meil polnud ajakohast laborit. Molekulaarsed määrangud on vajalikud ja alles praegu on molekulaarbioloogia võimeline uute tehnoloogiate abil rahuldama ökoloogide vajadusi. Nüüd saame edasi minna. Siiani pidime lahendama eeskätt molekulaarbioloogia metoodika küsimusi, kus olime paljuski õppija olukorras, ja labor oli samuti kehv.

Peale inimese mõju on viimasel ajal moesõna ka “kliimamuutus”. Kas see on ka mitmekesisuse tippkeskuse huvivaldkond?

Jah, märksõnana on see läbi käinud, nagu ka “maakasutus”. Kliimamuutustest on meedias ka viimasel ajal palju juttu olnud. Siin on hulk spekulatsioone, alates sellest, et nähtustki pole, et see on kellegi võltsing, kuni selleni, et kohe toimub katastroof. Kui pidada silmas eluslooduse mitmekesisust, siis aastal 2000 avaldas ajakiri Science artikli, kus on esitatud maailma juhtekspertide prognoos, ja see võttis kokku maailma eluslooduse mitmekesisuse globaalsed suundumused, peamised ohud. Väga selgelt tuli sealt välja, et peamine oht on intensiivne maakasutus. Pärast seda tulevad bioloogilised invasioonid, keemiline saaste, kliimamuutused. Keegi pole seda prognoosi ümber lükanud.

Kliimamuutus on kindlasti oluline mõjur pikemas skaalas ja tunnistame, et me ei tea tänini, kuivõrd on kliimamuutuse taga inimese tegevus ja kuivõrd looduslikud protsessid. Kuid kliimamuutuste varjus ei tohi unustada, et mitmekesisuse peamine oht on praegugi intensiivne maakasutus. Ma ei oska öelda, miks kliimamuutus on rohkem kilbil. Kahtlustan, et maakasutus on poliitiliselt tunduvalt ebamugavam teema. See tähendaks näiteks põllumajanduse intensiivsuse ja põllupindade vähendamist, metsaraiete vähendamist, ja sellega ei saa poliitiliselt välja tulla. Ent kui räägime kliimamuutustest, siis süsiniku emissiooni vähendamisel on ka majanduslik mõõde. Energeetiline efektiivsus pole ainult keskkonnakaitse tähendusega.

Sellega seondub kahtlemata ka mitme otsaga biokütuste teema. Meie oludes on ilmselt siiski parem, kui varasematel põldudel kasvatada rapsi, selmet lasta neil metsa kasvada.

Globaalses mõttes on biokütus kindlasti oluline ohutegur. Rahvusvaheline taimkatte uurimise assotsiatsioon võttis eelmisel aastal oma konverentsil vastu vastavasisulise deklaratsiooni. Mul oli ka au sinna alla kirjutada. Eesti skaalas, olgem ausad, ei ole maakasutuse intensiivsus praegu väga suur. Majanduslike muutuste tõttu on see varasematel aastatel pigem vähenenud, nüüd on märgata kasvumärke.

Eesti kontekstis pole asi tõenäoliselt väga ohtlik, ehkki konkreetsuse huvides tuleks teha arvutused, mil määral oleneb meie ökoloogiline jalajälg näiteks rapsi kasvatamisest ja palju me võidame või kaotame, et seda kütusena kasutada. Jutuks on olnud ka näiteks poollooduslike rohumaade heina kasutamine biokütusena. Aga siingi on vaja arvutusi, palju selle transport maksma läheb ja äkki kulutame veole rohkem kütust, kui ise toodame? Suures plaanis aga biokütused meid ilmselt üleliia ei ohusta, see on eeskätt troopiliste alade probleem.

Troopikas siis uute põldude raadamise tõttu?

Jah, troopilises piirkonnas on rahvastiku juurdekasv ja sellest tulenevalt maakasutuse intensiivsuse kasv tõsisem probleem kui parasvöötmes. Kes on troopikas ringi liikunud, on kindlasti tähele pannud näiteks viimastel aastatel rajatud õlipalmiistandusi jms.

Pidev kirjutamine mitmekesisusest meenutab mulle vahel aastakümnetetaguseid aegu, kui loodusteadlaste tööde sissejuhatustes tuli rõhutada seost näiteks partei toitlusprogrammiga. Kuivõrd on siin teaduslikku vajadust uurida mitmekesisust ja kuivõrd poliitilist suunitlust?

Teaduslik vajadus on väga suur. See on seotud fundamentaalse küsimusega: kuidas elu toimib? Samas ma ei ütleks, et mitmekesisus oleks poliitiliselt väga päevakajaline. Vastupidi, ta võiks palju rohkem olla. Mitmekesisuse konventsioon on vastu võetud, kuid sellest ei ole suurt midagi tulenenud. Seetõttu püüavad teadlased üha rohkem leida argumente, millega veenda poliitikuid mitmekesisuse olulisuses.

ÜRO egiidi all on tehtud selline globaalne kokkuvõte: ökosüsteemide hinnang milleniumi vahetusel (Millenium Ecosystem Assessment). Mul oli au selles töös osaleda ühena tuhandetest teadlastest. Siin on sisse toodud uus kontseptsioon, mis inglise keeles kõlab ecosystems service. Väga head eestikeelset vastet pole, vast “ökosüsteemi teenus”. Idee on selles, et eluslooduse mitmekesisus tagab “teenuste” kvaliteedi, mida ökosüsteem meile osutab.

Laias laastus on teenused jagatud kolmeks: esiteks utilitaarsed „teenused“, produktsioon, biomass jne. Teiseks: regulatiivsed “teenused”, alates tolmeldamisest, lõpetades erosiooni ohjeldamise ja mullatekkega. Ning viimaseks, kultuurilised väärtused. Inimene tahab vaadata teatrit, kultuurisaateid ja loodust, need on kõik kultuurilised vajadused. Nende kolme vaala abil püütakse poliitikutele saata sõnumit eluslooduse mitmekesisuse olulisuse kohta.

Järgmine töörühm, kus ma osalen, töötab Euroopa teaduste akadeemiate assotsiatsiooni egiidi all ja valmistab ette asjakohast raportit Euroopa parlamendile. Eluslooduse mitmekesisuse tähtsust teadvustatakse üha enam, aga väga suurt murrangut poliitikute ajudes pole siiani toimunud.

Jutt mitmekesisuse tähtsusest tuletas meelde linnapuude eest võitlemise. Öeldakse, et puud puhastavad õhku ja toodavad hapnikku, ent ökoloogide arvates ei tarvitse nad linnas üldse nii olulised olla. Kui öelda otse, et meile puud linnas lihtsalt meeldivad, siis see pole veenev, vaja oleks mingit “teaduslikku” argumenti.

Selleks ongi vaja seda “ökosüsteemi teenuse” kontseptsiooni, see tõlgib mitmekesisuse kasud poliitikutele, majandustegelastele ja planeerijatele arusaadavamasse keelde. Näiteks näidates tõsiasja, et pinnase kaudu vooluveekokku jõudva vee kvaliteet oleneb otseselt ökosüsteemi kvaliteedist. Funktsioonilt ja struktuurilt mitmekesine ökosüsteem hoiab ära erosiooni, samas hoiab mullaviljakust jne. Sellele kõigele on võimalik anda teaduslik põhjendus.

Häda on selles, et ökoloogid pole selles kontekstis sageli mõelnud. Väga vähe on pakkuda reaalseid arve, mõõtmistulemusi. See on järgmine samm, mida ökoloogid peaksid tegema: mitmekesisuse kasu tuleb muuta arvuliseks.

Milline võiks olla mitmekesisuse tippkeskuse väljund tegelikus looduskaitses?

Sellele on meil kavandatud terve töölõik, mida on nõustunud juhtima Asko Lõhmus. Me tahaks taasluua tihedad sidemed Eesti riikliku looduskaitsega. Sidemed vabaühendustega on olnud kogu aeg, aga riiklik looduskaitse on pidevalt olnud küllalt „dünaamilises seisundis“ ja side on nõrgenenud.

Siin on tegelikult palju lahendamist vajavaid probleeme, alates seadusandlusest, näiteks kas või kaitsealuste liikide nimekiri, mis on väga määrava tähtsusega, ja lõpetades looduskaitseseadusega üldse. Ühtlasi õigusaktide täiendamine, konkreetsete alade kaitsekorraldus, liikide kaitse küsimused. Hädasti oleks vaja üldist strateegilist dialoogi: looduskaitse võimalused on piiratud – kus neid kõige efektiivsemalt rakendada?

Siin on ka hulk legende ja dogmasid, millest looduskaitseotsustustes pahatihti lähtutakse. Uue metsaseadusega tekkis näiteks probleem, et okaspuude järelkasvu peab raiesmikel olema piisavalt. Raiesmikud tuleks okaspuid täis istutada. Saan aru, et majanduslikult on see kindlasti vajalik: metsameestele ja nende tegevuse kaudu riigi majandusele on okaspuupuitu vaja. Kuid samas on see kõige kindlam viis metsade mitmekesisus tõhusalt alla suruda. Kui okaspuude istutamise ettepanek tuleb looduskaitsjatelt, siis see näitab, et mõned üldised printsiibid on paigast ära.

Kas teadlase häält kuulatakse?

Mitme otsaga küsimus: sõna peab kuhugi jõudma, selleks on vaja foorumit, ja seda pole meil piisavalt. Diskussioon on tagasihoidlik. Veidike oleneb sõnumi kohalejõudmine ka sellest, kuidas süsteemid talitlevad. Teadlased on võrdlemisi koormatud õppetöö, projektide eest võitlemise ja saja muu kohustusega. Looduskaitsjatel on sama häda: süsteem on dünaamiline, inimeste rotatsioon suur ja tihtipeale valitseb tulekahju kustutamise atmosfäär. Kui mõlemal poolel on endal pidevalt kiire, siis on üsna inimlik, et dialoogi ei teki. Loodan, et tippkeskus annab lisavahendeid ja jõudu sellega tegeleda.

Kuidas toimivad tippkeskused teistes maades? Millisena paistavad meie mitmekesisuse uuringud teiste maadega võrreldes?

Tippkeskuste programmid on eri maades väga erinevad ning päris analoogset tippkeskust lähiriikides ma ei teagi. Soomes oli suur tippkeskuste programm, kümmekond aastat tagasi loodi Turu ülikooli juurde eluslooduse mitmekesisuse professori koht ning sealne töörühm on üsna tähtis Soome teaduses. Rootsis võeti mitmekesisuse programm vastu kuus-seitse aastat tagasi. Nendega teeme tihedat koostööd.

Arvan, et Eesti mitmekesisuse uurijad on teaduslikus mõttes üsna heal järjel. Kui vaadata teadusmõõdikuid, siis publitseerime palju, oleme hästi tsiteeritud. Huvitaval kombel on põhjamaades heal järjel zooloogia, ja Eesti on mingil määral keskendunud botaanilisele poolele. Muidugi ka Rootsis ja teistes maades on tugevaid taimeökolooge, aga Eesti on üsna silmapaistev. Samuti seenestiku uuringud: sel alal on tähelepanuvääriv teadlane Urmas Kõljalg koos oma noorte õpilastega (näiteks Leho Tedersoo). Nende töörühmast on kujunemas väga silmapaistev uurimisrühm. Oleme päris hästi silma paistnud ka kogu maailmas: püüame teha globaalseid kokkuvõtteid – selleks on vaja koostööd ka teiste maadega ning see toimib üha paremini.

Kas üliõpilasi ja kraadiõppureid ikka jätkub?

Aus vastus: nii ja naa. Alati võiks olla rohkem motiveeritud tudengeid. Eesti kõrgkoolides on ökoloogiaga seotud erialasid palju: ainuüksi Tartu ülikoolis bioloogia, ökoloogia ja elustiku kaitse, osa geeni- ja keskkonnatehnoloogiast jt. Samalaadsetele erialadele võetakse vastu ka maaülikoolis ja Tallinna ülikoolis, lisaks TÜ kolledþites. Tõenäoliselt on motiveeritud inimesi lõplik hulk ning eks nad jaotuvad õppeasutuste vahel üsnagi juhuslikult.

Mis võiks üliõpilasi või kraadiõppureid motiveerida mitmekesisusega tegelema?

Kõigepealt, milline noor ja miks üldse kõrgkooli astub. See on veidi sügavam protsess, mille juured ulatuvad põhiõppesse, samuti noorte loodusharidusse, mis varem toetus hästi välja arenenud võrgustikule. Selle panus on ülioluline, ajendades noori looduse vastu huvi tundma. Majanduslikud ligimeelitavad tegurid on tänapäeval olulisemad kui varasematel aegadel. Aga see, miks poisid ei saa sageli ülikooli sisse, on pigem sügavam hariduspoliitiline probleem.

Teine üldisem küsimus on, kuidas motiveerida noori kraadiõppesse. Veidike on see takerdunud kraadiõppe korralduse ja rahaliste vahendite nappuse tõttu. Kui järgida rahvusvahelisi süsteeme, siis doktorantuuri ülesehitus peab olema projektipõhine. Mitte nii, et võtame inimese doktorantuuri ja siis hakkame vaatama, kust saada raha ja milline võiks olla uurimisteema. Doktorantuuri korraldust tuleks parandada, aga see ei puuduta ainult mitmekesisust. Andekad noored inimesed, kes on huvitatud looduse mitmekesisuse uurimisest, õnneks siiski leiavad meid üles ja meie neid, aga üldine süsteem vajaks kohendamist.

Kuidas püüda keskpärasusest säravaid tippe?

See on üldine hariduse kvaliteedi küsimus: kui palju me suudame investeerida õpetamisse ja teadustegevusse, ka töösse koolinoortega. See on kriitiline probleem, sest õppejõud ja teadlased on ülemäära koormatud ja neid on vähe. Mõneti on siin tegemist ka väikese riigi sündroomiga: ei saa spetsialiseeruda, vaid tuleb teha kõike ja kohe. Südames tunned, et peaks küll noortega rohkem töötama, aga pole lihtsalt aega.

Kõrgkoolid on praegu tihti olukorras, kus õppurite hulk on õppejõudude arvuga võrreldes nii suur, et pole võimalusi võtta isiklikult kontakti tudengiga. Kas see vastab Eesti riigi ja tudengite ootusele? Viimasel ajal on see teema õnneks jälle üles tõusnud ja mul on väga suur lootus, et süsteem hakkab muutuma nõnda, et saaksime pöörata rohkem tähelepanu inimlikele kontaktidele noortega. Samas lohutab mind mu senine kogemus, mis näitab, et tõeliselt andekaid inimesi ei takista süsteemi puudused.

Kas tippkeskusel on plaanis edendada ka eestikeelset kooli- ja ülikooliharidust?

Jah, pealegi on see oluline töölõik. Selleks on meil loodushariduse parandamise alamprogramm. Kolleeg Ivar Puura on lubanud seda juhatada. Teha on sedavõrd palju, et kõike ei jõua, sestap võiks keskenduda kolmele asjale: gümnaasiumitasemel noored, kellest oleneb ülikooli kontingent, teiseks õpetajad ning kolmandaks looduskaitsega töiselt seotud isikud.

Teadlaste hääl võiks üldse rohkem kõlada. Üldiselt ei saa ju väga kurta; Eesti ühiskond pole teadlaste olemasolu unustanud. Eesti teadust tunnistatakse ja rahastatakse, teadlasi kutsutakse igasugustesse kogudesse – teaduse retseptsioon pole Eestis halb. Aga kindlasti saaks teha enamat. Selline ajakiri nagu Eesti Loodus on väga vajalik, aga rohkem tuleks avaldada selles neis väljaandeis, mis jõuavad iga inimese lauale.

Mida teha, et häid loodusetundjaid oleks rohkem?

Väga nutune meie olukord pole. Suures plaanis on vahe väikestel ja suurtel riikidel: väikestes tuntakse taksonoomiat tunduvalt paremini. Iseasi, kas meil on selliseid noori, kes tulevikus võtavad üle n.-ö. heas mõttes guru staatuse mõnes taksonoomilises rühmas, see nõuab aastatepikkust süvenemist ja kogemuste omandamist. Vähem tuntud taksonoomiliste rühmade puhul on proovikive rohkem ja seetõttu käsitleb meil näiteks alamate organismide taksonoomiat küllalt palju noori inimesi. Samal ajal pakuvad soontaimed ehk vähem üllatusi.

Kas on midagi, mis sind häirib kodumaises looduskaitses?

Looduskaitse puhul hämmastab mind ikka uuesti maaomandusega seonduv. Tunnistan, et eraomandus on eduka majandustegevuse alus. Aga see, et maa eraomandus on seatud looduse kaitsest ettepoole, on mulle võõras ja tundub ebamoraalne, meenutades kohati viiekümnendatel domineerinud looduse valitseja mentaliteeti. Loodus on ürgne ja prioriteetne, olnud siin tunduvalt kauem kui inimene.

Kas sul peale teaduse jääb aega ka muudeks tegemisteks?

Suhteliselt vähe, üks meeldiv ajaveetmise viis on looduses käimine. See on rohkem professionaalne, tahan olla kursis sellega, mis parasjagu looduses toimub. Tihti on see seotud ka proovide võtmisega. Noarootsi vallas on mul paarisaja ruutmeetrine niidulapp ja püüan seda hooldada ning mitmekesisust suurendada. Oma Noarootsi talu hoovist olen leidnud umbes sada kakskümmend liiki soontaimi, sama palju nõutakse ka esimese kursuse praktikas – hoovist pole mõtet välja minnagi. (Naerab.)