Kolmteist aastat on Eesti Loodus valinud aasta puid. Tänavuse aastaga saavad aasta puuna tutvustatud kõik neli Eestis looduslikult kasvavat okaspuuliiki: harilik kadakas 1996., harilik kuusk 1997., harilik mänd 2001. ja harilik jugapuu lõppeval aastal. Peale selle, et silmaga nähtavalt ühendavad kõiki nelja liiki kitsad jäigad okkakujulised lehed, seob neid ka ühine fülogeneetiline päritolu: nad kuuluvad paljasseemnetaimede hulka. See ammune õpikutõde kipub vahel ära ununema, nõnda ei tee meeldetuletamine paha ka Eesti Looduse lugejale.

Paljasseemnetaimede nimetus tuleneb sellest, et seemned ei arene mitte suletud ruumis – sigimikus, millest kujuneb vili, vaid paljastest ehk katmata seemnealgmetest, mis kinnituvad seemnesoomuste pealmisele pinnale. Seemnesoomused on koos kattesoomustega kinnitunud teljele, mis kokku moodustavadki käbi – paljasseemnetaimede generatiivse organi.

Varem paljasseemnetaimede hõimkonna liigirikkaima klassina, kuid nüüdisajal paljasseemnetaimede hõimkondade rühma ühe hõimkonnana käsitletavate okaspuutaimede ladinakeelne nimetus – Coniferophyta – iseloomustab väga täpselt sellesse kuuluvate taimede olemust. See on tuletatud ladina sõnadest conus ´käbi´ ja fero ´kannan´ ning kreeka sõnast phyton ´taim´. Seega ei kanna okaspuud õisi ega õisikuid. Küll on neil olemas päris seemned, aga puudub katteseemnetaimedele omane vili. Täpses botaanilises keelepruugis ei ole käbi vili, sest ei teki õies olevast sigimikust.

Kõige suurem ja evolutsiooniliselt noorim taimeriigi hõimkond on katteseemnetaimed ehk õistaimed, mille mõlemad nimetused viitavad selle hõimkonna erilistele tunnustele, mida teistes hõimkondades pole. Õis ja vili on nii arenguloo mõttes kui ka välislaadilt palju keerulisemad moodustised ning tekkinud hoopis hiljem kui okaspuude paljunemisorganid. Kui kõrvutada käbiga osja või kolla eospead, siis need sarnanevad käbiga märksa enam kui õied.

Kevadel ilmuvad kuuskedele ja mändidele kahesugused käbid. Ühed on väiksemad, valmides puistavad välja kollaseid tolmuteri, ning peagi kuivavad ja pudenevad – need on isaskäbid. Isaskäbid koosnevad tihedalt ümber käbitelje koondunud soomusjatest lehekestest – mikrosporofüllidest, mille alumisel küljel areneb kaks tolmukotti (mikrosporangiumi). Okaspuud tolmlevad eranditult tuule vahedusel. Kuusk ja mänd on ühekojalised: isas- ja emaskäbid arenevad samal puul.

Emaskäbid on palju pikemaealised: alguses veidi mahlased ja punakad, muutuvad nad ajapikku rohekateks, hiljem pruunikateks ja puituvad järjest enam. Okaspuude noored emaskäbid on käbiteljele kinnitunud paljude kattesoomustega, mille pealmise külje alusele on kinnitunud kahe seemnealgmega väiksem seemnesoomus. Küps käbi koosneb käbiteljest ja seemnesoomustest, mille peal on kahekaupa seemned.

Paljudel juhtudel ei ole valminud käbis kattesoomust enam lihtne kindlaks teha, aga näiteks harilikul ebatsuugal paistavad kolmehõlmalised kattesoomused käbide seemnesoomuste vahelt selgesti silma ja selle järgi tunnemegi tema käbi ära. Kui seemned on kord valminud ja õhk kuiv, pakatavad käbisoomused lahti ja lendtiibadega seemned pääsevad tuule abil rändama.

Mida okaspuud siis kevaditi õieti teevad? Peale päris seemnete on okaspuudel olemas ka päris tolmuterad ja tolmukotid, aga ei ole tolmukaid ega õisi. Kas nad tolmlevad? Õitsevad? Viljuvad? Käbivad? Kui oleme botaaniliste oskussõnade tarvituses täpsed, on õige esimene: tolmlevad. Muidugi kui kasutame “õitsemist” ülekantud tähenduses, siis võib õitseda nii meri kui ka äri, okaspuudest rääkimata. Kindlasti ei ole korrektne kasutada okaspuude isaskäbide kohta terminit “õisik”, ehkki isaskäbid on okstele kinnitunud mitme kaupa. Õisikud on õite kogumid, ja kui ei ole õisi, pole ka õisikuid.

Emaskäbide kohta õnneks õisi ja õisikuid enamasti vääralt ei kasutata, küll aga nimetatakse neid seemnete küpsedes mõnikord ekslikult viljadeks. Nii mõnigi lugeja võib üllatunult avastada, et ka võõrkeelses kirjanduses on okaspuudele omistatud õisi, õitsemist ja vilju ning viljumist. Sellest ei saa teha järeldust, et nii ongi õige: ebaõigesti tarvitatud termineid kohtab nii meil kui ka piiri taga.

Elustiku evolutsioonilises arengus Maal langeb paljasseemnetaimede (sealhulgas okaspuud) mitmekesisuse väljakujunemine ajaliselt kokku roomajate suure mitmekesisuse tekkimisega Juura ajastul. Viljastumine ja seemnete valmimine kulgeb okaspuudel samuti saurusliku aeglusega. Tolmlemine leiab meie oludes harilikul männil küll aset mais-juunis, aga emaskäbi soomuste kaitsvas varjus on tolmutoru jõudnud kasvada esimeseks talveks alles seemnealgmeis olevate suguorganiteni (arhegoonideni). Tolmuteras on selleks ajaks tekkinud kaks isassuguraku tuuma, kuid munaraku tuumaga ühinemiseni kulub aega veel järgmise kevadeni. Seemned saavad harilikul männil valmis alles teise aasta hilissügiseks ja seemnete varisemine algab kolmanda aasta aprillis. Tõsi küll, kõigil okaspuudel nii kaua ei lähe: harilik kuusk saab seemned valmis sama aasta talveks.

Eesti Looduse aasta puude esimene ja viimane okaspuu on käbide poolest erilised. „Kadakamari” on tegelikult marikäbi, sest emaskäbi kolm soomust ei puitu, need muutuvad lihakaks, kasvavad kokku ega avane ka seemnete valmimisel. Kadakaseemneid ei levita seetõttu tuul, vaid linnud.

Mõnede eksootiliste kadakaliikide lihakatel käbidel on käbisoomuste kokkukasvamise jäljed paremini nähtavad kui kodumaisel harilikul kadakal. Selleks, et “kadakamarja” käbipäritolu paremini mõista, võiks lähemalt vaadelda elupuu käbisid. Ka elupuul on käbid, kuigi ainult kahe kuni kolme paari soomustega ja nelja kuni kuue seemnega. Harilikul kadakal on seemnealgmeid alles jäänud vaid kolm.

Kadaka isaskäbid on nagu okaspuudel ikka, väikesed ja ümarad, valminult kollaseid tolmuteri täis ja varisevad kohe pärast tolmlemist. Erinevalt kuusest-männist on harilik kadakas kahekojaline liik: isas- ja emaskäbid arenevad eri taimedel, mistõttu ei saa igalt puult „kadakamarju” korjata.

Hariliku jugapuu käbide ehitus on veelgi lihtsustunum. Isaskäbid sarnanevad hariliku kadaka omadega, seevastu emaskäbi on jugapuu puhul raskem käbina kujutleda. Igast emaskäbist on alles jäänud ainult üks seemnealge, mis on valmimise ajaks nihkunud võrse tippu. Punakas seemnerüü ehk arill ongi see marjataoline moodustis, mis on tumerohelise okkarüü taustal hästi märgatav nii meile kui ka lindudest levitajatele.

Kui uurime jugapuu valminud seemneid lähemalt, siis näeme, et need ei ole lihaka käbi sees peidus, vaid on ainult osaliselt ümbritsetud seemnerüüga, mille seest teravaotsaline seeme välja paistab. Jugapuu on ka suhteliselt kiire: seemned saavad levitamiseks valmis sama aasta sügiseks. Samamoodi kui kadakas kuulub ka harilik jugapuu kahekojaliste taimede hulka ja punaste rüüdega seemned ehivad sügisel vaid emastaimi.

Kas peaksime neid ilusaid punaseid “marju” kutsuma tingimata käbideks? See oleks tavakeelekasutuses ehk liig. Kuid nii botaanilist täpsust nõudvatel kui mittenõudvatel juhtudel saab valesid termineid vältida. Kui tolmuterad, tolmlemine ja seemned on okaspuudel igati asjakohased terminid, siis nõnda räägimegi, ning õistaimedele omaseid mõisteid, nagu “õis” ja “vili”, püüame vältida. Jõulupuul on ikka käbid, mitte viljad, ja vaadake – mõni puu on sel aastal eriti käbirikas.