Laiujur, kes elab peamiselt väikestes seisuveekogudes, tundub seniste levikuandmete järgi Eestis õige haruldasena. See haruldus võib aga olla tingitud väikeveekogude nõrgast uuritusest.

Ujurid (Dytiscus) on üsna suured mardikad, kes ületavad pikkuselt (3–4 cm) kõiki teisi ujurlasi (Dytiscidae). Seepärast kujutatakse neid meelsasti postmarkidel, stendidel, raamatute esikaantel jne. Ujurlaste sugukond on väga liigi- ja perekonnarikas, kuid enamiku liikide pikkus ei küüni sentimeetrinigi ning nägu- ja nimepidi tunnevad neid peale mardikauurijate vähesed.

Eestist on seni leitud seitset liiki ujureid [1]. Umbes samasugune suhe nagu ujuritel ujurlastega, on pirakal laiujuril (Dytiscus latissimus) teiste ujuritega: mida suurem, seda kuulsam. Näiteks Ðotimaa mardikauurijad on nimetanud tema järgi koguni oma ajakirja (vt. fotot), ehkki Briti saartel seda liiki looduses ei leidu. Natura-projekt lisab laiujuri reklaamikampaaniale aina hoogu.

Mida me temast teame. Laiujuri valmikut saab sugulastest eristada ka palja silmaga – laienenud tagakeha ja kattetiibade järgi (vt. fotot). Liiginimetus latissimus tulenebki sellest, et ühtegi temast laiemat ujurit ei ole. Vastse pea eesserv on erinevalt kõigist teistest sama perekonna liikidest nõgus, mitte kumer (vt. fotot), nii et mõningase vilumuse korral saab ka vastseid määrata palja silmaga.

Euroopa laiujurid elavad peamiselt mandril alalistes seisuveekogudes, kus leidub päikesele avatud tiheda kaldataimestikuga kohti (see on eriti tähtis vastsetele). Valmikuid on sageli leitud turba- ja kruusaaukudest ning kalatiikidest, ent enamasti mitte intensiivse põllumajandusega piirkondadest.

Laiujuri valmikud toituvad peamiselt teistest veeputukatest, sealhulgas sõudurlastest; neid on leitud ka vähisöödaga maiustamas. Jutud sellest liigist kui kalavastsete nuhtlusest on vastuolulised. Erinevalt teistest ujuritest eelistavad laiujuri enda vastsed toiduks ehmestiivaliste vastseid.

Eluviis. Nii valmikud kui ka vastsed käivad korrapäraselt veepinnal hingamas. Talvel külmaga tehakse seda harvem. Jää all talvituvad valmikud kogunevad võimaluse korral kalapüügiaukude juurde. Laiujuri elu võib kesta üle aasta. Valmikud on öösel aktiivsemad kui päeval ning lendavad pimedas valguse poole.

Laiujurid paarituvad sügisel, munevad Põhja-Euroopas märtsi lõpust mai keskpaigani. Munad on silindrilised, 7–8 mm pikad ja valged, need paigutatakse ükshaaval taimevartesse või lehtedesse. Vastne koorub mõne nädala pärast. Nukkumiseks ronib vastne kuivale mõnda urkasse või mätta alla ja ehitab enda ümber nukukambri. Selles veedab ta vastsena umbes nädala, nukuna ligi kaks nädalat ja juba moondunud valmikuna veel mõne päeva.

Levik. Euroopas leidub laiujurit kõige rohkem Rootsis ja Soomes; varem oli teda ohtrasti ka Taanis, Saksamaal ja Kirde-Prantsusmaal. Ida pool on teda leitud Baltimaadest, Poolast, Valgevenest ja Venemaalt kuni Altaini välja.

EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudi kogudest leidsin 14 eksemplari, kuid enamikul neist puudus kahjuks etikett leiukoha ja -aja kohta.

Säilinud olid järgmised Eesti leiuandmed: Verevi järv (Elva Gros-See, aastaarvuta), Emajõgi (1929), Amme jõgi (1936), Vääna (1942), Ähijärve (1954), Hiiu raba (1959). Välitöödel olen kohanud laiujurit kahel korral: Mägialuse järves (Misso vallas Võrumaal) 2001. aastal ja Emajões Kastres 2002. aastal.

Staatus. Nagu Soomes ja Rootsis, nii ei kuulu laiujur punasesse raamatusse ka Eestis, ehkki ta meil seda vääriks. Lääne-Saksamaal on see liik arvatud eriti ohustatute kategooriasse, Valgevenes haruldaste hulka. Kaitse all on ta mitmel pool Kesk-Euroopas, Ungaris kehtivat isegi kogumiskeeld, mille eiramine toob kaasa suure trahvi.

Laiujurit ohustab peamiselt veekogude eutrofeerumine ja kinnikasvamine. Toitumis- ja valgustingimuste muutuste suhtes on eriti tundlikud vastsed. Noori vastseid söövad kalad ja linnud.

Selle liigi eluolu parandamiseks võib luua teadaolevate asurkondade lähedusse kuni kahe meetri sügavusi ja kuni 0,2 hektari suurusi tehisveekogusid. Tiikide viletsaid valgustingimusi parandab võsaraie. Asurkonna suurust on õige aeg kontrollida varasuvel. Ujureid saab püüda kas kahva või peibutuspüünisega, kuhu on pandud liha.

Eestis teame praegu laiujuri leviku kohta liiga vähe, et teha üldistusi. Võib ainult korrata sama, mida tõmmuujurite puhulgi (tõmmuujuritest oli meie ajakirjas juttu möödunud aasta veebruari-märtsinumbris. Toim.): väikesi soise kaldaga järvi ja muid väikeveekogusid pole seni kuigi põhjalikult uurinud ei mardika- ega järveuurijad. Seepärast on tõenäoline, et laiujurit leidub meil tegelikult rohkem, kui seni teada. Et see liik on kohapealgi kergesti äratuntav, kuid haruldane, siis ei maksaks kättejuhtunud isenditele liiga teha: laskem nad vette tagasi. Oleksin väga tänulik leiuandmete eest (aeg, koht), ootan neid aadressil: EPMÜ ZBI, 61101 Limnoloogiajaam, Rannu vald, Tartumaa.

1. Foster, Garth 1996. Dytiscus latissimus Linnaeus, 1758. – Helsdingen, P. J. van; Willemse, L.; Speight, M. C. D. (eds.). Background information on Invertebrates of the Habitats Directive and the Bern Convention. Part 1: 31–39. European Invertebrate Survey.

2. Nilsson, Anders; Holmen, Mogens, 1995. The aquatic Adephaga (Coleoptera) of Fennoscandia and Denmark. II. Dytiscidae. – Fauna Entomologica Scandinavica 32: 1–188.

Henn Timm (1960) on EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudi vanemteadur, erialaks sisevete suurselgrootud.