Eesti Looduse fotov�istlus
2009/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/1
Muskusveis, arktiliste tundrate peremees

Nhes Grnimaa looduses lhedalt muskusveist, puges hinge khedustunne: sellest omaprasest loomast hoovab rgsust ja vrikust. Seda rhutab kogukas kere pika, kohati pulstunud karvkattega, lhikesed jalad, laupa kattev tugev sarvkilp, millest kaks sarveharu allapoole kaarduvad, ning karvade vahelt vlja piiluva silmapaari sgav pilk.

Grnimaal elasid muskusveised esialgu ainult saare idarannikul. 1960. aastatel toodi umbes kolmekmnepealine kari lnerannikule Kangerlussuaqi piirkonna mginiitudele, kus leidus neile toiduks kllalt rohttaimi ja kiduraid pajusid. Arktiline paju (Salix arctica), mida peetakse maailma phjapoolseimaks puittaimeks, olevat koguni muskusveise lemmiktoit.

Kangerlussuaqi niitudel kis muskusveiste ksi nii hsti, et ndseks on seal kujunenud Grnimaa arvukaim asurkond 7000 isendiga. Karjadel hoitakse hoolega silm peal, igal aastal antakse vlja vaid piiratud arv kttimislube. Kohalikele inimestele on muskusveiste kttimine oluline elatusallikas: liha on maitsev ja nende vill olevat maailmas kige soojem ning ka kige kallim: selle kilo eest ksitakse umbes 15 000 Eesti krooni.

Just Grnimaal Kangerlussuaqi mbruses on vabalt looduses uitavaid muskusveiseid tnapeval kige hlpsam kohata. Ka mul nnestus neid seal vaadelda ja pildistada. Kui kohalikelt uurisin, kust muskusveiseid otsida, viipasid nad kega laias kaares: they are everywhere (nad on kikjal).

Ometi pole neid sugugi lihtne leida. Vhemasti esialgu, kui ei oska otsida, sest eluks mgitundratel on muskusveistel vga hea kaitsevrvus. Keha kuju ja vrvi poolest meenutavad nad pruunikasmusti kivilahmakaid; pealegi liiguvad nad tavaliselt sna aeglaselt ja loiult. Mitu korda pidasin kivimrakaid loomadeks, nnda ei nnestunudki esimestel pevadel muskusveiseid mrgata.

Ent tasapisi kasvas vilumus ning peagi, prast jrjekordset pingsat silmitsemist ning ootamist ks kividest liigutaski end. Muskusveised on kerelt veidi nurgelisemad, mitte nii marate vormidega kui enamik siinseid kive. Ka nende vrvi pib peatselt eristama.


Levila aheneb. Muskusveis (Ovibos moschatus) on mammuti kaasaegne, olles nnda justkui elav sild tuhandete aastate taguse jajaga. Alguses elasid nad vaid Euraasias. Beringi vina maakitsust pidi siirdusid nad Phja-Ameerikasse. Arvatavasti juhtus see Pleistotseenis, 200 000 kuni 90 000 aastat tagasi. Et aga nende jlgi on Uuest Maailmast leitud ka nii kaugelt lunast kui Ohiost, on mned teadlased vlja pakkunud mrksa varasemat Ameerikasse rndu: isegi juba umbes kaks miljonit aastat tagasi. Phja-Ameerika kaudu levisid muskusveised ka Grnimaale.

Kliima muutudes ja mandrij taganedes phja poole ji muskusveisele sobivaid alasid vhemaks ning paljud asurkonnad hvisid. Kllap aitas siin kaasa ka inimene. Muskusveiseid kttida pole kuigi raske: nad ei pgene, vaid koonduvad ringkaitsesse. Viimane teadaolev asurkond vljaspool Phja-Ameerikat elas Taimri poolsaarel ja kadus umbes kaks tuhat aastat tagasi.

Alaskal notiti muskusveised viimseni maha 19. sajandi viiekmnendatel aastatel. Toona ktiti neid agaralt mujalgi, nii et eelmise sajandi alguseks leidus muskusveiseid ksnes Kirde-Kanadas, Kanada-Arktika saarestikus ja Grnimaa idaosas. Neil aladel on looduslik asurkond psinud jrjepidev tnini.


Kuna liik oli toona vljasuremisohus, hakati muskusveiseid kunagistele asualadele taasasustama. Praegu elutseb neid looduses hinnanguliselt juba le 60 000 ja ohustatud liikide nimistusse muskusveis enam ei kuulu. Suurem jagu elab Banksi saarel Kanada-Arktikas, kust loomi on asustatud Euroopasse ja Siberisse. Eelmise sajandi alguses toodi muskusveiseid Norra Phja-Jmere-rsetele aladele ning mnele Venemaa arktilisele saarele. Siberisse, Taimri poolsaare sdamesse, asustati muskusveis 1974. aastal. Sealt rndas osa isendeid ka Wrangeli saarele, kus visid kunagi elada Euraasia mandri viimased isendid.

Eelmise sajandi algul toodi muskusveised Rootsi ja Islandile, kus nad aga liiga sooja ja niiske talve tttu hukkusid. Pisut edukamad olid katsed Phja-Norras ja Teravmgedel. Teravmgedel olla viimast muskusveist nhtud veel 1985. aastal. Phja-Norras Dovrefjelli rahvuspargis elab neid siiani ja see on Eestile lhim koht, kus muskusveist vabana looduses vib nha.

Alaskale naasid muskusveised 1930. aastal, kui Fairbanksi lhedale toodi kolmkmmend vasikat [4]. Sealsetel metsalagendikel polnud loomadel elada vga vigagi, kuid karude tttu nende arvukus kuigivrd ei suurenenud. Viie aasta prast asustati jrelejnud muskusveised mber Nunivaki saarele Beringi meres, kus nende arvukus hakkas suurenema.


Sarved nagu kverad mgad, karvkate justkui pikk seelik. Muskusveisele otsiti sraliste ssteemis kohta pikka aega. Praegu on ta paigutatud mletsejaliste alamseltsis veislaste sugukonda. Vliselt sarnaneb ta veisega, ent jooksusamm meenutab rohkem lammast ning villgi on lamba omaga sarnasem. Kitsede ja lammastega ongi ta lhemalt sugulane kui veistega. Vib tunduda kummaline, aga muskusveise lhimaks sugulaseks peetav takin (Budorcas taxicolor) elab sootuks troopilistel aladel Himaalaja idaosa mgimetsades.

Nime on muskusveis saanud uriini terava lhna jrgi, mida isasloomad levitavad eesktt jooksuajal. Omaette muskusenret neil tegelikult pole ja niteks inuiti keeles kutsutakse muskusveist hoopis habemikuks (umingmak).

Tegu on kerekate loomadega. Emased kaaluvad keskmiselt 250 kg ja nende pikkus peast taguotsani vib olla kuni kaks meetrit, lakrgus tavaliselt pisut le meetri. Isased on veerandi jagu suuremad, kaaludes keskmiselt 320 kg; nende pikkus ulatub 2,5 meetrini. Eluiga looduses vib muskusveistel ulatuda paarikmne aastani [3].

Kogukale kehale lisavad vrikust laiad kreemikat vrvi sarved, mis otsmikul piskivi moodustades peaaegu kokku ulatuvad. Laubalt knduvad sarved klgedele alla ja tipuosas uuesti vljapoole ning les, moodustades hirmuratava konksulaadse kaitserelva. Sarved kasvavad vanusega ja on emastel mrksa viksemad kui isastel. Ka sarvede alusplaat on isastel palju paksem, mnel isendil isegi 1520 cm. Ent seda enam kaitstud on need isasloomad sigimisperioodil peetavate turniiride ajal.

Muskusveise massiivne keha ning lhike kael, saba ja jalad nitavad tema head kohastumust arktiliste oludega.

Kasukas on kahekordne. Tumepruun pealiskarv on kuni 90 cm pikk, ulatudes peaaegu maani. Nnda on loom kaitstud lume, vihma ja tuulte eest.

Peenike pehme helepruun aluskarv, inuiti keeles qiviut, on aga suureprane soojustus isegi kige karmimate klmade korral. Qiviuti nimetatakse ka muskusveise talvekasukaks. See hakkab kasvama sgisel ja talve mdudes turritab kikjal pealiskarva vahelt vlja. Soojade ilmadega algab aktiivne karvavahetus. Kui nd loomadel mgedes jrel lipata, vib psastelt ja samblikelt kokku koguda pris korraliku koguse vrtuslikku villa. Muide, see alusvill olla peenem kui kamiir ja kaheksa korda soojem kui lambavill, nii et selle krge hinna le pole midagi imestada.

Seljal on muskusveistel lhikese pealiskarvaga hele laik, mida kutsutakse sadulaks. Vanadel isastel kasvab mnikord lgadele suur karvane lakk. Muide, Kanada Arktika saarestiku plisasukad on teada andnud ka valgest muskusveisest.

Vga head kohastumist Arktika oludega nitab keha suur rasvasisaldus. See piirab mnevrra loomade liikuvust ometi suudavad nad joosta lausa 40-kilomeetrise tunnikiirusega.


Phjapolaaralade asukas. Muskusveiste levila lunapiir langeb kokku juulikuu keskmise temperatuuri 10 C isotermiga. Nad elavad enamasti lalpool metsapiiri, kus suvine vegetatsiooniperiood on lhike: vaid kolm-neli kuud.

Talve veedavad muskusveised mgede nlvadel ja platoodel: seal hoiab tuul maapinna enamasti lumest vaba, mistttu on toitu hlpsam ktte saada. Talved on nende levialal klmad, vheste sademete, tugevate tuulte ja tavaliselt napi lumikattega. Sellised pakaselised lumevaesed ilmad on muskusveistele meeltmda.

Seevastu liigne niiskus neile ei sobi, phjustades kopsupletikku. Sagedase sula ja kiilasjga on neil raske toitu hankida. Samuti ei istu muskusveistele suvesoe. Sel aastaajal elavad muskusveised mrgadel aladel, niteks jeorgudes, kus taimestik on lopsakam. Toiduks tarvitavad nad siis tarnasid ja krrelisi. Meeleldi sakse ka tundra samblikke, vaevakase ja paju lehti ning vrseid. Viimased kuuluvad lausa lemmiktoidu hulka.

Muskusveised on vrdlemisi paiksed. Mnikord veedab kari aasta vi kaks samas orus vi samal menlval. Paiksust vimaldab omaprane oskus taimkatet erakordselt tielikult toiduks kasutada, olgu see nii toitainevaene ja napp kui tahes. Suvel liigub kari laiemalt ringi, eluala vib siis ulatuda le 200 km2. Talvel kahaneb see 2770 ruutkilomeetrini. Isastel on komme territooriumi mrgistada: nad hruvad laubakilpi kivide, puude vms. vastu ning lhnastavad selle silmade juures asuva lhnanrme abil.


Karja- ja pereelu. Kari on tavaliselt kmne- kuni paarikmnepealine, kuid mnikord vib see ulatuda isegi le 70 isendi. Kari on suur eesktt talvel, mil heskoos nii emased kui ka isased, tiskasvanud ja noorloomad. Vikeste rhmadena, vahel vaid mne isendi kaupa vi ksi vib neid kohata suvel.

Karjaline eluviis aitab muskusveistel paremini vastu seista kiskjatele peamine looduslik vaenlane on hunt. Muskusveistel on komme seada end ringkaitsesse: keskel hoitakse vasikad, nende mber kogunevad vanaloomad, suunates sarvilised pead hvardavalt rndajate poole. Vahel tormavad tugevamad liikmed ringist vlja, et vaenlast rnnata vi hirmutada.

Muskusveised on haaremi tpi sigijad: ks domineeriv isane paaritub enamiku karja indlevate emastega emasloomi on selles kogukonnas kmmekond. Sugukpseks saavad emased keskmiselt 2,5 aasta ja isased 3,5 aasta vanuselt. Paaritumisaeg algab augustis ja kestab septembrini.


Dominandiks pdlevatel isastel tuleb oma vgevust testada omavahelistes vitlustes. Paaritumishooajal on nad eriti agressiivsed ja vivad rnnata kas vi lhedale sattunud linde. Rituaale tis vitluse algul pavad isased ksteist hirmutada kehahoiaku, mirgamise ja peaga kigutamise kaudu. Et oma suurust paremini esile tsta, liigutakse vastase poole tihti klg ees.

Prast sraseid kombetalitusi tormatakse teineteise poole peaaegu 40-kilomeetrise tunnikiirusega, et siis alustada sarvevitlust. Kogu tantsu vivad nad korrata lausa 1012 korda, kuni ks isastest ei jaksa jtkata vi jookseb eemale. Harva lpeb vitlus hele osalisele surmaga.

Domineerimise eest vitlevad enamasti kuue- kuni kaheksa-aastased isased. Vanemad pullid ei ole tavaliselt enam piisavalt tugevad ja nooremad piisavalt suured. Dominandiks saanud pull pab koondada emased enese lhedale, et hoida neid teiste isaste eest.

Turniiril alla jnud isased peavad emaste innaajaks karjast lahkuma. Mnikord kogunevad nad omaette vikesesse kolme- kuni kmnepealisse rhma, kuid sageli uitavad tundras ka ksi, hoides haaremist ohutusse kaugusesse.


Muskusveiselapsed snnivad varakevadel, aprillis ja mais: tavaliselt ks, harva kaks emaslooma kohta. Vastsndinu kaalub keskmiselt 11,5 kg ning hakkab kohe judsalt kasvama, vttes juurde pool kilo pevas. Vastsndinute pealiskarv on vga lhike, ent neil on juba olemas kohev aluskarv qiviut. Peas vib pisikestel veistel mrgata mgarikke, kust peagi hakkavad kasvama sarved.

Esimesel elutalvel sltuvad vikesed muskusveised vga palju emast: ema imetab jrglast pool kuni aasta, vahel kauemgi. Kuid juba snnijrgsel ndalal saavad vasikad iseseisvalt hakkama ka rohttaimede smisega. Karmimatel talvepevadel pakub ema oma pika ja tiheda seelikut meenutava karvkattega poegadele kaitset klma eest. Vikesed muskusveised jrgnevad alati emale ja poevad ohu korral selle seeliku alla.

Kuigi tegu on karjaloomadega, ei osale isased otseselt jrglaste eest hoolitsemises. Karjasisest hierarhiat, samuti sarvedega pusklemist petab poegadele ema. Kll on karja isaste pha kohus osaleda vasikate kaitsmises vaenlase eest. Kuna ema imetab vasikat tihti le aasta, ei poegi ta igal aastal, vaid kord kahe aasta jooksul. Peale selle piirab jrglaste tulekut toidu kttesaadavus. Niisiis paljunevad muskusveised vrdlemisi aeglaselt.


Pildile pda pole lihtne. Ent tuleme tagasi Kangerlussuaqi. Siinsel lagedal mgimaastikul mrkavad muskusveised inimest juba kaugelt, tihti ennegi kui inimene neid. Vaid kivide taga varju otsides vi maad ligi roomates nnestub loomadele pisut lhemale hiilida. Kuigi enamasti pgenevad nad varakult, tasub loomale lhenedes alati jlgida hoiatusmrke. Vib olla, et mingil phjusel ei soovi too taganeda, niteks on ta koos vasikatega vi on taganemistee kinni. Esimest hvardavat mrguannet hlekat norsatust nnestus minulgi hel lhenemiskatsel kuulda. See oli nnda vali, et ma ei tihanud edasi liikuda. Pisut eemaldunud, ji loom seisma, selg minu poole. Samal ajal jlgis le la silmi kritades mind aina edasi. Srane salajane piilumine nn. jaanalinnuefekt pani muigama: justkui arvaks loom, et ma teda enam ei ne ja paks nidata, et ega ta ise ka suurt hooli minust.

Esimesed pildid tehtud, hakkasin otsima vimalust loomadele veelgi lhemale saada, et mnda ka portreteerida. Arvestada tuli nii tuule suunda kui ka maastikku: lhemale saamiseks tasub otsida viksemaidki lohke, orge, nlvakalde muutusi, kuhu end varjata. Harva leidsin mne suure kivimraka just igel kohal olevat.


Siinsed portreevtted on viimasest muskusveisest, keda oma retkel norralasest kaaslase Auduniga pildistasime. Esialgu ei lootnud me temaga lhemalt tutvust teha, sest pull, seistes uhkelt karvade lehvides ksiku knka tipul, mrkas meid juba eemalt allpool liikumas. Vahemaa oli suur, seeprast ji ta rahulikuks ja paigale. Meie aga suundusime mgije kallast mda knka jrsema nlva taha ja kaotasime ta silmist. Ent knka teisel kljel pakkus maastik rohkelt varjevimalusi ja ka tuul puhus soodsast suunast. Pidasime aru ja otsustasime proovida ksikule uitajale lheneda.

See oli ohtlikum kui tavaliselt. ksik, suur ja ilmselt kogenud isasloom asus just meie ja liustikuserva vahel. Knka tippu, kus ta asus, lahutas liustikust vaid jrsk moreennlv. Seega vis loom tunda end nurka surutult ja rnnata.

Esialgu liikusime psti, kivide taha varjudes. Kui nlva tagant hakkas pullimrakas paistma, tuli vtta madalam asend ja iga jrgmise kivi taha lipsates jlgida, et ta meie poole ei vaata. Niimoodi judsime sadakonna meetri kaugusele. Jtkasime juba kpuli. Veel paarkmmend meetrit ja suuremad kivid said otsa. Audun pidas nd paremaks paigale jda ja filmida minu lhenemiskatseid.

Roomasin edasi kaamerat enese jrel tstes. Otsisin pisemaidki ebatasasusi, mis mind looma eest varjaksid. Vaid harva julgesin hetkeks ettevaatlikult pead tsta, et nha, ega elukas mulle ei lhene. Varsti visin juba kuulda tema mletsemist ja norsatusi need polnud nneks kll mulle meldud. Olin peidus vaevu mnekmne sentimeetri krguse kivi taga. Pdsin end teha madalaks kui muru ega tihanud peadki tsta, et kaamera pildiotsijasse vaadata. Pull lebas minu ees ja vaatas rahulikult just minu poole. Tasus tal vaid psti tusta, ja ma oleksin olnud kohe avastatud.

Tol korral kaamerat tsta ei julgenudki ja pilt ji tegemata. See nnestus alles hiljem teisest suunast uuesti proovides. Kuigi jin nd mnevrra kaugemale, pidin siingi vimalikult maad ligi hoidma. Lbi objektiivi loomale silma vaadates ei julgenud liigutada niipaljugi, et hetkeks kaamerast mda piiluda. Objektiiv tundus justkui ainus asi, mis meid lahutab ja mind kaitseb.

Pull vaatas pingsalt minu suunas. Olin segaduses. Tekkis ebameeldiv revustunne, sest polnud enam selge, kes keda jlgib. Ma ei tea, kas ta ngi mind, kuid kllap tunnetas mu lhedust. Lootsin, et ta peab mind kiviks, olgugi veidraks ja teistest erinevaks. Tegin oma klpsud, pdes summutada katiku heli. Kuna kaamerat krgemale tsta ei julgenud, jidki kaadrisse mned kivid, meenutamaks mulle mu hirmuhetki. Roomasin tagurpidi tagasi ja kivi taga istukile tustes hingasin kergendatult. Kaadrid arktiliste tundrate peremehest olid jdvustatud.


1. Animal Diversity Web: Ovibos moschatus http://animaldiversity.ummz.umich.edu/site/accounts/information/Ovibos_moschatus.html

2. Barrett, Priscilla; MacDonald, David 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsklopeediakirjastus.

3. Naumov, S.; Kuzjakin, A. (toim.) 1987. Loomade elu 7: Imetajad. Valgus, Tallinn.

4. Uspenski, Savva 1977. Habemikud tagasi kodumaal. Eesti Loodus 28 (11): 717723.



Timo Palo
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012