Nähes Gröönimaa looduses lähedalt muskusveist, puges hinge kõhedustunne: sellest omapärasest loomast hoovab ürgsust ja väärikust. Seda rõhutab kogukas kere pika, kohati pulstunud karvkattega, lühikesed jalad, laupa kattev tugev sarvkilp, millest kaks sarveharu allapoole kaarduvad, ning karvade vahelt välja piiluva silmapaari sügav pilk.

Gröönimaal elasid muskusveised esialgu ainult saare idarannikul. 1960. aastatel toodi umbes kolmekümnepealine kari läänerannikule Kangerlussuaqi piirkonna mäginiitudele, kus leidus neile toiduks küllalt rohttaimi ja kiduraid pajusid. Arktiline paju (Salix arctica), mida peetakse maailma põhjapoolseimaks puittaimeks, olevat koguni muskusveise lemmiktoit.

Kangerlussuaqi niitudel käis muskusveiste käsi nii hästi, et nüüdseks on seal kujunenud Gröönimaa arvukaim asurkond 7000 isendiga. Karjadel hoitakse hoolega silm peal, igal aastal antakse välja vaid piiratud arv küttimislube. Kohalikele inimestele on muskusveiste küttimine oluline elatusallikas: liha on maitsev ja nende vill olevat maailmas kõige soojem ning ka kõige kallim: selle kilo eest küsitakse umbes 15 000 Eesti krooni.

Just Gröönimaal Kangerlussuaqi ümbruses on vabalt looduses uitavaid muskusveiseid tänapäeval kõige hõlpsam kohata. Ka mul õnnestus neid seal vaadelda ja pildistada. Kui kohalikelt uurisin, kust muskusveiseid otsida, viipasid nad käega laias kaares: “they are everywhere” (“nad on kõikjal”).

Ometi pole neid sugugi lihtne leida. Vähemasti esialgu, kui ei oska otsida, sest eluks mägitundratel on muskusveistel väga hea kaitsevärvus. Keha kuju ja värvi poolest meenutavad nad pruunikasmusti kivilahmakaid; pealegi liiguvad nad tavaliselt üsna aeglaselt ja loiult. Mitu korda pidasin kivimürakaid loomadeks, nõnda ei õnnestunudki esimestel päevadel muskusveiseid märgata.

Ent tasapisi kasvas vilumus ning peagi, pärast järjekordset pingsat silmitsemist ning ootamist üks kividest liigutaski end. Muskusveised on kerelt veidi nurgelisemad, mitte nii ümarate vormidega kui enamik siinseid kive. Ka nende värvi õpib peatselt eristama.

Levila aheneb. Muskusveis (Ovibos moschatus) on mammuti kaasaegne, olles nõnda justkui elav sild tuhandete aastate taguse jääajaga. Alguses elasid nad vaid Euraasias. Beringi väina maakitsust pidi siirdusid nad Põhja-Ameerikasse. Arvatavasti juhtus see Pleistotseenis, 200 000 kuni 90 000 aastat tagasi. Et aga nende jälgi on Uuest Maailmast leitud ka nii kaugelt lõunast kui Ohiost, on mõned teadlased välja pakkunud märksa varasemat Ameerikasse rändu: isegi juba umbes kaks miljonit aastat tagasi. Põhja-Ameerika kaudu levisid muskusveised ka Gröönimaale.

Kliima muutudes ja mandrijää taganedes põhja poole jäi muskusveisele sobivaid alasid vähemaks ning paljud asurkonnad hävisid. Küllap “aitas” siin kaasa ka inimene. Muskusveiseid küttida pole kuigi raske: nad ei põgene, vaid koonduvad ringkaitsesse. Viimane teadaolev asurkond väljaspool Põhja-Ameerikat elas Taimõri poolsaarel ja kadus umbes kaks tuhat aastat tagasi.

Alaskal notiti muskusveised viimseni maha 19. sajandi viiekümnendatel aastatel. Toona kütiti neid agaralt mujalgi, nii et eelmise sajandi alguseks leidus muskusveiseid üksnes Kirde-Kanadas, Kanada-Arktika saarestikus ja Gröönimaa idaosas. Neil aladel on looduslik asurkond püsinud järjepidev tänini.

Kuna liik oli toona väljasuremisohus, hakati muskusveiseid kunagistele asualadele taasasustama. Praegu elutseb neid looduses hinnanguliselt juba üle 60 000 ja ohustatud liikide nimistusse muskusveis enam ei kuulu. Suurem jagu elab Banksi saarel Kanada-Arktikas, kust loomi on asustatud Euroopasse ja Siberisse. Eelmise sajandi alguses toodi muskusveiseid Norra Põhja-Jäämere-äärsetele aladele ning mõnele Venemaa arktilisele saarele. Siberisse, Taimõri poolsaare südamesse, asustati muskusveis 1974. aastal. Sealt rändas osa isendeid ka Wrangeli saarele, kus võisid kunagi elada Euraasia mandri viimased isendid.

Eelmise sajandi algul toodi muskusveised Rootsi ja Islandile, kus nad aga liiga sooja ja niiske talve tõttu hukkusid. Pisut edukamad olid katsed Põhja-Norras ja Teravmägedel. Teravmägedel olla viimast muskusveist nähtud veel 1985. aastal. Põhja-Norras Dovrefjelli rahvuspargis elab neid siiani ja see on Eestile lähim koht, kus muskusveist vabana looduses võib näha.

Alaskale naasid muskusveised 1930. aastal, kui Fairbanksi lähedale toodi kolmkümmend vasikat [4]. Sealsetel metsalagendikel polnud loomadel elada väga vigagi, kuid karude tõttu nende arvukus kuigivõrd ei suurenenud. Viie aasta pärast asustati järelejäänud muskusveised ümber Nunivaki saarele Beringi meres, kus nende arvukus hakkas suurenema.

Sarved nagu kõverad mõõgad, karvkate justkui pikk seelik. Muskusveisele otsiti sõraliste süsteemis kohta pikka aega. Praegu on ta paigutatud mäletsejaliste alamseltsis veislaste sugukonda. Väliselt sarnaneb ta veisega, ent jooksusamm meenutab rohkem lammast ning villgi on lamba omaga sarnasem. Kitsede ja lammastega ongi ta lähemalt sugulane kui veistega. Võib tunduda kummaline, aga muskusveise lähimaks sugulaseks peetav takin (Budorcas taxicolor) elab sootuks troopilistel aladel Himaalaja idaosa mägimetsades.

Nime on muskusveis saanud uriini terava lõhna järgi, mida isasloomad levitavad eeskätt jooksuajal. Omaette muskusenääret neil tegelikult pole ja näiteks inuiti keeles kutsutakse muskusveist hoopis habemikuks (umingmak).

Tegu on kerekate loomadega. Emased kaaluvad keskmiselt 250 kg ja nende pikkus peast taguotsani võib olla kuni kaks meetrit, õlakõrgus tavaliselt pisut üle meetri. Isased on veerandi jagu suuremad, kaaludes keskmiselt 320 kg; nende pikkus ulatub 2,5 meetrini. Eluiga looduses võib muskusveistel ulatuda paarikümne aastani [3].

Kogukale kehale lisavad väärikust laiad kreemikat värvi sarved, mis otsmikul “päiskivi” moodustades peaaegu kokku ulatuvad. Laubalt käänduvad sarved külgedele alla ja tipuosas uuesti väljapoole ning üles, moodustades hirmuäratava konksulaadse kaitserelva. Sarved kasvavad vanusega ja on emastel märksa väiksemad kui isastel. Ka sarvede alusplaat on isastel palju paksem, mõnel isendil isegi 15–20 cm. Ent seda enam kaitstud on need isasloomad sigimisperioodil peetavate turniiride ajal.

Muskusveise massiivne keha ning lühike kael, saba ja jalad näitavad tema head kohastumust arktiliste oludega.

Kasukas on kahekordne. Tumepruun pealiskarv on kuni 90 cm pikk, ulatudes peaaegu maani. Nõnda on loom kaitstud lume, vihma ja tuulte eest.

Peenike pehme helepruun aluskarv, inuiti keeles qiviut, on aga suurepärane soojustus isegi kõige karmimate külmade korral. Qiviut’i nimetatakse ka muskusveise talvekasukaks. See hakkab kasvama sügisel ja talve möödudes turritab kõikjal pealiskarva vahelt välja. Soojade ilmadega algab aktiivne karvavahetus. Kui nüüd loomadel mägedes järel lipata, võib põõsastelt ja samblikelt kokku koguda päris korraliku koguse väärtuslikku villa. Muide, see alusvill olla peenem kui kaðmiir ja kaheksa korda soojem kui lambavill, nii et selle kõrge hinna üle pole midagi imestada.

Seljal on muskusveistel lühikese pealiskarvaga hele laik, mida kutsutakse sadulaks. Vanadel isastel kasvab mõnikord õlgadele suur karvane lakk. Muide, Kanada Arktika saarestiku põlisasukad on teada andnud ka valgest muskusveisest.

Väga head kohastumist Arktika oludega näitab keha suur rasvasisaldus. See piirab mõnevõrra loomade liikuvust – ometi suudavad nad joosta lausa 40-kilomeetrise tunnikiirusega.

Põhjapolaaralade asukas. Muskusveiste levila lõunapiir langeb kokku juulikuu keskmise temperatuuri 10 °C isotermiga. Nad elavad enamasti ülalpool metsapiiri, kus suvine vegetatsiooniperiood on lühike: vaid kolm-neli kuud.

Talve veedavad muskusveised mägede nõlvadel ja platoodel: seal hoiab tuul maapinna enamasti lumest vaba, mistõttu on toitu hõlpsam kätte saada. Talved on nende levialal külmad, väheste sademete, tugevate tuulte ja tavaliselt napi lumikattega. Sellised pakaselised lumevaesed ilmad on muskusveistele meeltmööda.

Seevastu liigne niiskus neile ei sobi, põhjustades kopsupõletikku. Sagedase sula ja kiilasjääga on neil raske toitu hankida. Samuti ei istu muskusveistele suvesoe. Sel aastaajal elavad muskusveised märgadel aladel, näiteks jõeorgudes, kus taimestik on lopsakam. Toiduks tarvitavad nad siis tarnasid ja kõrrelisi. Meeleldi süüakse ka tundra samblikke, vaevakase ja paju lehti ning võrseid. Viimased kuuluvad lausa lemmiktoidu hulka.

Muskusveised on võrdlemisi paiksed. Mõnikord veedab kari aasta või kaks samas orus või samal mäenõlval. Paiksust võimaldab omapärane oskus taimkatet erakordselt täielikult toiduks kasutada, olgu see nii toitainevaene ja napp kui tahes. Suvel liigub kari laiemalt ringi, eluala võib siis ulatuda üle 200 km2. Talvel kahaneb see 27–70 ruutkilomeetrini. Isastel on komme territooriumi märgistada: nad hõõruvad laubakilpi kivide, puude vms. vastu ning “lõhnastavad” selle silmade juures asuva lõhnanäärme abil.

Karja- ja pereelu. Kari on tavaliselt kümne- kuni paarikümnepealine, kuid mõnikord võib see ulatuda isegi üle 70 isendi. Kari on suur eeskätt talvel, mil üheskoos nii emased kui ka isased, täiskasvanud ja noorloomad. Väikeste rühmadena, vahel vaid mõne isendi kaupa või üksi võib neid kohata suvel.

Karjaline eluviis aitab muskusveistel paremini vastu seista kiskjatele – peamine looduslik vaenlane on hunt. Muskusveistel on komme seada end ringkaitsesse: keskel hoitakse vasikad, nende ümber kogunevad vanaloomad, suunates sarvilised pead ähvardavalt ründajate poole. Vahel tormavad tugevamad liikmed ringist välja, et vaenlast rünnata või hirmutada.

Muskusveised on haaremi tüüpi sigijad: üks domineeriv isane paaritub enamiku karja indlevate emastega – emasloomi on selles kogukonnas kümmekond. Suguküpseks saavad emased keskmiselt 2,5 aasta ja isased 3,5 aasta vanuselt. Paaritumisaeg algab augustis ja kestab septembrini.

Dominandiks püüdlevatel isastel tuleb oma vägevust tõestada omavahelistes võitlustes. Paaritumishooajal on nad eriti agressiivsed ja võivad rünnata kas või lähedale sattunud linde. Rituaale täis võitluse algul püüavad isased üksteist hirmutada kehahoiaku, möirgamise ja peaga kõigutamise kaudu. Et oma suurust paremini esile tõsta, liigutakse vastase poole tihti külg ees.

Pärast sääraseid kombetalitusi tormatakse teineteise poole peaaegu 40-kilomeetrise tunnikiirusega, et siis alustada sarvevõitlust. Kogu “tantsu” võivad nad korrata lausa 10–12 korda, kuni üks isastest ei jaksa jätkata või jookseb eemale. Harva lõpeb võitlus ühele osalisele surmaga.

Domineerimise eest võitlevad enamasti kuue- kuni kaheksa-aastased isased. Vanemad pullid ei ole tavaliselt enam piisavalt tugevad ja nooremad piisavalt suured. Dominandiks saanud pull püüab koondada emased enese lähedale, et hoida neid teiste isaste eest.

Turniiril alla jäänud isased peavad emaste innaajaks karjast lahkuma. Mõnikord kogunevad nad omaette väikesesse kolme- kuni kümnepealisse rühma, kuid sageli uitavad tundras ka üksi, hoides haaremist ohutusse kaugusesse.

Muskusveiselapsed sünnivad varakevadel, aprillis ja mais: tavaliselt üks, harva kaks emaslooma kohta. Vastsündinu kaalub keskmiselt 11,5 kg ning hakkab kohe jõudsalt kasvama, võttes juurde pool kilo päevas. Vastsündinute pealiskarv on väga lühike, ent neil on juba olemas kohev aluskarv qiviut. Peas võib pisikestel veistel märgata mügarikke, kust peagi hakkavad kasvama sarved.

Esimesel elutalvel sõltuvad väikesed muskusveised väga palju emast: ema imetab järglast pool kuni aasta, vahel kauemgi. Kuid juba sünnijärgsel nädalal saavad vasikad iseseisvalt hakkama ka rohttaimede söömisega. Karmimatel talvepäevadel pakub ema oma pika ja tiheda seelikut meenutava karvkattega poegadele kaitset külma eest. Väikesed muskusveised järgnevad alati emale ja poevad ohu korral selle “seeliku” alla.

Kuigi tegu on karjaloomadega, ei osale isased otseselt järglaste eest hoolitsemises. Karjasisest hierarhiat, samuti sarvedega pusklemist õpetab poegadele ema. Küll on karja isaste püha kohus osaleda vasikate kaitsmises vaenlase eest. Kuna ema imetab vasikat tihti üle aasta, ei poegi ta igal aastal, vaid kord kahe aasta jooksul. Peale selle piirab järglaste tulekut toidu kättesaadavus. Niisiis paljunevad muskusveised võrdlemisi aeglaselt.

Pildile püüda pole lihtne. Ent tuleme tagasi Kangerlussuaqi. Siinsel lagedal mägimaastikul märkavad muskusveised inimest juba kaugelt, tihti ennegi kui inimene neid. Vaid kivide taga varju otsides või maad ligi roomates õnnestub loomadele pisut lähemale hiilida. Kuigi enamasti põgenevad nad varakult, tasub loomale lähenedes alati jälgida hoiatusmärke. Võib olla, et mingil põhjusel ei soovi too taganeda, näiteks on ta koos vasikatega või on taganemistee kinni. Esimest ähvardavat märguannet – häälekat norsatust – õnnestus minulgi ühel lähenemiskatsel kuulda. See oli nõnda vali, et ma ei tihanud edasi liikuda. Pisut eemaldunud, jäi loom seisma, selg minu poole. Samal ajal jälgis üle õla silmi kõõritades mind aina edasi. Säärane salajane piilumine – nn. jaanalinnuefekt – pani muigama: justkui arvaks loom, et ma teda enam ei näe ja püüaks näidata, et ega ta ise ka suurt hooli minust.

Esimesed pildid tehtud, hakkasin otsima võimalust loomadele veelgi lähemale saada, et mõnda ka portreteerida. Arvestada tuli nii tuule suunda kui ka maastikku: lähemale saamiseks tasub otsida väiksemaidki lohke, orge, nõlvakalde muutusi, kuhu end varjata. Harva leidsin mõne suure kivimüraka just õigel kohal olevat.

Siinsed portreevõtted on viimasest muskusveisest, keda oma retkel norralasest kaaslase Auduniga pildistasime. Esialgu ei lootnud me temaga lähemalt tutvust teha, sest pull, seistes uhkelt karvade lehvides üksiku künka tipul, märkas meid juba eemalt allpool liikumas. Vahemaa oli suur, seepärast jäi ta rahulikuks ja paigale. Meie aga suundusime mägijõe kallast mööda künka järsema nõlva taha ja kaotasime ta silmist. Ent künka teisel küljel pakkus maastik rohkelt varjevõimalusi ja ka tuul puhus soodsast suunast. Pidasime aru ja otsustasime proovida üksikule uitajale läheneda.

See oli ohtlikum kui tavaliselt. Üksik, suur ja ilmselt kogenud isasloom asus just meie ja liustikuserva vahel. Künka tippu, kus ta asus, lahutas liustikust vaid järsk moreennõlv. Seega võis loom tunda end nurka surutult ja rünnata.

Esialgu liikusime püsti, kivide taha varjudes. Kui nõlva tagant hakkas pullimürakas paistma, tuli võtta madalam asend ja iga järgmise kivi taha lipsates jälgida, et ta meie poole ei vaata. Niimoodi jõudsime sadakonna meetri kaugusele. Jätkasime juba käpuli. Veel paarkümmend meetrit ja suuremad kivid said otsa. Audun pidas nüüd paremaks paigale jääda ja filmida minu lähenemiskatseid.

Roomasin edasi kaamerat enese järel tõstes. Otsisin pisemaidki ebatasasusi, mis mind looma eest varjaksid. Vaid harva julgesin hetkeks ettevaatlikult pead tõsta, et näha, ega elukas mulle ei lähene. Varsti võisin juba kuulda tema mäletsemist ja norsatusi – need polnud õnneks küll mulle mõeldud. Olin peidus vaevu mõnekümne sentimeetri kõrguse kivi taga. Püüdsin end teha madalaks kui muru ega tihanud peadki tõsta, et kaamera pildiotsijasse vaadata. Pull lebas minu ees ja vaatas rahulikult just minu poole. Tasus tal vaid püsti tõusta, ja ma oleksin olnud kohe avastatud.

Tol korral kaamerat tõsta ei julgenudki ja pilt jäi tegemata. See õnnestus alles hiljem teisest suunast uuesti proovides. Kuigi jäin nüüd mõnevõrra kaugemale, pidin siingi võimalikult maad ligi hoidma. Läbi objektiivi loomale silma vaadates ei julgenud liigutada niipaljugi, et hetkeks kaamerast mööda piiluda. Objektiiv tundus justkui ainus asi, mis meid lahutab ja mind kaitseb.

Pull vaatas pingsalt minu suunas. Olin segaduses. Tekkis ebameeldiv ärevustunne, sest polnud enam selge, kes keda jälgib. Ma ei tea, kas ta nägi mind, kuid küllap tunnetas mu lähedust. Lootsin, et ta peab mind kiviks, olgugi veidraks ja teistest erinevaks. Tegin oma klõpsud, püüdes summutada katiku heli. Kuna kaamerat kõrgemale tõsta ei julgenud, jäidki kaadrisse mõned kivid, meenutamaks mulle mu hirmuhetki. Roomasin tagurpidi tagasi ja kivi taga istukile tõustes hingasin kergendatult. Kaadrid arktiliste tundrate peremehest olid jäädvustatud.

1. Animal Diversity Web: Ovibos moschatus http://animaldiversity.ummz.umich.edu/site/accounts/information/Ovibos_moschatus.html

2. Barrett, Priscilla; MacDonald, David 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.

3. Naumov, S.; Kuzjakin, A. (toim.) 1987. Loomade elu 7: Imetajad. Valgus, Tallinn.

4. Uspenski, Savva 1977. Habemikud tagasi kodumaal. – Eesti Loodus 28 (11): 717–723.