Läbirääkimistel Euroopa Liiduga oleme hoidnud põhitähelepanu sellel, mida võiksime meist tublisti rikkamalt ühenduselt saada, kas ja kuivõrd meie seisund pärast liitumist paraneb. Kuid kas meil endil on ühendusse astudes midagi sellist vastu anda, mille üle Euroopa Liit (EL) meiega tingida võiks? Tegelikult on küll: eeskätt üpris palju hästi säilinud loodust – soo- ja metsalaamad, üksjagu looduslikke veekogusid ning sajandite jooksul inimese ja looduse koostöös välja kujunenud pärandmaastikud koos neid kõiki asustava rikkaliku elustikuga.

Lääne-eurooplaste erilise tähelepanu on pälvinud mõned suurimetajad, keda nemad tänapäeval peamiselt muinasjuttude kaudu tunnevad, meie kohtleme neid aga jahiloomadena: karu, hunt, ilves, kobras. Need loomad on kantud EL loodusdirektiivi II ja IV lisasse: II lisa liikide kaitseks nõutakse loodushoiualade moodustamist, IV lisa nõuab liigi ranget kaitset.

Eestis elab praegu 100–150 hunti, ligikaudu 500 pruunkaru, 600–900 ilvest ja 15 000–16 000 kobrast. Kuidas neid kohelda, et säiliksid elujõulised populatsioonid, millest oleme huvitatud ise ja mida nõuab meilt EL, ning samal ajal ei kannataks teised liigid ega saaks riivatud inimese huvid: et kiskjad ei hävitaks koduloomi ning koprad ei ujutaks üle kultuurmaid ja metsi?

Umbes sellise küsimuse esitasime Tartus Baeri majja kogunenud asjatundjate kogule mullu 4. detsembril, kui ühinemisläbirääkimised Euroopa Liiduga alles käisid.

Vestlusringis osalesid Riinu Rannap (RR), Kaarel Roht (KR) ning Peep Männil (PM) keskkonnaministeeriumist, Uudo Timm (UT) Eesti terioloogia seltsist, Tiit Randveer (TR) Eesti põllumajandusülikoolist, Erki Aavik (EA) Eesti jahimeeste seltsist, Jaak Volmer (JV) Tartu jahindusklubist, Nikolai Laanetu (NL) – suurkiskjate ja kobraste uurija, Asko Lõhmus (AL), rakenduslike huvidega loomaökoloog Tartu ülikoolist, Enn Mahoni (EM) Eesti metsakorralduskeskusest, Hannes Rei (HR) riigimetsa majandamise keskusest, Jaak Tambets (JT) Eesti loodushoiu keskusest. Vestlust juhtis Toomas Kukk (TK) ning räägitust noppisid ivakesi oma lugejate tarvis Ülo Kraan Eesti Jahimehe toimetusest ning Ann Marvet Eesti Looduse toimetusest.

Kiskjaid ohjatakse, kopra seisund ähmane

RR: Vajadus koostada hästi läbimõeldud ja põhjendatud kava jahiloomade kohtlemiseks tekkis siis, kui alustasime ühinemisläbirääkimisi EL-ga. Esitasime nelja liigi – kopra, hundi, karu ja ilvese kaitse- ja ohjamiskavad EL komisjonile, aga tegelikult oli neid vaja ka meile endile – et oleks selgem, mida edaspidi tahame: kas seda, et nad oleksid maksimaalselt kütitavad loomad, või et säiliksid liikide elujõulised asurkonnad.

Esimesed läbirääkimised EL-ga olid n.-ö. tehnilisel nõupidamisel, kus Eesti

taotles, et nende nelja liigi Eesti populatsioonid arvataks välja loodusdirektiivi II ja IV lisast ning kantaks V lisasse, mis lubab reguleeritud küttimist kaitsekorralduskava alusel ning populatsiooni seisundit pidevalt jälgides. EL komisjon soostus tegema seda hundi ja kopraga, kuid karu ja ilves lubati esialgu välja arvata küll II lisast, ent jäeti IV lisasse. Range kaitse välistab loomade küttimise. Just ilvese ja karu kohtlemine on tekitanud palju probleeme, kirjavahetust ja arutlusi Eesti ning Brüsseli vahel. Et kindlamalt korraldada eeskätt suurkiskjate ohjamist ja kaitset, võttis keskkonnaministeerium tööle selle eest vastutava isiku – Peep Männili.

PM: Suurkiskjate kaitse ja majandamine peab tuginema liigi asurkonna paljudele näitajatele: arvukusele, juurdekasvule, populatsiooni struktuurile, suundumustele jne. Jahimeeste tehtud ametlik ulukiloendus seda ülesannet täielikult ei täitnud. Nüüd on välja töötud Eestile sobiv suurkiskjate seiremetoodika ning väljaõppe on saanud usaldusisikud, kes suurkiskjate loendust tegema hakkavad, õigemini juba hakkasid. Juba esimesed tulemused lubavad tõepärasemat ülevaadet meie suurkiskjate tegelikust seisust.

Uus metoodika, mis põhineb aastaringsetel vaatlustel ja nende kaardistamisel, võimaldab määrata levikut ja täpsemat arvukust, kajastab sigimisedukust ning võimaldab teavet operatiivselt edastada. Karuga alustasime juba 2001. aastal: jahimehed kaardistasid üle 600 karuvaatluse Eestis kevadsuvisel perioodil. Kui tavapärane loendus andis karude koguarvuks 576 karu, siis uue metoodika järgi tehtud vaatluste andmeil oli neid 407. Lisades juurde ala, kust karuvaatlusi ei saadetud, kuid kus ta elab, saime kirja vähemalt 500 karu. Umbes 10 protsenti meie karuasurkonnast moodustasid sama-aastaste poegadega emased, pesakonnas oli keskmiselt 1,8 poega.

Niisiis ei saa väita, et karusid oleks vähe ja juurdekasv kehv, pigem ikka hea.

Hundi puhul erinesid tavaloenduse ja uue metoodika alusel tehtud vaatluste tulemused suuremas ulatuses: tuli välja, et eelmisel kevadel jäi tegelikult alles vaid saja hundi ringis (tavaloendus andis 170): kaardi peale märgituina said selgeks need karjad, mida loendati mitu korda.

NL: Suurkiskjatega töö käib, aga näiteks kopra kohta ei tea siiamaani, kas tegevuskava on üldse kinnitatud või mitte.

RR: Kopra ohjamiskava pole kinnitatud seepärast, et selle eelarve on liiga suur. Seda kinnitades võtaks keskkonnaministeerium kohustuse vastav raha ka leida.

NL: Riigil on ju otsene kohustus pidada arvestust kõigi nelja liigi üle, kellest täna räägime.

UT: Täpsustuseks. Tihti ollakse eksiarvamusel, et kava kinnitamise järel tuleb automaatselt ka raha. Nii see pole: kaitse või seire kava kinnitamine annab aluse raha taotleda.

KR: Kinnitatud või kinnitamata, kuid need kaitse- ja ohjamiskavad on igal juhul meie tegevuse alus. Kopra elupaikade hindamine on määrava tähtsusega ning lülitatud uude jahimaade korraldamise juhendisse. Töö algab 2003. aastal Tartu- ja Raplamaal ja läheb maksma umbes 200 000 krooni. Kokku kulub esmatähtsate tegevuste rahastamiseks (jahimaade korraldus+loendus+andmetöötlus) 320 000 krooni ja seireks 100 000 krooni. Kõike korraga ei jõua, sest miljoneid meile keegi ei anna.

NL: Tegevuskavas esitatud andmeil ületavad kopra kahjustused igal aastal hinnanguliselt kolme miljonit krooni. Esmatähtsad tegevused, mille hulka kuuluvad ka kopra elupaikade hindamine ning jahimaakorralduskavade koostamine, nõuaksid vaid 320 000–340 000 krooni aastas. Selleks, et tagada liigi säilimine ja selle tugev asurkond ning hoida koprakahjustused lubatud piirides, vajame usaldusväärset ülevaadet kopra seisundist. Ülevaate tagaks toimiv süsteem. Ükski süsteem ei toimi, kui selle taga pole asjatundlikke inimesi. Ametnikud peaksid tuginema oma tegevuses ja otsuste langetamisel väljatöötatud kavadele, mis teostuksid programmiliste töödena. Praegu tugineb seire ja kaitsekorralduskavade täitmine suurel määral entusiastidele.

Mida Euroopa Liit ootab meilt ja meie neilt?

AL: Suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskava välja töötades püüdsime lähemalt seletada väärtushinnanguid, et need oleksid arusaadavad nii meile endile kui ka EL-le. Hunt on sedapuhku mingis mõttes päevakorrast maas. Samamoodi nagu kobras, sest meie taotlus nende suhtes rahuldati.

Nüüd on minu arvates vaja rääkida eelkõige karust ja ilvesest. Iseasi, kas meie selgitused EL-i kohale jõuavad, või oleme hiljaks jäänud. Mu isiklik arvamus on, et probleemi Euroopa ette viies on tehtud ka mõningaid vigu, nagu ka meie omavahelises suhtluses. Tagajärg võib olla see, et EL ütleb: teil polegi seal mingit väga selget kava. Eesmärk olnuks tõestada, et meid võib usaldada, sest meil on väga tugev süsteem: mitte midagi halba ei saa siin juhtuda ka siis, kui me neid loomi kütime.

PM: Tegevuskava nõrk külg on andmete vähesus. Seetõttu ei saanudki esialgu välja tuua iga liigi ideaalset või väga head arvukust. EL tahaks näha väga täpseid andmeid ning sinna juurde meie teaduslikult põhjendatud taotlust: kui palju tahaksime ja kui palju võiksime küttida. Sellise kaitse- ja ohjamiskava, mis rahuldaks EL-i, suudame ehk teha näiteks viie aasta pärast, kui on piisavalt uusi andmeid.

UT: Ma usun, et Euroopa komisjoni eksperdid mõistavad seda olukorda. Nemad peavadki olema väga ettevaatlikud, et mitte teha juhuslikke otsuseid. Seepärast pigem tõmbavad piduri peale, kui et lasevad vabalt minna, olles valmis kümne aasta pärast tunnistama, et tegid suure vea.

AL: Ütleksin, et see ettepanekute pakett, mille Eesti Euroopale esitas, oli suhteliselt naiivne: Eesti küsis väga palju erandeid. Ja tegelikult ei saanud peaaegu mitte midagi.

JT: Kui ei küsi, ei saa üldse midagi. Eesti on olnud üks tagasihoidlikumaid küsijaid Ida-Euroopas.

RR: Ka mina pole nõus väitega, et Eesti küsis palju, sai vähe. Mõnigi asi selgus alles läbirääkimistel – et mida ja kuidas küsida. Ma arvan, et algul ei tajunud me ka päris kindlalt, mida need direktiivid endast kujutavad.

AL: Võib-olla see rong ei oleks liikunud nii kaugele, kus see hetkel on, juhul kui Eesti jahimehed oleksid asja tõsisemalt võtnud ja ühisseisukoha kujundamisel kaasa rääkinud.

EA: Eesti jahimeestega pole siiamaani keegi viitsinud eriti rääkida, kui me just ise pole uksest sisse trüginud.

JV: Mulle tundub, et paljusid asju ei räägita Eestis omavahel selgeks. Oponendid pöörduvad otse EL poole kaebustega, et meil pole siin asjad suurkiskjatega korras. Aga oluline pole mitte see, kas Eestis elab 600, 400, 300 või 200 karu. Palju olulisem on tendents, et näiteks kaheteistkümne aasta jooksul pole Tartu maakonnas karusid vähemaks jäänud, vastupidi: nende arv on suurenenud. Sama käib ka hundi ja ilvese kohta. Me peaksime omavahel laua taga asjad läbi arutama ja otsustama, mitte ootama, et keegi tark kusagil kaugel meie eest otsustab.

AL: Sellest ei pääse niikuinii. Kosja minnes saame ka kositava koos kõigi tema puudustega. Ümberkasvatamine enamasti ei õnnestu. EL-iga liitumine ei ole looduskaitsjate otsustada, aga me peame endale selgeks tegema – kuidas uues olukorras käituda.

Mis saab siis, kui EL ikkagi keelab meil ilvese- ja karujahi?

TK: Mis siis tegelikult juhtub, kui me edaspidi neid kiskjaid ei küti? Kas see vallandab mingisugused märgatavad muutused meie loomastikus või ei toimu midagi?

NL: Suurkiskjate asurkonnale tuleb nende arukas reguleeritud küttimine igal juhul kasuks – see ongi nende loomade kõige efektiivsem kaitse. Kui kuulutame suurkiskjatele küttimistabu, siis tekivad paratamatult probleemsed isendid, kes oma tegudega mõjutavad suhtumist liigisse üldse: neid loomi hakatakse vihkama ja salaja tapma. Siis on raske ka vahele astuda – tehakse vaikselt ära. Ja see on palju ohtlikum kui täpselt reguleeritud küttimine.

AL: Viiskümmend aastat tagasi räägiti niisamuti röövlindude kohta – et nende mõistlik küttimine ongi kõige parem kaitse. Tõestage, et see on nii.

EA: Kas peame tõestama iga liigi puhul eraldi, või aitab ka maailmakogemus? Me tõesti ei peaks kõike ise järele proovima, maailmas on küllalt näiteid selle kohta, mis juhtub, kui mõnda liiki ei kütita. Olgu tegu siis pruunkaru või mõnd teist liiki karuga – tal kaob hirm inimese ees. Ei piisa tingimata sellest, kui kütitakse ühest kohast üks, teisest teine probleemne isend.

AL: Mitte keegi pole siiamaani suutnud mulle veenvalt ära tõestada, miks Eestis on vaja küttida ilvest. Andke bioloogiline põhjendus.

JV: Ainult bioloogilist põhjendust otsides võib ükskõik millise uluki kohta küsida, miks on teda vaja üldse küttida.

AL: On olemas väärtushinnangute süsteem. Eesti ühineb Euroopa Liiduga.

TR: See ei muuda päevapealt meie arusaamu. Inimesed suhtuvad suurkiskjatesse natuke emotsionaalsemalt ja teravamini kui näiteks siili või jänesesse.

Kui jaht lõpetatakse seaduslikult, siis tegelikult see ei lõpe. Sest inimene jääb inimeseks, ta kütib kiskjaid edasi, olgu siis oma koera või lamba kaitseks. Küttimise täieliku keelustamise korral kuuleksime peagi kummalisi lugusid, kuidas kümnekilosed ilvesed lehmi murravad. Selliseid pabereid hakatakse vormistama, olen päris kindel.

Kiskjad peavad looduses olema: inimene ei tule toime nende ülesannetega, mis loodus on kiskjaile pannud. Aga kui tõesti keegi kiskjaid ei puuduta, ka mitte salakütid ning muud pahad inimesed, siis, ma usun, võib juhtuda ka halbu asju. Vähemalt ilveseid võib sigida liiga palju.

EM: Meil on kogemused väikekiskjate ja metskitsega. Kui mõnd liiki saab liiga palju, siis astub loodus ise vahele – hakkavad levima igasugused haigused: kitsedel pasatõbi, rebastel-kährikutel kärntõbi, siis veel marutaud. Minu arvates pole meil vaja oodata, et sama juhtuks ilvesega. See on üks asi, teine asi on suurkiskjate mõju meie faunale ning inimeste suhtumine neisse.

Mis mõjutab inimese suhtumist kiskjatesse?

TR: Tegin üsna napi küsitluse, mis näitab, et Eesti inimesed suhtuvad suurkiskjatesse väga tasakaalukalt. Sellist mõtet, et peaks need elukad Eestist või maamuna pealt üldse maha tapma, peaaegu ei olnudki. Imevähe oli ka neid, kes tahtsid totaalselt kaitsta, kokku oli äärmuslikke seisukohti alla 10 protsendi. Üle 90 protsendi inimestest arvas, et kiskjaid tuleb vaos hoida. Olen vaadanud samasuguseid uurimusi ka mujalt maailmast, neis lähevad arvamused enam-vähem pooleks: ühed nõuavad täielikku hävitamist, teised aga totaalset kaitset. Eestis on see asi praegu tasakaalus.

PM: Kohalik rahvas suhtub kiskjatesse leebemalt, kui jahimees saab osaleda nende majandamises. Negatiivne hoiak, millega kaasneb salaküttimine, ilmneb paigus, kus suurkiskjad on range kaitse all. Ka seal, kuhu suurkiskjaid on taasasustatud, ei oska inimesed nendega koos elada, ning kiskjate suremust hakkavad suurendama salakütid. Põhjamaades, näiteks Soomes, kus jahimehed ei või suurkiskjaid küttida, on suhtumine kiskjatesse tunduvalt vaenulikum kui Eestis.

EA: Samal ajal kui jahindusse suhtutakse väga positiivselt. Mida meil Eestis ei ole.

AL: Minule tundub see naeruväärne, et jahti peetakse ainsaks vahendiks, mille abil mõjutada inimeste suhtumist. Ja sageli õigustatakse end sellega, et kui me ei luba küttida ametlikult, siis niikuinii kütitakse. See loogika on äraspidine, sest eeldame, et inimesed ei ole seaduskuulekad. Kas peale jahi teisi üldsuse mõjutamise vahendeid

polegi?

PM: Kindlasti on, aga usun, et need teised vahendid võtavad tunduvalt rohkem aega: võib vahetuda mitu põlvkonda, enne kui suhtumine hakkab muutuma.

EM: Olen ise kaua jahimees olnud ning jahimeestega suhelnud. Kui kuhugi piirkonda tekib karu või ilvese jälg, siis pole ma kunagi kogenud, et mehed tormaksid seda looma jälitama. Tappa on tahetud sel juhul, kui on näha, et kiskja arvukus on läinud liiga suureks. Kui ilma erilise vaevata õnnestub lasta ühes piirkonnas maha viis-kuus ilvest, on see juba märk, et neid peab seal olema palju.

UT: Kas karusid on siis nii metsikult palju, et neidki peab ohu pärast laskma?

EM: Inimese suhtumist karusse ja ohutegureid on seni vähe uuritud, seda alles hakatakse tegema. Aga ka karu tekitab teatud ohtu inimese varale või millele tahes.

AL: Küsimus on harrastusjahi ja reguleerimise vahekorras. Need on eri asjad.

EA: Need ei ole eri asjad, vaid mõeldavad ikkagi ühitatavatena.

Mida saab teha jahimees?

EA: Jahimees esindab inimest kui bioloogilist liiki üldises toitumisahelas. Ei kujuta ette, et tänapäeval hakkaks Eestis tegutsema rahvuslik hundijahi brigaad – selline loodi 1993. aastal. Kiskjaid kontrolli all hoida suudavad just jahimehed. Arvatavasti nõustuvad ka teadlased, et ilma tugevate jahiseltsideta pole mõeldav koguda teavet ulukite kohta. Tegelikult on Eesti jahimehed hämmastavalt teadlikud. Tean vähemalt kolme kohta, kus juba pikka aega reguleeritakse teadlikult ilveste arvukust. Kümme aastat tagasi, kui kaitsekorralduskavadest veel ei räägitud, oli jahimehi, kes ise oma piirkonnas võtsid vastu otsuse, et viis aastat ilvest ei küti. Või kui, siis ainult erandkorras. Jahimeestest, eelkõige jahindusorganisatsioonidest on tulevikus suur abi kaitsekorraldus- ja ohjamiskavade elluviimisel.

NL: Jahimajanduse ülesanne on hoida ulukite arvukus majanduslikult lubatud piirides. Selle eeldus on aga teadmised ulukibioloogia, nende elupaikade – jahimaade kvaliteedi ning ulukite arvukuse kohta. Täpne ressurssi arvestus ehk loendus ja jahimaade korraldus on aluseks ka küttimisnormide määramisel. Kui seda kõike järgime, siis teki probleeme kaitsega. Võiksime suurulukeid täiesti rahulikult küttida, kuid rõhutan veel kord: jahimaad peavad olema väga hästi korraldatud, peame tundma ka ulukite toidubaasi. Näiteks piirkonnas, kus tuleb ilvese asurkonda turgutada, keelame mitte ainult ilveste endi, vaid ka metskitsede küttimise – et kiskjal oleks piisavalt toitu.

Me ei saa lasta määrata inimeste ja loomade suhteid loomadel, vaid peame tegema seda ise: määratlema ulukiliikide bioloogiliselt ja majanduslikult põhjendatud vahekorrad ja kujundama iseendi suhtumist nii, et saaksime hoida Eestimaal optimaalse arvu kiskjaid. See on võimalik populatsioone reguleerides. Kuidas just täpselt tegutseda, see on juba jahikultuuri, -tehnika ja aja küsimus, siin mängivad kaasa ka tavad ja kombed. Sageli räägime pärandkultuuri hoidmisest. Jahindus kuulub sinna hulka.

Ei saa kaitsta ulukeid, kui hävivad nende elupaigad

TR: Hunte ja ilveseid on hävitatud või tahetud hävitada väga paljudes kohtades. Kas arvate, et Saksamaalt või Belgiast on nad kadunud sellepärast, et seal on osavamad jahimehed kui meil? Jahiga üht liiki hävitada on väga raske, peaaegu võimatu. Küll aga saab liigi hävitada, võttes temalt ta elupaigad. See ongi juhtunud Lääne-Euroopas. Kuni meil on metsa, ei kao hunt ega ilves kuhugi.

RR: Me polegi rääkinud sellest, kuivõrd mõjutab ulukite arvukust metsade ulatuslik raie. Kui suurem osa vanu metsi on maha raiutud, muutuvad senised elupaigad mõnelegi liigile ebasobivaks. Jahikeeld sel juhul ei päästa – loomade arvukus hakkab paratamatult vähenema.

NL: Tuleviku liigikaitses ongi kõige olulisem säästa elupaiku. Praegune totaalne metsaraie tekitab algul küll eufoorilise pildi: põtradel on noores võpsikus hea ninaesine, karu leiab raiesmikelt küllaga marju… Aga mõelgem, mis seisus oleme kümne aasta pärast? Arutu metsade raie on nagu viitsütikuga pomm: lagedaks raiutud kohtades tekib peenike lepa-, kase- ja haavapari, kus kuusk ei saa veel kasvada. Siis on, nagu öeldakse, karul hing kinni: ta ei pääse sealt läbigi. Kulub 30–40 aastat, enne kui noored metsakooslused muutuvad elamiskõlblikuks suurkiskjatele. Vahest peame millalgi küttimise üldse lõpetama, aga loomade arvukus väheneb ikkagi, sest neil puuduvad sobivad elupaigad.

Ja veel: kui muutume Singapuri tüüpi maaks, kus hakkab käima väga palju turiste, siis suureneb häirimisfaktor. Tekib vajadus suurema pindalaga kaitsealade järele, kus teiste seas ka suurkiskjad rahu leiaksid.

Kas kaitsealad pakuvad suurkiskjatele kaitset?

TK: Kas meie praegused kaitsealad on küllalt suured ning neid on piisavalt palju, et tagada varjupaigad siinsetele suurkiskjapopulatsioonidele? Kas kaitsekorraldus on suurkiskjate mõttes piisav?

UT: Meie praegused kaitsealad hõlmavad ligikaudu 10 protsenti Eesti pindalast, nii et ainult arve vaadates võiksime olla rahul. Tegelikult on olukord siiski nukker: kuigi majandajad leiavad, et meie kaitsealad on hirmus suured, on need suurkiskjate poolelt vaadates lausa tillukesed – pakuvad ehk elupaiga mõnele pesakonnale, aga üks korralik elujõuline suurkiskja asurkond mitte ühelegi kaitsealale ära ei mahu.

Sellegi poolest toimivad kaitsealad mingil määral varjupaigana. Kas või ulatusliku metsaraie eest, mis muudab elupaiku ning sunnib viima igal aastal mõned karukutsikad Nigulasse lutitamisele. Metsaraie käib ööpäev läbi, ka karu magamise ja poegimise ajal. Kui magamiskoht juhtub plaanitud raielangile, siis ongi pahandus käes. Näiteks Tudu piirkonnas haigutab suurte Alutaguse metsade asemel lausa stepilagedus, karudel polegi enam mitte kuhugi mujale minna, kui kaitsealade lahustükkidele – seal on lootust, et saemees ei tule lausa peale.

AL: Üldisemas plaanis – oleme läinud polariseerumise teed: maastikud jagunevad intensiivselt kasutatavateks ja kaitstavateks. Räägime küll kogu ala säästvast kasutamisest, aga seda ei ole ega saagi olema, vähemalt lähitulevikus mitte. Eestis pole ilmselt võimalik peatada metsamajanduse intensiivistamist, selleks puudub poliitiline tahe. Põllumajanduse kohta kehtib sama. See tähendab, et kaitsealade roll hakkab ajapikku suurenema.

TK: Kas võib siis öelda, et kui meilt hakatakse nõudma kaitsealasid karule, koprale, hundile ja teistele, siis praegu meil selliseid pole, kuigi 10 protsenti Eestist on kaitse all?

NL: Võtame näiteks Alam-Pedja, kus hunte kaitstakse. Ühel päeval ei ole seal enam piisavalt metskitsi, põdravasikaid ja põdrakarju, metssead tõrjutakse ka välja –suurkiskjate toidubaas vaesub. Mis siis juhtub? Kui me ei hoia hundikarja õiges suuruses ja struktuuris, siis nad hakkavad kaitsealalt välja käima ning jäävad püssi ette. Siit probleem: me ei saa lubada kiskjate ülemäära suurt arvukust ka kaitsealadel. Tüüpnäide: Alam-Pedja hundikari lasti maha Jõgevamaal Torma all. Suurkiskjate territooriumid on nii suured, et ükski meie kaitseala neid ei hõlma.

AL: Hundikarjad on Alam-Pedjalt alati väljas käinud, aga oma viieteistkümneaastase kogemuse põhjal ei saa ma küll öelda, et hunte seetõttu seal vähemaks oleks jäänud. Metskits kaob hoopis taluniitude kinnikasvamise tõttu. Põtru on praegu Alam-Pedjal palju, hundid moodustasid karju ja hakkasid neid murdma. Metssead kogunesid suurtesse karjadesse jõgede äärde ning suutsid nii end üsna hästi kaitsta. Loomastiku struktuur muutub, aga seda küll ei saa öelda, et kaitseala oleks tühjaks söödud.

TR: Looduskaitsealad paiknevadki enamasti suurtes loodusmassiivides, kus metsades pole eriti raiesmikke ning inimasustus on hõre. Sellistel aladel pole kunagi olnud rohkesti metskitsi ega hundil väga head toidubaasi. Metskits on ikka rohkem kultuurmaastiku liik. Hunt peabki loodusmaastikest välja käima.

UT: Kui vaadata, millistel kaitsealadel on registreeritud suurkiskjaid, siis karu kohta veel saab öelda, et ta elab sellel või teisel kaitsealal, aga ilvese ja hundi jaoks ei olegi meie kaitsealad kõige paremad.

JV: Kaitsealad, mis sobiksid suurkiskjatele, peaksid olema niivõrd suured, et neid oleks raske luua ja majandada. Alam-Pedjal näiteks oleks vaja hoopis mitmekesistada maastikke: harida põldu, niita rohkem heinamaid. Kus on sead ja karud suvel, kus hundid? Hundid on seal, kus sead. Sead käivad suviti põldudel, karud ka...

Jahimees tuleks võtta liitlaseks ka kaitsealal. Miks pole jahimehed Alam-Pedja hunte Tartu maakonnas viimastel aastatel organiseeritult küttinud? Sest Tartu jahindusklubile pakub huvi, kuidas käitub lõhkumata hundikari. Miks nad lasti maha Jõgevamaal? Sest seal ajab iga mees oma jahiasju ise, mingi koostöö ei õnnestu.

KR: Mis kaitsealadesse puutub, siis suurkiskjatele sobiks ehk tõepoolest tervet Eestit hõlmav varjupaik. Niisiis peame nende hoidmiseks leidma teisi teid: tuleb ümber kujundada nende liikide kaitse ja kasutamise strateegia ja taktika. See ongi teoksil.

Euroopa Liit otsustas...

Kümmekond päeva hiljem oli otsus langetatud. Milline täpselt, selle teadasaamiseks pidi huviline pisut vaeva nägema, sest meedias levitatud sõnumid olid umbmäärased. Öeldi, et ilveste üle jäi otsustusõigus Eestisse, kuid karusid hakatakse küttima Eesti ja Euroopa Liidu ühise halduskava järgi: et Eesti loeb metsades elavad karud üle ning siis vaatame, mis edasi saab...

Jahimeeste selts pöördus täpsema teabe saamiseks päringuga välisministeeriumi. Ilvesega sai asi nüüd enam-vähem selgeks: EL nõustub Eesti taotlusega arvata meie ilvesepopulatsioon erandina välja loodusdirektiivi IV lisast ning paigutada V lisasse, mis tähendab, et tohime pidada sellele loomale reguleeritud jahti. Ent viis aastat pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga otsustatakse, kas erand jätkub või mitte – olenevalt ilvesepopulatsiooni olukorrast ja selle mõjust teistele metsloomadele.

Karu kohta antud info jättis esialgu nõutuks, sest välisministeerium teatas järgmist: “EL ei nõustu karu välja arvamisega direktiivi lisast IV ning lisamisega direktiivi lisasse V. Kuid Eesti võib jätkata karude küttimist Loodusdirektiivi artikkel 16(1) sätestatud olukordade ning protseduuride raames.

Liitumislepingusse lisatakse vastav deklaratsioon:

“Ühisdeklaratsioon: Eesti täidab pruunkarude osas täielikult direktiivi 92/43/EMÜ nõudeid. Eesti rajab hiljemalt liitumiseks direktiivi artikkel 12-le vastava range kaitse süsteemi. Samas kui pruunkarude küttimist üldiselt ei saa lubada, võib Eesti lubada pruunkarude küttimist artikkel 16(2) ja (3) täpsustatud tingimustes ja protseduuride raames.””

Teadjate abiga said need artiklid siiski deðifreeritud, nii et lõppkokkuvõttes võib öelda: pärast seda, kui Eesti on ühinenud Euroopa Liiduga, tohib siin karu küttida vaid erandkorras, erilubade alusel.

Loodusdirektiiv peab erilubasid põhjendatuks, kui need on vajalikud, et:

- vältida viljasaagi, kariloomade jt. omandivormide tõsist kahjustamist;

- kaitsta inimese tervist, tagada ohutus ja arvestada üldsuse huve (sotsiaalsed, majanduslikud ning keskkonna seisundile soodsad esmatähtsad tegurid kaasa arvatud).

Ehk lühidalt: eriluba on mõeldav, kui mõni loom on muutunud nuhtluseks, näiteks kipub mesilaid rüüstama või muul viisil inimesi või nende vara ohustama. Erilubade konkreetsetest tingimustest meil ja võimalikest küttimismahtudest on praegu veel vara rääkida. Lähim sellise süsteemi rakendaja on Soome, kus erilubadega lastakse praegu ligi sada karu aastas.

Niisiis võivad meie karud eurotulevikule mõeldes magada rahulikku talveund, kui just mootorsaed ja langevate tüvede prantsatused neid üles ei ehmata.