2009. aasta puu on sarapuu. Põhja-Eestis olevat seda liiki puid tihti kasvanud aedades ehk sarades, mille järgi ta ongi endale nime saanud. Lõuna-Eestis kutsuti sarapuud seevastu pähklipuuks. Ka selle ilusa nime päritolu on kergesti aimatav.

Ent muskusveise nime taga peituvad hoopiski huvitavad keerdkäigud. Mille tõttu on hakatud seda ürgset looma just niimoodi kutsuma?

Sõna “muskus” tuleneb sanskriti keelest (muská) ning tähendab munandit.

Muskus on laiemalt tuntud kui üks lõhnaõlides kasutatavaid komponente. Kuni eelmise sajandi viimase veerandini saadi seda peamiselt isastelt muskushirvedelt. Neil toodab lõhnaainet üks nääre, mis tapmise järel loomalt eemaldati. Ühe kilogrammi muskuse hinnaks oli toona kolmekümne kuni viiekümne hirve elu. Õnneks kasutatakse tänapäeva parfüümides peamiselt sünteetilisi saadusi.

Muskusveis aga muskust puhtal kujul ei tooda. Vastava lõhnaga on hoopis nende uriin, eeskätt just isastel innaajal. Kuna muskuse kilogrammihind oli 19. sajandi alul poole kõrgem kui kullal, pole ka ime, miks üks loom on saanud nime oma uriini lõhna järgi. Võime vaid kujutleda toonaste küttide pettumust, kui väärtuslikku nääret ei paistnud kuskil olevat.

Sõna „veis“ on ilmselt pärit otsetõlkest, sest Euroopa keeltes nimetatakse muskusveist üpris samamoodi muskushärjaks: musk ox (ingl.), myskihärkä (soome), muskus os (hollandi) jne. Muskusveis meenutab tõepoolest natuke pulli oma kõrge turja ja käänduvate sarvede tõttu. Timo Palo sõnul on see loom aga palju lähem sugulane lammaste ja kitsede kui lehmadega.

Kas nimetame muskusveist õigesti? Ehk oleks taksonoomiliselt loogilisem kutsuda teda polaarlambaks või kuidagi teisiti?

Kuid keel juba on selline isepäine ja paindumatu olevus, keda on raske muuta. Võib-olla siinkohal ei tasukski. Nagu muskusveise nimeloost võib õppida, on häguse ja põneva taustaga nimetused selles killustunud maailmas teinekord omamoodi sildadeks eri eluvaldkondade vahel.