Eesti Looduse fotov�istlus
2009/2



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2009/2
Charles Darwin kui geoloog

Tnavu 12. veebruaril mdus 200 aastat legendaarse teadlase ja mtleja Charles Darwini (18091882) snnist. Maailmakuulsa evolutsiooniteooria autor oli vga laialdaste teadushuvidega, kuid ajalukku on ta linud eelkige bioloogina. Ent eriliseks vib pidada Darwini armastust geoloogia vastu, mis saatis teda kogu elu. Enne kui ilmus Liikide tekkimine, oligi Darwin pigem geoloog kui bioloog. Oma elu jooksul judis ta uurida kikvimalikke geoloogiavaldkondi: stratigraafiat, kivimikihtide tekkeprotsesse ja kivistisi ning nende abil elu arengulugu. Tema huvivlja jid ka vulkaanid, maavrinad, mitmesugused kivimid ja mineraalid. 1859. aasta veebruaris tunnustati tema panust geoloogiateadusesse Londoni geoloogiaseltsi (Geological Society of London) krgeima autasu Wollastoni medaliga [8].

Teadlaseks kasvamine. Charles Darwin oli prit teadlaste perekonnast. Tema isa oli arst, vanem vend Erasmus Darwin ilmutas aga sgavat huvi keemia vastu ning korraldas tihtipeale katseid ka koduaias, kuhu tema eksperimentide tarvis oli ehitatud suisa eraldi hoone [8]. Darwini mlemad vanaisad olid samuti seotud teadusega.

Kooliplves oli noor Charles kirglik kollektsionr, kogudes nii marke, medaleid, putukaid kui ka kivimeid ja mineraale [8, 12]. Juba varajasest noorusest peale kitsid teda loodusteadused, peale geoloogia ka aiandus ning ornitoloogia. Tema huvi kivimite vastu trkas juba heksa- vi kmneaastaselt: ta pris aru iga kivimitki kohta, mille oli leidnud vanaisa koduukse eest [8]. Kogumiskirge toetas ka poisi lapseplvekodu, mis oli piisavalt suur, et mahutada igasuguseid kollektsioone. Oma tuba suures majas tagas vimaluse eralduda, olla ksi, et rahulikult lugeda ning kirjutada nnda kinnistus noormehe teadushuvi. Samas mngisid Darwini kui teadlase kujunemisel thtsat rolli ka tema enda ja perekonna vrtushinnangud: osati haridust hinnata ja selle vimaldamist peeti vajalikuks [8]. Kujunev teadlane armastas raamatuid ning oskas loetut mista ja enda teaduslikus ts rakendada. Lugedes, loodusvaatlusi tehes ja arutledes svenes temas vime tunnetada loodust tervikuna.

Darwini eluajal oli ldsuse huvi maailma uurimise vastu suur ning htlasi hoiti teadus lahus poliitilistest probleemidest. Suhtlus eri maade teadlaste vahel, mis on lioluline, oli sel ajal hsti korraldatud. Niteks bioloogia- vi geoloogiamaterjalide kogumine ning vedu teistesse maadesse ei valmistanud mingeid raskusi. Uurimisretkedesse suhtuti hsti ning neid toetati, sest vajadus uue loodusteadusliku teabe jrele oli lisuur. Soositi igasuguseid uuringuid, mis tid otsest praktilist kasu. Niteks korallriffide uurimine ja kaardile kandmine aitas laevadel vltida karilejooksu [8].


Akadeemilise geoloogiaga puutus Darwin esmalt kokku Edinburghi likoolis, kuhu ta saadeti 16-aastasena meditsiini ppima. Arstikutse lipilast siiski ei paelunud. Edinburghis kuulas Darwin ka ppejud Robert Jamesoni looduslooloenguid, ent oma autobiograafias kirjeldas ta neid kui ettekandeid, mille tttu kadus vhimgi ind geoloogia kohta midagi teada saada [8]. Samas avaldas Jamesoni mineraalide ja kivimite raamat talle ilmselt siiski mneti muljet, sest Darwin ttas selle limalt phjalikumalt lbi ning lisas oma kega kirjutatud kommentaarid [8].

Tsisemalt puutus Darwin loodusteadustega kokku teoloogiapingute ajal Cambridgei likoolis, kus ta kuulas jrjekindlalt John Stevens Henslow botaanikaloenguid ja osales ppeju korraldatud ekskursioonidel, tutvudes htlasi teadusliku mttelaadiga [8, 12]. Professor rgitas Darwinit svenema geoloogiapingutesse ning muretses noormehele koha uurimislaeval Beagle.

Henslow petamisstiil erines phimtteliselt Edinburghi suures auditooriumis peetud looduslooloengutest: ta lhtus ppurite isikuprast. Selline laad sobis Darwinile paremini [8]. Henslow viis Darwini kokku tolleaegsete vljapaistvate geoloogidega, niteks stratigraafi Adam Sedgwickiga, kellega Darwin pidas olulisi diskussioone geoloogia le. Just Sedgwick jagas esimesena Darwinile geoloogiliste vlitde oskusi, vttes noore teadlase kolmeks ndalaks kaasa Phja-Walesi. Sedgwick petas talle, kuidas kivimiproove koguda, kirjeldada ja dokumenteerida [12].

Henslow soovitas Darwinile uusimaid geoloogiaraamatuid. Darwin uuris huviga Charles Lyelli Geoloogia aluseid [11]. See teos avaldas tenoliselt suurimat mju tema geoloogikarjrile. Temast sai Lyelli veendunud pooldaja ja ks jrjekindlamaid pilasi. Tnu Lyellile leidis Darwin edaspidi tee paleontoloogia kaudu bioloogiasse. Nii mnigi Lyelli idee kajastus hiljem ka Darwini Liikide tekkimises ning sellest asjaolust tingitud solvumine tekitas esimese mra kahe mehe sprusesse [12].

Pris tsiselt hakkas Darwin geoloogiaga tegelema vrdlemisi hilja, 22-aastasena prast likoolidiplomi saamist. Beaglei reisi alguseni oli siis jnud alla aasta ning selle lhikese ajaga oli sna keeruline geoloogi philisi vlitoskusi selgeks saada. Seetttu omandas ta suure osa neist teadmistest hoopis iseseisvalt Beaglei reisil. Peale Lyelli Geoloogia aluste oli laeval htekokku le 240 raamatu, mille seas ka hulk uuemaid geoloogiateoseid [8]. Kokkuvttes oli Darwin tnu suurele lugemusele sna hsti kursis tolleaegse geoloogia probleemidega ning teadis suuremal vi vhemal mral kiki oma kaasaegseid vljapaistvaid geolooge [8].


Osavtt Beaglei retkest (18311836) vormis Darwini vaateid geoloogia kohta. Reisil ppis ta viie aasta jooksul geoloogiat phjalikult tundma, uurides kaasavetud kirjandust ja tehes iseseisvalt vaatlusi. Ta kasutas varem Sedgwickilt ja Henslowlt saadud npuniteid ning pidas mitme teadlasega nu ka retke vltel. Reisimrkmetes on Darwin korduvalt maininud, et retke peatuspaikades on teda enim paelunud just geoloogia [4].

ks selliseid kohti oli Cabo Verde ehk Roheneemesaared. Saared on vulkaanilist pritolu. Peaaegu taimkatteta laavalagendikud tundusid elutud. Harvad vihmasajud ja pidev troopiline kuumus svendasid seda muljet veelgi. Vlimuselt ilmetu saar jttis Darwinile siiski suure mulje, kuna see oli Lyelli Geoloogia alustes kirjeldatud vulkanismiprotsesside ilmekas nide.

Ta phendas terveid mrkmeraamatuid oma geoloogia-avastustele. Darwini vaatlejaoskus ja vime erilaadseid nhtusi seostada ning neist jreldusi teha oli erakordne, selle poolest kis ta tihti oma ajast ees. Niteks oli Darwin tunnistajaks Osorno vulkaani purskele 1834. aasta 19. jaanuari l. Kuu aega hiljem avanes tal vimalus jlgida maavrina tekitatud purustusi. Tunnetades nende nhtuste vahelist seost, tegi ta juba 19. sajandil viiteid laamtektoonika printsiipide kohta. Darwini mrkmetest vib leida ka hiidlainete, tsunamite purustuste kirjeldusi. Samuti pani ta thele, et vulkaanipursete ajal vesi veekogudes keeb ja lhnab vvli jrele, maapind lheneb, selle reljeef muutub ja tekivad kuristikud ning saared kerkivad meetreid, vrreldes merepinnaga [9].

Oma geoloogiliselt ehk tuntuima, korallriffide teooria [2] arendas Darwin vlja veel enne seda, kui ta korallriffe ldse ninudki oli. Ta tugines sealjuures Luna-Ameerika rannikul tehtud kulutusprotsesside ning setete ladestumise efektide vaatlustele [7].

Beaglei reisilt naastes ti Darwin Inglismaale kaasa kastide kaupa herbaariume, putukakogusid, vljasurnud loomade luid, kivimiproove, topiseid, purgitite viisi tigusid, usse ning muid loomi [9]. Osa geoloogilisest ja paleontoloogilisest materjalist, mis Darwin Beaglei reisil kogus, asub tnapeval Londoni loodusloomuuseumis, enamjagu kivimipalasid aga Sedgwicki muuseumis Cambridgeis. Oma kollektsioonid andis Darwin reisilt naastes le eri teadusvaldkondade tuntud spetsialistide kindlatesse ktesse, niteks Luna-Ameerikast leitud kivistisi mras Richard Owen [8]. Endale jttis Darwin Beaglei reisil kogutud andmete geoloogilise osa ning ldised kirjeldused, mille lbittamine nudis ulatuslikku td muuseumides, raamatukogudes ja laborites.

Darwin kasutas oma uurimists vga palju teiste teadlaste abi ja varasemat kirjandust. Nii tugineb niteks suur osa korallriffide raamatust meremeeste kirjapandule, muu hulgas ka Eestist prit admiral Adam Johann von Krusensterni atlasele [8, 10].

Kuigi Darwin oli hoolikas loodusvaatleja ning tema thelepanekud tulevikuski rmiselt hinnatud, tuli temalgi ette mningaid mdalaske. Niteks vib tuua Charles Darwini vitluse Louis Agassiziga otimaal asuva Glen Roy oru tekke teemal mni aasta prast mbermaailmareisilt naasmist.

Nimelt asuvad Glen Roy oru nlvadel mistatuslikud terrassid. Mtoloogias peeti neid Keldi hiiglase Fingali jahilkiguradadeks. Darwin pdis 1839. aastal nhtusele seletust leida, vites, et tegemist on kunagiste merekallaste asukohtadega [1]. Temaga sama meelt oli ka Lyell. Kuid hiljem selgus, et neil polnud igus: veitsi geoloog Louis Agassiz testas 1840. aastal terrasside jpaisjrvelise tekke [8]. Kunagi oli Glen Roy kohal olnud jrv, mille veetaset mjutasid lhedal olevad liustikud, kasvades ja kahanedes. Agassizd peetakse tnapeval viimase jaja teadusliku testuse autoriks.


Prast Beaglei reisi kogus Darwin ldsuse silmis tuntust geoloogina. Reisimrkmete phjal valmis geoloogiatriloogia: Korallriffide ehitus ja levik (The Structure and Distribution of Coral Reefs, 1842) [2], Vulkaanilised saared (Volcanic Islands, 1844) [3] ja Geoloogilised vaatlused Luna-Ameerikas (Geological Observations on South America, 1846) [5]. htlasi prineb sellest ajast veel mitu kirjatd geoloogia kohta, neist osa kanti ette Londoni geoloogiaseltsi koosolekutel. Ehkki prast 1840. aastate teist poolt Darwini geoloogiahuvi veidi rauges, on enamik tema enne 1859. aastat ilmunud publikatsioonidest siiski kas tielikult vi suures osas geoloogiateemalised [8].


Suurteose Liikide tekkimine seos geoloogiaga. 1859. aasta lpus llitati raamat Liikide tekkimine [6], kuid enne oli Darwin judnud sellest kirjutada mitu varianti. Esialgses ksikirjas oli geoloogia mju palju tuntavam kui viimases variandis. Sellele viitab ka tsiasi, et Darwin soovis oma teose toimetajaks kindlasti geoloogi, vimaluse korral Lyelli, kes autori arvates saanuks tema raamatust nii mndagi uut ppida [8]. Siiski on ka lplikus variandis geoloogiline aspekt tajutav, ehkki tugevasti varjutatuna suure evolutsiooniteooria bioloogilisest snumist.

Oma suurteoses on Darwin muu hulgas avaldanud arusaama meie planeedi geoloogilisest vanusest. Autor mainis, et Maa ei saa olla noorem kui kolmsada miljonit aastat. Seisukoha aluseks oli Darwini hinnang vee kui kivimeid kulutava teguri mjukusele. Nimelt arvas ta, et vesi kulutab mge sajandi jooksul he tolli vrra madalamaks. See idee ise ning arutluskik ei leidnud aga sooja vastuvttu oponendid lkkasid vite sna kiiresti tagasi [8].

Siiski ei tuginenud Darwin liikide tekkimise teoorias kuigivrd paleontoloogiale, tema meelest ei tohiks geoloogid eeldada, et kivistisi oleks silinud igas arengustaadiumis liikidest [8].


Charles Darwini geoloogiareisid lppesid kehva tervise tttu varakult. Tema viimane geoloogiline vlit viis sinnasamasse kuhu esimenegi Phja-Walesi. Darwin oli siis 33-aastane.

Peaphjuseks, miks Darwin on eelkige tuntud bioloogina, vib pidada teost Liikide tekkimine, mida ksitatakse bioloogiaraamatuna. See varjutabki tugevasti kiki Darwini varasemaid geoloogiatid. Geoloogina oli Darwini haare vga laialdane, peale tegevuse stratigraafia kui geoloogia he phivaldkonna raames ulatusid tema huvid peaaegu kikjale. Tema hesainsas vlimrkmikus sisaldus sissekandeid ligikaudu kolmekmnest valdkonnast, alates geoloogilistest struktuuridest kuni kivimite tekkeni. Tnapevases geoloogias ei ole kuigi palju sellist, mida Darwin oma mrkmetes vi raamatutes ei puudutanud [8].


1. Darwin, Charles 1839. Observations on the Parallel Roads of Glen Roy, and of other parts of Lochaber in Scotland, with an attempt to prove that they are of marine origin. Philosophical Transactions of the Royal Society of London: 3981.


2. Darwin, Charles 1842. The Structure and Distribution of Coral Reefs, Being the First Part of the Geology of the Voyage of the Beagle [1st ed.]. Smith and Elder, London. Second Edition, 1874.


3. Darwin, Charles 1844. Geological Observations on the Volcanic Islands Visited during the Voyage of H. M. S. Beagle, together with some Brief Notices of the Geology of Australia and the Cape of Good Hope, Being the Second Part of the Geology of the Voyage of the Beagle, under the command of Capt. Fitz-Roy, R. N. during the Years 1832 to 1836. Smith, Elder. London.


4. Darwin, Charles 1845. Journal of Researches into the Natural History and Geology of the Countries Visited during the Voyage of H. M. S. Beagle round the World [2nd ed.]. John Murray, London.


5. Darwin, Charles 1846. Geological Observations on South America, Being the Third Part of the Geology of the Voyage of the Beagle, under the Command of Capt. Fitz-Roy, R. N., during the Years 18321836. Smith, Elder. London. Second Edition, 1874.


6. Darwin, Charles 1859. On the Origin of Species by Means of Natural Selection, or the Preservation of Favoured Races in the Struggle for Life [1st ed.]. John Murray, London. Sixth Edition, 1872.


7. Darwin, Charles 2006. Autobiograafia. Loodusteaduste klassikuid, 1. Eesti Looduseuurijate Selts.


8. Herbert, Sandra 2005. Charles Darwin, Geologist. Cornell University Press.


9. Korsunskaja, Vera 1959. Charles Darwin. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn.


10. Krusenstern, Adam Johann von 1827. Atlas de lOcean Pacifique. St Petersburg, 1827. (koos atlase juurde kuuluvate seletavate raamatutega: Recueil de memoires hydrographiques pour server danalyse et dexplication a lAtlas de lOcean Pacifique. Saint Ptersbourg, 18241827.)


11. Lyell, Charles 1830. Principles of Geology, Being an Attempt to Explain the Former Changes of the Earths Surface, by Reference to Causes Now in Operation. John Murray, London, 1830 (vol. 1) [1832 (vol. 2), 1833 (vol. 3)].


12. Valt, Maie 1977. K. E. V. Baer ja darvinism. Valgus. Tallinn.



Liisa Lang, Liina Laumets, Tnu Meidla
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012