Eesti Looduse fotov�istlus
05/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
ESSEE EL 05/2002
Miks taimeteadus, siin ja praegu?

Kord hääletasin Tartust Tallinna. Sain auto peale, kus juba üks hääletaja sees istus ja agaralt juhile rääkis, kuidas maailma asjad tegelikult on: “Ma ei saa aru, miks inimesed bioloogiat õpivad ja sellega tegelevad? See on ju täielik mõttetus. Õppigu ja tehku midagi, mis annab teadmisi reaalse elu kohta, juura või majandus näiteks.” Sellisele jutule vastu vaielda tundus tookord lootusetu, mõtisklesin hoopis, miks ma siis ikkagi õpin bioloogiat ja huvitun taimeökoloogiast.

Taimed on toredad uurimisobjektid, kuigi enamasti arvatakse, et nad on tuimad ja rumalad, kõlbamata isegi elusolenditeks. Taimed ei paista liikuvat ega käituvat, kuid see on üksnes illusioon. Taim suudab seemnete abil levida lühikese aja jooksul sadade kilomeetrite kaugusele – tuulega, veega või mõnd looma transpordivahendina kasutades. Ka maa sees ei kasva uued võsundid juhuslikult, vaid ikka sinna, kus sobiv keskkond.

Taimi võetakse sageli liialt enesestmõistetavatena. Ilmselt vähesed teadvustavad, et taimed on hapnikku tarbivate organismide elu alus ja globaalses skaalas täiesti asendamatud. Taimed katavad meid riietena, enamik inimesi elab suuremalt jaolt taimedest tehtud majades. Paber, mida te praegu käes hoiate, oli kunagi taim. Taimi ei hinnata vääriliselt seetõttu, et oma teadmatuses ei osata tähele panna nende elu huvitavust, keerukust ega mitmekesisust. Taimeriigis kohtab sündi, seksi ja surma rohkem kui “Tuhande ja ühe öö” juttudes, me lihtsalt ei näe seda oma harjumuspärasel arusaadaval ja mugaval kujul.

Tõepoolest on väga raske hoomata taimede elu kogu tema keerukuses ja mitmekesisuses. Paul Colinvaux raamat “Sissejuhatus ökoloogiasse” algab sõnadega: Ökoloogia on meeldiv teadus. Kas meeldiv seepärast, et ta on lihtne – oh ei… (Taime)ökoloogina pead sa tundma neid organisme, keda uurid. Lisaks omama teadmisi matemaatikas, statistikas, geoloogias, geograafias, evolutsiooniteoorias, füsioloogias, geneetikas, biogeograafias, mullateaduses jne. Mida laiem on silmaring, seda olulisemaid järeldusi võime teha. Samas ei tohi teadmised olla liiga pinnapealsed. Vaja on leida tasakaal teadmiste ulatuse ja sügavuse vahel.

Eesti on üks sobivamaid kohti taimeökoloogiaga tegelemiseks. Võrreldes teiste samasuguste piirkondadega meie laiuskraadil, paistab Eesti floora, fauna, maastik ja mullastik silma erakordse mitmekesisusega. Meil leidub nii saari kui ka mandriosa, pikka rannajoont, palju siseveekogusid ja sellest tulenevalt on siin kujunenud eripalgeline kliima. Seetõttu kasvab Eestis levikupiiril umbes kolmandik siinsetest soontaimedest. Kui lisada siia pikaaegsed traditsioonilised maakasutusviisid, siis ongi arusaadav, miks meie poollooduslike rohumaade väikeseskaalaline mitmekesisus on maailmas üks suurimaid, ulatudes 76 soontaimeliigini ruutmeetril.

Kuid miks meil on vaja seda kõike uurida? Kitsamast, taimeökoloogilisest seisukohast saab uuringutega uusi teadmisi taimekoosluste püsimise ja muutumise ning mitmekesisust kujundavate tegurite kohta. Siis oskame ehk otsustada, kuidas kõige tõhusamalt säilitada koosluste struktuuri ja seega ka mitmekesisust.

Loodust võiks ju säilitada ka ainuüksi tema ilu pärast. Loodus on geniaalse idee, pikaajalise töö ja briljantsete tehnikate kasutamise tulemusena valminud kunstiteos, millele ei saa vastu inimkätega loodu. See kunstiteos võimaldab meil elada ja ka ise kunsti teha ning seda nautida. Kuidas saab loodust siis mitte kaitsta? Ent kaitsta saab vaid loodust tundes.

Lauri Laanisto (1978) on Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi üliõpilane, tegeleb taimeökoloogiaga. 2001. aastal sama instituudi esseekonkursi “Mina ja taimeteadus” võitja.



Lauri Laanisto
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012