Charles Darwin on tänapäeval Eestis tuntud vähemalt nime kaudu. Ent ometi ei ole see alati nii olnud. Kes vahendasid Darwini vaateid, ennekõike tema evolutsiooniteooriat Eesti ühiskonnale? Mis sihiga seda tehti?

Darwini teooria tõlgendused. Charles Darwini 1859. aastal sõnastatud evolutsiooniteooria murdis paljud ühiskonnas valitsevad tabud ning avas uusi vaatepunkte nii looduse kui ka ühiskonna seletamiseks. Idee looduslikust valikust innustas teadlasi ridamisi looma loodusteaduslikke edasiarendusi sellest põhimõttest lähtudes. Kuid mitte ainult: puutumata ei jäänud ka ühiskonnakäsitlused. Euroopas oli käsitlusviise üldjoontes kolm. Suurbritannias andis tooni sotsiaaldarvinism, mis käsitas inimühiskonda dþunglina, kus „ellu jääb tugevam”. Nii sai õigustada imperialismi, laissez-faire’ kapitalismi, aga ka individualismi. Venemaal, kus revolutsiooniline intelligentsia oli endale võtnud vastutuse ka üldinimlike ideaalide eest, levis seisukoht, mis eitas liigisisest konkurentsi ning nägi edasiviiva jõuna pigem altruismi ehk liigisisest ja liikidevahelist koostööd. See oli sobiv pinnas kujunevatele sotsiaaldemokraatlikele ja marksistlikele õpetustele.

Saksamaal suhtuti evolutsiooniteooriasse vastuoluliselt. Seda küll aktsepteeriti, kuid ühtlasi mõisteti, et õpetus avab võimalusi, õigustamaks vasakpoolset maailmavaadet. Sellest „ohust” ajendatuna kõrvutati darvinismi käsitledes ühiskonda organismiga. Leiti, et evolutsiooni käigus aset leidnud areng lihtsamalt keerulisemale on kulgenud üherakuliste eluvormide koopereerumise teel hulkrakseteks (nn. Polypstock). Selle käigus kujunes rakkude vahel välja vastastikuselt kasulik (solidaarne) tööjaotus ning vajadus ellujäämise nimel koostööd teha.

Niisugune solidaristlik mudel kanti üle inimühiskonda ja selle üksikliikmeid ning rühmi võrreldi rakkude, kudede, organitena ja organismidega, mis olid üksteisest sõltuvad. Mida keerukam ja arenenum organism (riik), seda enam vajanuks ta tugevat aju (eliiti, „juhti“). Seda laadi käsitlusviis pidi tõestama, et nn. looduse seadustes pole kohta klassivastuoludel ega -võitlusel ja riik ning õigus eeldavad eri ühiskonnarühmade vaikivat ja tingimatut solidaarsust. Sellisest Darwini teooria tõlgendamisest, mille üks autoreid oli Ernst Haeckel, ammutasid oma teadusliku aluse paljud totalitaarsed ideoloogiad, sh. faðism.

Kõiki neid vaatenurki võis panna tähele ka tolleaegses Eestis. Kui aga vaadelda Darwini ideede omaksvõtmise esimest etappi, tuleks keskenduda hoopis 19. sajandit iseloomustanud radikalismile (käremeelsusele). See mõtteviis pidas vajalikuks purustada n.-ö. vana maailma köidikud ja nägi enda peamise vastasena kirikut. Selle ründamiseks sobis kõige paremini teadus kui eeldatavalt materialistliku maailmavaate ilming.

Eeskätt radikalismi kontekstis käsitati Darwini ideid esialgu ka Eestimaal – olenevalt vaataja positsioonist kas kartlikult või lootusrikkalt. Edaspidi mõjutasid Darwini retseptsiooni arengut juba eeskätt tõlgendajate poliitilised huvid [5, 6].

Baltisaksa Darwini-retseptsioon. 19. sajandi teisel poolel muutus olelusvõitlus tsaaririigi Balti provintsides karmimaks: elanikud, eriti saksakeelne kõrgkiht tunnetas seda selgesti. Vene keskvõim ei varjanud enam oma venestamispüüdlusi ning see väljendus surves saksa keelele ja luteri kirikule. Baltisakslased tundsid muret oma käekäigu pärast. Näiteks 1843. aastal tegi keskvõim tugeva katse sulgeda Tartu ülikoolis usuteaduskond ja asendada see seminariga (samamoodi õpetati õigeusu preestreid). Teaduskond jäi küll alles, kuid oma seisundi ahtust tunnetavad baltisakslased klammerdusid mõistagi kõige selle külge, milles nähti tuge kohalikule identiteedile. Sel põhjusel sunniti 1864. aastal Tartust lahkuma silmapaistev botaanik ja materialist Matthias Jacob Schleiden. Ent pelgalt ühe siin veedetud aasta jooksul suutis Schleiden Tartus oma populaarsete loengutega piisavalt tutvustada Darwini vaateid [11].

Nende asjaolude valgusel pole ime, et saksakeelne kohalik ajakirjandus vahendas evolutsiooniteooriaga seotud küsimusi küllaltki tagasihoidlikult. Põhiliselt võtsid evolutsiooniteooria teemadel sõna Karl Ernst von Baer ja Georg von Seidlitz, kuid nemadki arutlesid selle üle peaasjalikult Saksamaa ajakirjanduses. Teemat ei käsitlenud ka Tartu loodusuurijate selts: kuni 1900. aastani ei ilmunud ainsatki kirjutist evolutsiooniteooria kohta. Ühtlasi jäi märkimata Darwini surm.

Balti kubermangudes ilmus ülevaateid evolutsiooniteooriast vaid erialastes nädala- ja kuukirjades. Liivimaa mõisnik ja meditsiinidoktor Carl Johann von Seidlitz avaldas 1868. aastal pika kirjutise Darwini karjaaretuse käsitlusest põllumajanduslikus nädalalehes Baltische Wochenschrift [14]. Samas ajakirjas tutvustas Seidlitz ka Darwini raamatut inimese tekkest [15]. Üks väheseid kaasmaalasi, kes Seidlitzi vaateid jagas, oli filoloog Arthur Amelung, kes vaagis Darwini teooria rakendatavust keeleteaduses [2].

Kõige silmapaistvam darvinismi propageerija Balti provintsides oli aga zooloog Georg von Seidlitz, Carl Johanni poeg. Pühendunud darvinistina pani ta oma pojale nimeks Gerhard Karl Lamarck Darwin. Georg von Seidlitz oli esimene, kes luges Vene impeeriumis Darwini õpetuse teemal loengukursust (1870–1879) [16]. Oma Tartu ülikoolis peetud loengutes piirdus Georg von Seidlitz loodusteaduse tutvustamisega Darwini meetodite alusel, vältides kirikuvastaseid seisukohavõtte ja materialismi propagandat, mida võinuks käsitada poliitilises kontekstis. Samas ta siiski hoiatas oma kaasmaalasi, et keegi ei saa end pidada kultuurrahvaks, võtmata omaks Darwini teooriat.

Kuulsaima Eestimaalt pärit loodusteadlase Karl Ernst von Baeri isik ja tema seisukohad olid kohalikule kogukonnale olulised. See mõjutas ka suhtumist evolutsiooniteooriasse. Kohalikele darvinistidele tegi muret, et Baer tundus olevat antidarvinist. Nii pühendas Georg von Seidlitz oma loengute esimeses trükis terve peatüki, tõestamaks, et Baer pole Darwini oponent. Teisalt oli Saksamaal loodusteadlasi, kes leidsid, et Baer ikkagi on Darwini vastane.

Õigupoolest olidki Baeri arvamusavaldused Darwini sõnastatud evolutsiooniõpetuse kohta vastuolulised, sest teooria kinnituseks oli kogutud veel vähe tõendeid. Seepärast pidas Baer õigeks nimetada seda hüpoteesiks. Ajapikku hakkas esialgu üsna lootusrikkalt Darwini vaateid hinnanud Baer nendes üha rohkem kahtlema, kutsudes inglise õpetlase veendunud järgijaid (nt. G. v. Seidlitz ja E. Haeckel) “ultradarvinistideks”.

Mis tegi Baerist antidarvinisti? Ta ju ei eitanud organismide evolutsioonilisi muutusi, kuigi leidis, et kirjasõna järgi ei ole viimase 2000 aasta jooksul selliseid muutusi märgatud. Põhjus peitus selles, et toonane paleontoloogiline materjal ei veennud teda oma juhuslikkuse ja katkendlikkuse tõttu ühiste eellaste kontseptsioonis. Ühtlasi oli Baer veendunud, et liik ei saa igavesti muutuda, kuna eeldas, et areng on kindlaks määratud embrüoloogiliselt.

Darwini vaadete omaksvõttu takistas ka Baeri teleoloogiline maailmapilt [17], eriti aga poliitilised kaalutlused, mis lähtusid Balti kubermangude seisundist Vene impeeriumis. Esindas ju Baer kogukonda, mis hindas seisuslikku hierarhiat ja selle liikmete autonoomiat. Ent kui ühiskonna elu seletati Darwini teooriast lähtudes, õõnestati tollaseid moraalinorme ja tavapäraseid võimusuhteid. See kõhedust tekitav seos veenis Baeri üha enam, et tuues Darwini ideed sotsiaalvaldkonda, tabab inimühiskonda allakäik. Ta pidas oma kohuseks sekkuda, et ära hoida sotsiaaldarvinismi levikut. Sotsiaalsest aspektist evolutsiooniteooriat kritiseerides jäänuks ta aga naerualuseks. Seepärast püüdis Baer seda teha loodusteaduslike meetoditega oma uurimuses “Über Darwin’s Lehre” (1876).

1876. aastal, veidi enne surma, kirjutas Baer ühele oma kaasvõitlejale, et teda teeb murelikuks religiooni, seniste tavade, moraali ja mineviku ebausu naeruvääristamine. Igaüks võib uskuda, et liigid muutuvad – selle kohta on poolt- ja vastuväiteid –, nagu ka sellesse, et kunagi nägi maailm välja teistsugune kui praegu. Kas aga inimene, ainuke ideaale mõistev olend, muutub sellest õnnelikumaks, kui minetab usu aateisse [6]?

Sel moel, kaalutledes, et ideaalid on olulised nii looduses kui ka inimühiskonnas, astus Baer Darwinile vastu. Ta uskus, et teadust ja religiooni on võimalik ühendada.

Mõistagi mõjutas Baeri see keskkond, milles ta elas ja tegutses. Karl Ernst von Baer oli oma kogukonna tüüpiline liige, nagu hulk teisigi Eestist ja Läti aladelt pärit loodusteadlasi: nt. monistlikku filosoofiat propageerinud Wilhelm Ostwald, üks biovitalismi kontseptsiooni alusepanijaid Gustav von Bunge, etoloog Jakob von Uexküll. Kõik nad olid antidarvinistlikel positsioonidel.

Esimesed eestikeelsed kommentaarid Darwini teemadel. Alles kujuneva eesti rahva hulgas polnud 19. sajandil veel evolutsiooni jms. eriteadlasi. Seetõttu tunti Darwini õpetuse vastu vähe huvi. Oli neid, kes suhtusid looduslikusse valikusse positiivselt, oli ka eitajaid. Näiteks Friedrich Reinhold Kreutzwaldi rõõmustas Schleideni Tartusse-tulek. Kreutzwald lootis, et „selles pimedas urkas” – nii nimetas ta Tartu ülikooli sealse luteri vaimulikkonna mõju pärast – hakkab valgus koitma. Ent alalhoidlik Johann Voldemar Jannsen tervitas hoopiski seda, kui Tartus „umbrohuseemneid külvanud” kuulus sakslane lahkus.

Pärast Schleideni juhtumit ei kerkinud Darwiniga seonduv materialismiteema eestlaste huviorbiiti. Vaid Ado Grenzstein oma ümberjutustuses Aron Bernsteini raamatukesest („Looduse nõuud ja jõuud. Kodule ja koolile”, 1879–1880) viitas võimalusele, et inimene põlvneb ahvist, kuid jättis selles küsimuses ise seisukoha võtmata. Oletatavasti oli vähene materialismi- ja darvinismikäsitlus 1870.–1880. aastatel seotud rahvusliku liikumise kidumisega. Uue rahvusliku tõusu aegadel 20. sajandi vahetusel kasutati evolutsiooniteooriat jälle üha sagedamini ning sellest sai oluline relv kohalikus poliitilises sõnasõjas. Üks esimesi, kes 1890. aastal alkoholismiteema kiiluvees evolutsiooniteooria põhjalikumalt üles võttis, oli Villem Reiman [13]. Ta kuulus rahvusliku liikumise n.-ö. alalhoidlikku suunda (Eesti Üliõpilaste Selts, ajaleht Postimees). Pärast 1905. aasta revolutsiooni kasvas sellest välja mõõdukas rahvuslik-liberaalne Eesti Rahvameelne Eduerakond.

Sellele suunale vastandusid kaks rühma: nn. radikaalid (radikaalsed rahvuslased) ning eesti sotsiaaldemokraadid ja viimaste mõttekaaslased (nt. marksistid). Sotsiaaldemokraadid avaldasid tõlkekirjandust, milles otsiti darvinismi ja sotsiaaldemokraatia seoseid [12]. Mujal maailmas Darwini-lembusega tuntust kogunud vasakpoolsed jäid Eestis kõnesoleva teema arendamisel siiski tagasihoidlikeks. Erandiks oli autodidaktist marksist Mihkel Martna, kes kirjeldas 1900. aastal evolutsiooniõpetuse kaudu oma arusaama tuleviku eesti ühiskonnast [10].

Põhilised darvinismi kohalikud tõlgendajad olid seega mõõdukad ja radikaalsed rahvuslased.

Rahvusradikaalid Darwinit tutvustamas. Maakeelse „darviniana” lugu alustatakse tavaliselt käremeelsetest arstidest Andres Alverist ja Richard Aavakivist (Espenstein). Aavakivi kirjutised ajakirjades “Rahva Lõbu-leht” ja “Lõbu ja Teadus” jäid peaasjalikult loodusteadusliku materialismi käsitlemise raamidesse (kõne all oli maakera vanus jms.). Ent tema loomingus oli üks silmatorkav erand: vaidlus 1900. aastal Aleksander Kaelasega, Moskva ülikooli lõpetanud religioonifilosoofiga. Just see Aavakivi kirjutis on seni teadaolevalt esimene põhjalik ja ülevaatlik Darwini evolutsiooniõpetuse tutvustus eesti keeles [1]. Kaelas ründas Darwini õpetuse populariseerijaid, leides, et tutvustada tasub ainult „sündsaid” eesmärke, mitte „ebasündsaid” (s.o. materialistlikke) [4]. Paraku alahindas ta lugejaid ning Aavakivil oli lihtne ümber lükata tema väiteid: „.. teise talu mullikust ehk päitsikust võib tüki aja järele hobune, siis tiiger ehk ka mõni muu loom saada ..”. Aavakivi tahtis lugejaile teada anda, et evolutsiooniõpetus on eeskätt teaduslik mõtlemine, mida tutvustatakse ka Tartu ülikoolis, mitte propaganda.

Aavakivi kuulus radikaalsesse üliõpilaste rühma „Jaaksonia” (alates 1907. aastast Endiste Eesti Üliõpilaste Selts „Ühendus”). Sellesse seltsi kuulusid teiste seas hilisemad tuntud eesti ühiskonnategelased ja teadlased Konstantin Päts, Jüri ja Juhan Vilms, August Rei, Jüri Jaakson, Paul Kogermann, Heinrich Riikoja, Johann Voldemar Veski, Johannes Piiper jt. „Ühendust” peeti nõukogudeaegses ajalookäsitluses sageli vasakpoolseks rühmituseks, kuid päris nii see polnud. Vaadeldes näiteks Darwini ideede retseptsiooni Eesti ühiskonnas, saab selgeks, et paljudest radikaalidest ei kujunenud sotsiaaldemokraate: nad otsisid hoopis nn. kolmandat teed liberalismi ja vasakpoolsuse vahel. Tuge said nad Noor-Eesti liikumiselt.

1905. aastal rajatud Noor-Eesti oli eeskätt kunsti- ja kirjandusrühmitus, kuid ta etendas tähtsat rolli ka ühiskondlike ning teadusprobleemide tutvustajana. Just Noor-Eesti avaldas populaarseid käsitlusi darvinismist (1907. aastal ilmus Ernst Enno tõlkes Kliment Timirjazevi “Darwinismus”). „Ühenduse” liikmete jaoks oli Noor-Eesti see osa rahvuslikust eliidist, kelle järele tulnuks joonduda. Eliidi tähtsustamise juurest on kerge jõuda eespool mainitud solidaristliku ühiskonnamudeli juurde. Nii pole imestada, et „Ühenduse” eeskujuks kujunes Ernst Haeckel. Tema töid tutvustav kogumik koostöös Noor-Eestiga ilmus 1914. aastal. Rühmituse poliitilised eelistused selguvad raamatu sissejuhatuses: „Olgu Haeckeli filosofia puuduline, kuid ta sünnitab süsteemi, mis ajakohane.” [3] Nii mõnestki „Ühendusega” seotud isikust, nagu Juhan Vilms ja Konstantin Päts, kujunesid sõdadevahelises Eestis korporatiivse süsteemi tulised pooldajad. Nende töö kandis 1934. aasta riigipöörde järel ka vilja.

Mõõdukate rahvuslaste darvinismikäsitlus. Radikaalidele vastandunud mõõdukamad rahvuslased Eesti Rahvameelse Eduerakonna ringkondadest suhtusid Darwini õpetusse esialgu ettevaatlikult, kuigi teema oli neile tuttav. Teada olid neile ka Haeckeli vaated. Siiski jäid nad veel 20. sajandi algul materialismi kriitikuteks ning üritasid ühendada loodusteadusi religiooniga. Arst Heinrich Koppel kirjutas ühes oma artiklis: „Terves looduses valitseb veel vana testamendi seadus: hammas hamba, silm silma vastu. – – – Kes kas oma jõuu või hulga poolest teisest üle on, katsub seda hävitada, oma elu edendamiseks tarvitada. Ainult inimesele on uus testament uue seaduse toonud: armasta oma ligimest kui iseennast. Selle seaduse täitmine juba tõstab teda igast loomast kõrgele ülespoole.” [7]

Selline tõdemus oli aidanud kirikul uue õpetusega rahu teha. Väljaütlemine iseloomustas ka mõõdukate rahvuslaste arusaama inimesest kui dualistlikust olendist (kellel lihaliku keha kõrval vaba tahe), vastandina eesti radikaalidele omasele monistlikule käsitlusviisile, kus seoti vaimne ja materiaalne.

Pärast 1905. aasta revolutsiooni hakkasid mõõdukad siiski üha enam loodusteaduste poole pöörduma. Vaadete muutumist soodustas mure väikerahva õiguste ja saatuse pärast. Ajastule omaselt leiti päästerõngas loodusteadustest. Arst Juhan Luiga kirjutas 1909. aastal: „.. võiks rahvaste elusündmuste hindamist praeguselt harilikult traditsiooniliselt, ajalooliselt seisukohalt loodusteaduslikule alusele viia: Vaid looduseseadused käivad oma iseseisvat rada ja nende vägevuse ees peavad ka suured ja kõige suuremad riigid vabisema.” [9]

Darwini õpetuse positiivsesse mõjusse uskus ka Koppel. Ta kirjutas 1910. aastal ilmunud Eesti Üliõpilaste Seltsi Charles Darwinile pühendatud albumi sissejuhatuses: „Kuid mõeldagu ometi natukenegi järele, mis on küll armsam, nii elu- ja eduvõimuliste ahvisarnaste olevuste järeltuleja olla, et praegusele järjele võisime jõuda ja veel palju kõrgemale saada võime, või teada, et meie esivanemad niisama kõrgel on olnud, kui meie praegu oleme ja et meie järeltulejatel kunagi lootust ei ole karvagi kõrgemale saada!?” [8] Samas albumis rõhutas sordiaretaja ja üks esimesi eesti darviniste Mihkel Pill, et Darwini evolutsiooniteooria on fenomen, mis ei vaja parlamentidelt heakskiitu, et olla tõsi.

Darwini vaated leiavad väljundi eugeenikas. Et rahvuslik liikumine võttis evolutsiooniteooria omaks, selles oli suur teene karskusliikumisel. Darwini tähtsus teatavasti ei seisnenud üksnes loodusliku valiku seletamises, vaid ta sõnastas ka evolutsiooni põhitegurid: pärilikkuse ja muutlikkuse. Selline probleemiasetus võimaldas püstitada teaduslikke hüpoteese pärilikkuse kohta, kujunema sai hakata geneetika. Toona peeti alkoholi oluliseks “idumürgiks”, s.o. pärilikkuse mõjutajaks.

Võitlus karskuse nimel viis juba Reimani, hiljem tema mõttekaaslase ja Eduerakonna liidri Jaan Tõnissoni ning Juhan Luiga 20. sajandi algul eugeenika juurde. Tegemist oli õpetusega, mille eesmärk oli suunata inimese evolutsiooni bioloogiliselt põhjendatud sotsiaalpoliitika kaudu. Eugeenikud püsisid valdavalt sotsiaaldarvinismi positsioonidel, leides, et inimühiskonnas peaksid toimima Darwini sõnastatud loodusliku valiku printsiibid. Muret tegi aga see, et tegelikkuses need ei toiminud. Takistuseks olid moraalinormid, meditsiin jms., mis „nõrku“ elus hoidis ja seega lasi inimkonna genofondil devalveeruda. Sestap oli vaja sellesse protsessi sekkuda kunstliku valiku kaudu.

Eugeenika, sisuliselt solidaristlik ja paternalistlik (subdominantse, nt. lapse allutamine dominantsele, nt. isale) eliidiprojekt, oli laialt levinud enne Teist maailmasõda. Sellel oli nii positiivseid (tervishoid) kui ka negatiivseid väljundeid („alaväärtuslikuks” kuulutatud inimeste sigimise piiramine). Kurikuulsaks sai eugeeniline praktika hitlerliku Saksamaa inimsusevastaste kuritegude tõttu.

Pärast Eesti iseseisvumist kujunesid peamisteks eestimaise eugeenilise mõtte elushoidjateks radikaalid, “Ühendusest” välja kasvanud üliõpilasseltsi Raimla liikmed Hans Madissoon, Juhan Aul, Juhan Vilms jt. Eesti eugeenikute teaduslikku maailmapilti mahtusid nii kvaliteedi probleemid (eestlaste pärilik tervis, nt. alkoholipoliitika raames) kui ka kvantiteet: tegemist oli peamise „iibehüsteeriat” levitava seltskonnaga Eesti avalikus elus. Eugeenikute populaarsust toetas väikerahvalik enesetunnetus, hirm alla jääda rahvastevahelises sotsiaaldarvinistlikus ellujäämisvõitluses.

Pärast 1934. aasta riigipööret, mil keskseks poliitiliseks märksõnaks sai „rahvusterviklikkus”, leidis eugeenika ka tugeva riikliku toetuse. Võeti vastu mitu pärilikkushügieeni edendavat seadust, ehitati üles korporatiivne poliitiline süsteem. Eugeeniline praktika ühendas kokkuvõttes rahvusliku liikumise eri suunad: selle rakendajate seas leidus nii sotsiaaldemokraate, liberaale, radikaale kui ka vanameelseid. Eklektiline ideede import ning kohapealne rakendamine andis tunnistust hiljuti tekkinud poliitilise kultuuri eneseotsingutest. Eelneva raames oli hoomatav Darwini ideede vastuvõtt, kuid see lähtus eri tõlgendustest ning poliitilisest rakendusest.

Kokkuvõtteks. Charles Darwini ideede omaksvõtt Eesti ajaloos olenes nii mitmestki tegurist. Baltisaksa retseptsioon oli ettevaatlik. Seda tingis nii kiriku mõju kui ka juhtivate kohalike loodusteadlaste arusaam ohtudest, mida evolutsiooniteooria rakendamine võib tuua kaasa inimühiskonna seletamisel.

Sotsiaaldarvinistlikku mudelit pelgas ka eesti eliit, kes oli rahvusliku enesemääramise juba varakult piiritlenud väikerahvaliku enesetunnetusega. Samas pakkusid loodusteaduslikud ühiskonnaseletused ka võimalusi kujundada rahvuslikku poliitikat ja ideoloogiaid. Nende loomisel said määravaks erisuguste Darwini tõlgendajate kontseptsioonid, nii et evolutsiooniteooria looja enda nimi jäi pigem tagaplaanile. Jõudsamalt hakati Darwinit Eestis kummardama alles Nõukogude okupatsiooni ajal, mil bioloogiateadus oli tugevalt politiseeritud ning loodi „uut, nõukogulikku darvinismi”.

1. Aavakivi, Richard 1900. Darwini õpetus ja tema eesti sugust vastased. – Rahva Lõbu-leht 11: 655–665.

2. Amelung, Arthur 1871. Die Darwinsche Theorie und die Sprachwissenschaft. – Baltische Monatsschrift 20 (3–4): 137–169.

3. Jans Johan 1914. Ernst Haeckel ja tema elutöö. Loodus ja inimene: Viis päätükki Ernst Haeckeli töödest ühes sissejuhatusega tema 80. sünnipäeva mälestuseks. Tartu: Noor-Eesti: 10.

4. Kaelas, Aleksander 1900. Eesti teadelisest kirjandusest. – Linda 29, 30, 31.

5. Kalling, Ken 2007. Darwini tulek eesti keelde ja meelde. – Lehed ja tähed IV. MTÜ Loodusajakiri, Tallinn: 108–115.

6. Kalling, Ken; Tammiksaar, Erki 2008. Descent versus extinction: The Reception of Darwinism in Estonia. – Eve-Marie Engels, Eve-Marie; Glick, Thomas F. (eds.). The Reception of Charles Darwin in Europe. Continuum, 1. New York, London: 217–229.

7. Koppel, Henrik 1899. Suurvee tagajärgede kohta käivate tervishoiu eeskirjade täitmise tähtsusest. – Postimees, 93.

8. Koppel, Henrik 1910. Eessõna. – Eesti Üliõpilaste Seltsi Album, VIII. Charles Darwini sajaaastase sünnipäeva mälestuseks. (Loodusteaduse osakonna väljaanne.) Postimees, Tartu: 3.

9. Luiga, Juhan 1995. Rahvaste tõus ja langemine. Mäss ja meelehaigus. (Kõne Narva karskuse-kongressil 1. aug. 1909 mõne muudatusega. Ilmunud pärast seda: Päevaleht, nr. 123–125; 127, 1910.) Ilmamaa, Tartu: 225.

10. Martna, Mihkel 1900. Minu unenägu. 20. aastasaja algusel. – Rahva Lõbu-Leht 1: 15–22.

11. Moorits, Hella 1968. M. J. Schleiden Tartus. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestis, I. Valgus, Tallinn: 138–151.

12. Pannekock, Anton 1910. Marxismus ja Darwinismus. „Wiljandi Teataja“ kirjastus, Viljandi.

13. Reiman, Villem 1924. Kas elutilk või surnumeri. – Põld, Peeter; Ernits, Villem (koost.). Villem Reiman’i mälestuseks. Postimees, Tartu.

14. Seidlitz, Carl Johann von 1868. Das Variiren der Thiere und Pflanzen im Zustande der Domestication von Charles Darwin. – Baltische Wochenschrift 6 (45–49): 667–683, 691–696, 703–717.

15. Seidlitz, Carl Johann von 1871. Die Abstammung des Menschen und die geschlechtliche Zuchtwahl von Charles Darwin. Aus dem engl. über. v. Dr. Victor Carus. Stuttgart, 1871. – Baltische Wochenschrift 9 (48–51): 670–675, 685–692, 702–707, 720–728.

16. Seidlitz, Georg von 1871. Die Darwinsche Theorie. Elf Vorlesungen über die Entstehung der Thiere und Pflanzen durch Naturzüchtung. Mattiesen, Dorpat.

17. Valt, Maie 1977. K. E. v. Baer ja darvinism. Etüüd arenguideede draamast bioloogias. Valgus, Tallinn.