Eesti Looduse fotov�istlus
2009/6



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
toimetaja veerg EL 2009/6
Piieldes Piirissaare piire

Jälle kord veeretab Suur Juhus täringut: olen just nõustunud minema Piirissaare-reisile giidiks, kui juunikuu Eesti Looduse maketivisandit koostavad kolleegid ütlevad, et looduskaitseala-rubriigis tuleb seekord juttu samast saarest ja et selle loo juurde on pilte vaja.

Giiditööga on aga nii, et seitse aastat tagasi andsin endale lubaduse selles rollis Piirisaarele enam mitte minna. Piisas paarist käigust, et mõista, kui vastumeelt on võõrahordide läbijooks kohalikele. Seda isegi siis, kui tulijad oskavad viksilt käituda. Ent paraku tikub meie inimene häid kombeid just üksildasemates paikades kärmelt unustama. Niiviisi olengi vahepealseil aastail kõigile soovijatele teejuhitööst ära öelnud.

Seekordne pakkumine on erandlik: minemas on rühm Eesti turismifirmade töötajaid, kel suur huvi hakata Piirissaarele reise korraldama. Uus laev ju valmis, sellega hää minna ja tulla. Töö pakkuja on ammune hea tuttav, kellele raske ära ütelda.
Valla töötaja on telefonis ootuspäraselt tõrges: püüab esmalt jätta muljet, et ta eesti keelt ei oska. See teda paraku ei päästa: mina oskan vene keelt. Mees sulab siiski veidi üles, kui teda veenan, et sellele rahvale tulebki täpselt seda rääkida, mida piirissaarlane turistide tulekust arvab.
Nii saab sõit teoks. Tõsi: mõni turismikorraldaja leiab pärast pikka loksumist Laaksaare tundmatuseni uuenenud sadamasse, et järvel on liiga suur tuul. Enamik söandab lõpuks siiski vanakesele „Koidule“ astuda ja see ei kõigu tõesti kohe mitte üks põrm.
Kolm tundi ringijalutust näitab, et seitsme aastaga on mõni asi muutunud. Endisest rohkem on ilusaks värvitud maju. Ja kenamaid aiamaid. Linnutorn on peaaegu ära kõdunenud ja kindlasti ronimisohtlik. Silma ei hakka ühtegi traditsioonilist Piirissaare sõiduriista „muraveid“, nende asemele on tulnud kastiga rollerid. On ka mõni auto, enamasti numbrimärgita.
Aga inimesed pööravad võõraid nähes ikka pea kõrvale ja ei võta tervitust vastu. Ja „eesti keelt halvasti oskav“ vallamees räägib soravas eesti keeles, et turistid jätavad saarele prügi. Hullem muidugi, kui põõsa alla. Aga kokkugi kogutult on see suur nuhtlus, millest lahti saab vaid kallist prügiautoraha makstes. Pole kanalisatsiooni, pole ka peldikut; turist kükitab põõsaste vahel. Potentsiaalseil kohalikel toidu- ja asemepakkujail pole ei raha ega jaksu nõutavaid tingimusi luua. Jne. Tulu pole tulijaist vallale aga mingit, külastustasu või mõnel pool NL ajal kehtinud nn. „sanitaarmaksu” ju kehtestada ei saa. Ma ei leia mingit alust vallamehele milleski vastu vaielda.
Tunni vältaval tagasisõidul jõuan mitme inimesega arutada, kas ikka oli mõistlik investeering, mis liini opereeriva Kihnu Veeteede esindaja sõnul ulatuvat saareelaniku kohta miljoni kroonini: sadamate ümberehituse ja uue, küll hullusti tuuletundlikuna tunduva laeva näol. Selget vastust saamata jõuan radikaalseima mõttena arvamusele, et nii loodetakse alal hoida saarerahva soovi ka tulevikus ikka siinpool piiri elada. Ja mõtlen üksiti, kui hea oleks läbitrampijate ja eriti sõidukite vähesus mudakonnadele. Rohekärnkonnad, muide, ongi vist saarelt kadunud – arvatavasti looduslike vaenlaste ahne suu läbi.



Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012