Eesti Looduse fotov�istlus
02-03/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
turvas EL 02-03/2003
Turba kaevandamine ohustab veevarusid

Pole tõsi, et rabad ja nende kuivendamine ei mõjuta põhjaveetaset. Vastupidist tõestavad uurimisandmed nii Rannu soost kui ka mujalt Eestist.

Soode säilitamisvajadust hinnates on rahvusvaheliselt tunnistatud oluliseks hüdrogeoökoloogilised põhimõtted, millest tuleb lähtuda nii uut turbamaardlat avades kui ka kõiki teisi veereþiimi muutvaid ettevõtmisi kavandades. On rõhutatud, et:

- soo on looduslik kompensatsiooniala ning turbamaardla evitamisega kaasnevad muutused mõjutavad kogu keskkonda;

- soo on veevarude kujunemis- ja säilitusala. Negatiivsed muutused kajastuvad eelkõige piirkondades, kus vee looduslik kaitstus soos ja seda ümbritsevatel aladel on nõrk või puudub;

- soo kui tervik vajab kaitset.

Rannu soo taust. Möödunud aastal ajakirjanduses kõneaineks olnud Rannu soo paikneb Kirde-Eesti lavamaal Purtse jõe valgla põhjapiiril Kesk-Ordoviitsiumi Lasnamäe lademe avamusel. Lasnamäe lade koosneb suures osas lõhelisest dolomiidistunud lubjakivist. Selles piirkonnas toimub kivimite aktiivne karstumine, siit lõuna poole jääb üks Eesti suurematest – Uhaku karstiala. Aluspõhja tundlikkust Aseri piirkonnas näitab ka umbes 800 m laiune rikkevöönd – 15–20 meetrise ulatusega murrang. Pinnakatte (moreeni) paksus ei ületa meetrit. Peale soovee puudub pinnakattes püsiv põhjaveekiht.

Karbonaatkivimeis eristatakse kolme põhjaveekihti, mida eraldavad vettpidavad merglid või lubjakivid. Ülemise, maapinnalähedase põhjaveekihi paksus on 20 meetrit, sügavuti väheneb karbonaatkivimite lõhelisus ja karstumus ning 50–60 m sügavusel on nad peaaegu vettpidavad. Kogu piirkonnas toitub vabapinnaline maapinnalähedane põhjavesi sademetest, suurvee ajal ka soode lähistel neelduvast sooveest. Seega on maapinnalähedane põhjavesi looduslikult kaitsmata. Ordoviitsiumi-Kambriumi põhjavesi jääb 50–100 m sügavusele. Pinnavee vooluvõrgu moodustavad soo läänepiiril Meriküla oja (vooluhulk 20–50 l/s) ja Purtse jõe vasakpoolne lisajõgi Sõreda oja (10 l/s).

Purtse jõe valgla on üks inimtegevusest kõige tugevamini mõjutatud piirkondi Eestis [2]. Siin on kaevandatud põlevkivi neljast kaevandusest ja ühest karjäärist. Rannu piirkonda mõjutab eelkõige 1987. aastal suletud Kiviõli kaevandus, mis oli töötamise ajal üks kaevandusvälja veerohkemaid: tonni maavara kohta tuli maa seest välja pumbata 30–40 m3 vett [9]. Pärast seda, kui pumpamine lõpetati, on moodustunud maasisene reoveehoidla, mille vesi liigub põhja poole kiirusega kuni 50 meetrit ööpäevas. Olulised reostusallikad on ka endise Erra sovhoosi tootmiskeskused, Kiviõli–Püssi tööstus ja tuhamäed. Suurimad reostajad omaaegses Erra sovhoosis olid Rannu, Kestla ja Erra laut, kusjuures kaks esimest paiknesid kaitsmata põhjaveega alal. 1977. aastal oli farmide puurkaevudes Ordoviitsiumi-Kambriumi veekiht reostunud. Purtse jõe vesi on üks reostunumaid Eestis. Piimakarjandusele spetsialiseerunud Erra sovhoos vajas rohumaid: 1970.–80. aastatel kuivendati üle poole sovhoosi põllumajandusmaast (ligi 6000 hektarit ), alandades seejuures lavamaal põhjaveetaset kahe meetri jagu. Kõige rohkem mõjutasid maapinnalähedast põhjavett Rannu (590 ha), Ridaküla (75 ha) ja Kestla (90 ha) kuivendusobjektid. Peale selle alandas vett turbatootmine Rannu soos. Eesvoolude süvendamine paesse soodustas reostuse levikut põhjavees. Seni kuivendatu on kõige rohkem mõjutanud vett klindiastangu ja kaevandusvälja vahel [6].


Vee ohustatus Rannu soo piirkonnas. Rannu soo pindalaga 645 ha (turbamaardla 468 ha, mäeeraldise taotlus 349,44 ha) asub paepealsel. Soo all on aluspõhja pealispind kausja kujuga ja kaetud ühe kuni kaheksa meetri paksuse pinnakattega. Moreeni on turba all meetri jagu, järvesetteid pisut üle meetri. Soo on tekkinud kunagise järve kinnikasvamisel. Kuigi maapinnalähedane põhjavesi ja soovesi on küllalt hästi isoleeritud, toimub suurvee ajal siiski horisontaalne veevahetus: soovesi täiendab ümbritsevate alade maapinnalähedast põhjavett, suurendades salvkaevude veevaru. Soo äärealadel kasvab siirdesoo segamets, raba alal – rabamännik. Endine tootmisväljak on kinni kasvanud, seal on taastumas looduslik seisund.

Mullu aprillis uurisid Eestimaa looduse fond ja Rannu sookaitse seltsing soo piirkonna veevarustuse allikaid. Et kevad oli üsna veevaene, võib tulemusi pidada keskmiseks. Kokku uuriti 49 kaevu Ridakülas, Kõrkkülas, Rannu, Kõrtsialuse ja Kestla külas [1]. Ühe- kuni kuuemeetrisi salvkaevusid oli kokku 53 majapidamises, neist veevaeseid 16. Pärast maaparandusobjektide ehitamist 1982. aastal kuivas Rannu raba piirkonnas kuus kuni viie meetri sügavust kaevu. Puurkaeve registreeriti viis, neist kolmes oli vee kvaliteet halb: selle põhjuseks võib olla omaaegse põllumajanduse tootmiskeskuste jääkreostus, või on suletud Kiviõli kaevanduse vesi jõudnud juba Rannu piirkonda.


Veesäilitusala. Hüdrogeoloogiliste uurimistööde tulemusest [2, 3, 6] lähtudes on soovitatud igati vältida metsade ja soode kuivendamist suure tehiskoormusega Purtse jõe valglas, et mitte vähendada veelgi puhta vee varude taastumist. Äärmiselt vajalik on hoida kompenseerivaid loodusmaastikke, eriti kohalike veevarude formeerumise piirkonnas. Tootmine tuleks suunata vähem tundlikele aladele, kus on suurem looduslik kaitstus ja väiksem tehiskoormus (ka jääkkoormus).

See pole mitte ainult Aseri valla probleem. Kogu Ida-Virumaa põhjaosas on vähe järele jäänud loodusmaastikke, mis pisutki kompenseeriksid inimtegevuse (kaevandused, tööstus, endine põllumajanduslik suurtootmine) negatiivset mõju.

OÜ Kiviõli Keemiatööstus võiks jätkata toorme kaevandamist tehismaastikult Oru turbaväljadel, mis muidu ainult saastavad keskkonda. Rannu (Kestla) raba peaks jääma looduslikuks veesäilitusalaks.


Uurimistööd Meenikunno ja Viru rabas. Kestla (Rannu) raba uuringute tulemusi kinnitavad aastail 1985–1991 geoloogia instituudi korraldatud veeseire Meenikunno sookaitsealal ja Viru rabas.

Meenikunno raba (Põlvamaal, pindala 1448 ha) ajendas omal ajal uurima just freesturbavälja laiendus. Meenikunno on üks Kagu-Eesti lavamaa iseloomulikumaid soid, mida ümbritsevad liivaseljandikud [4]. Kogu alal levib puisraba. Soo on tekkinud mineraalmaa soostumisel: turba lamam on saviliiv ja liiv, aluspõhi liivakivi, mida läbib kirde-edelasuunaline tektooniline rikkevöönd. Seda tähistavad rabasaarte jalamil jooneliselt paiknevad sulglohud, kust soovesi neeldub. Mujal on turba all nõrgkivi, mis moodustab veepideme. Nii jääb turba ja põhjavee vahele veetu liivakiht. Kuivendustöödega lõhutaks vettpidav ekraan (nõrgkivi), mis vähendaks oluliselt raba veevarusid. See ilmnes turbaväljaku tuletõrje veehoidla rajamisel liivapinnasesse: vee tugeva neeldumise tõttu see kuivas. Turba kaevandamisvälja kuivendamise järel 1980. aastatel alanes 0,8 meetri võrra rabast itta jäävate Nohipalu Must- ja Valgjärve veetase. Niisiis tuli ilmsiks rabavee neelulehtrite seos maapinnalähedase põhjaveega ning maasisese veevoolu avanemine järvedes. Laiendades turba kaevandamist, oleks ohustatud vett kogu piirkonnas. Säilitamaks järvi ja raba haruldast taimestikku, loobuti tookord turbaväljade laienduskavast.

Põhja-Eesti lavamaal asuvas Viru rabas [4] on küll soovesi põhjaveest isoleeritud, kuid kevaditi toimub horisontaalne veevahetus: vaatluskaevude andmeil ulatus peakraavi mõju loodusliku raba veereþiimile kuni 50 m, laugaste ja älveste piirkonnas kuni 100 m kaugusele. Seepärast soovitati ka siin loobuda turbakaevandusväljade laiendusest ja taastada ammendatud väljakul looduslik veereþiim.


1. Aseri valla Rannu (Kestla) sood ümbritsevate majapidamiste veevõtukohtade uuringu aruanne. Eestimaa Looduse Fond, Rannu Soo Kaitse Seltsing. 2002.

2. Kink, Hella 1978. Kohtla-Järve rajooni melioratiiv-hüdrogeoloogiline ülevaade. Käsikiri TTÜ geoloogia instituudis. Tallinn.

3. Kink, Hella 1990. Põllumajandus ja vesi. – Tootmine ja keskkond. Tallinn–Kohtla-Järve: 78–79.

4. Kink, Hella (koost.) 1996. Eesti kaitsealad – geoloogia ja vesi. Toim. Anto Raukas ja Tõnis Kaasik. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.

5. Kink, Hella jt. 1982. Hüdrogeoloogilised tehistingimused Kohtla-Järve rajoonis. Käsikiri TA geoloogia instituudis. Tallinn.

6. Kink, Hella jt. 1988. Põhjavee seisundi hindamisest kaevandus-tööstusmaastikul (Purtse jõe vesikonna näitel). – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, 24 kd. Tallinn: 48–61.

7. Kink, Hella jt. 1998. Eesti soode hüdrogeoökoloogia. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.

8. Orru, Mall; Saar, Aleksander (koostajad) 2001. Seletuskiri Rannu (Kestla) turbamaardla kaevandamisloa taotlemiseks. Tallinn.

9. Reinsalu, Enno 1998. Mäemajandus. TTÜ mäeinstituut. Tallinn.



Hella Kink
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012