Eesti Looduse fotov�istlus
2009/8



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2009/8
Hobukastani-keerukoi: uus invasiivne taimekahjur Eestis

Sel suvel Tartu tänavatel jalutades märkasime hobukastani lehtedel vastu valgust kumamas heledaid ja pruuniks tõmbunud laikkaevandeid. Kaevanditest tuli päevavalgele Eestis seninägematu kahjur: hobukastani-keerukoi. Kahjustusi oli vähe, aga teeäärseid puid tähelepanelikult jälgides võis neid näha kõigil kastanitel Näituse tänaval, Taara puiesteel ja Koidula tänaval.

Liblikaliste seltsi kuuluv hobukastani-keerukoi (Cameraria ohridella; sugukond keerukoilased, Gracillariidae) ei ole taimekahjur tavapärases, põllumajanduslikus tähenduses, s.t. ta põllumajanduskultuuride saake ta ei vähenda. Sellegipoolest tekitab ta hobukastanite lehestikku rüüstates olulist kahju aianduses ja haljastuses.

Tegu on viimase kahekümne aasta jooksul Euroopas kiiresti levinud invasiivse liigiga, kelle puhanguid pole alates 2002. aastast suutnud maha suruda isegi loodusliku tõkkega – merega ümbritsetud saareriik Suurbritannia. Kui varem võis hobukastanit pidada üheks kaunimaks suhteliselt haiguste- ja kahjuritevabaks ilupuuks, siis keerukoi sissetung on Euroopas lühikese ajaga rikkunud paljude puhkealade ilme ja nõrgestanud puid, vähendades nende kasvuks ja arenguks vajalikku lehepinda.
Keerukoi levila laienemine tekitab eriti suurt muret seetõttu, et olles end kuskil sisse seadnud, on koi asurkonnad alati saavutanud ülisuure tiheduse. Siiani ei ole uute asurkondade arvukus veel kusagil Euroopas vähenenud [10]. Levik jätkub ja võib varsti katta kogu hobukastani kasvuala Euraasias [1].

Nagu nimigi viitab, on tegu hobukastani lehtedes kaevandavate pisiliblikatega. Liblika röövikud toituvad lehekoes, pealmise ja alumise kattekihi ehk epidermise vahel. Et hoiduda kuivamast, ei välju nad kordagi lehest. Toitumise tagajärjel tekib väike ümmargune, algul poolläbipaistev, kuid kiiresti pruunistuv laikkaevand, mida röövik pidevalt suuremaks õõnestab. Rööviku neljandas-viiendas kasvujärgus muutub kaevand piklikuks korratupäratu kujuga kaevandusalaks. Kui röövikuid on väga tihedalt, võivad nende käigud liituda, mistõttu puu kaotab enamiku rohelisest lehepinnast, lehed kuivavad ja varisevad enneaegu.
Lehekaevandis vastne ka nukkub. Olenevalt temperatuurist annab keerukoi Kesk-Euroopas aprillist novembrini kolm [3] kuni viis [8] põlvkonda, kusjuures üks osa iga põlvkonna nukkudest siirdub sügavpuhkeseisundisse ja koorub alles järgmisel kevadel. Nii tagatakse asurkonna elujõud ka siis, kui mõni põlvkond satub ebasoodsatele ilmadele ja hukkub.

Liblika algkodumaa ei ole kahjuks teada. Teaduslikult kirjeldati liik Euroopas 1986. aastal, kui teda oli paar aastat varem leitud Balkani poolsaarel Makedoonias Ohridi järve äärsetes looduslikes hobukastanisaludes. Järve nimest tuleneb ka liigi epiteet ladinakeelses nimetuses.
Kahekümne aastaga on keerukoi levinud nii itta kui ka läände ja jõudnud peaaegu kõigisse Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse. Kui mullu sügisel jäi siinse loo autoritele see liik silma Lõuna-Leedus ja Vilniuses, siis tänavusuvised leiud Tartus tõendavad, et levila piir on nihkunud tunduvalt põhja poole. Levilapiiri nihkumise kiiruseks on hinnatud 17–38 km aastas [1].
Suur kiirus, millega liblikas on asunud Euroopat vallutama, annab alust oletada, et liik on siia maailmajakku võõrsilt toodud. Kõige arvukamalt on perekonna Cameraria liike teada Põhja-Ameerikas, kus hobukastanil toitub ka meie keerukoi sõsarliik Cameraria aesculisella. Nende kahe eluviisid erinevad siiski suuresti.
Teine võimalik lähtekoht on Hiina, paraku pole sealne lehekaevandajate fauna kuigi hästi uuritud. Hobukastani-keerukoiga kõige sarnasemaks sugulaseks peetakse Jaapanis vahtratel toituvat liiki Cameraria niphonica [5].
Ülikiire vallutusretke teise võimaliku põhjusena on pakutud, et Cameraria ohridella toitus enne mõnel muul peremeestaimel, näiteks vahtral [4]. Uusi peremeestaimi omaks võtta on putukatel üsna tavaline, kui nad satuvad uude piirkonda või vastupidi, kui nende elupaika satub uus taimeliik.
Keerukoi levikut on soodustanud see, et liigil pole tõhusaid looduslikke vaenlasi: meie sipelgad ja linnud ei ole õppinud neid toiduks tarbima [6]. Samuti võisid levikut kiirendada kuumad kuivad suved Kesk-Euroopas, mis tõid kaasa hulgipaljunemise puhangud ja tiheasustatud kolded. Sealt tuule tiibadesse saanud liblikad võisid tõusvatel õhuvooludel kanduda kümnete kilomeetrite taha. Ühtlasi on oletatud, et kaugemaid rände teeb keerukoi autode külge, näiteks rattakoobastesse kogunenud märgade saastunud hobukastanilehtedega.
Hobukastani-keerukoi esmasleiud eri riikides on tavaliselt kirjeldatud tihedama inimasustusega aladelt: peremeestaimede tihedama asetuse tõttu seal [1] või lihtsalt sellepärast, et erialaspetsialistid satuvad sagedamini linnade haljasaladele. Maapiirkondade kahjustustest on head ülevaadet saada väga raske.
Praegu me veel ei tea, kuidas keerukoi Eesti talve talub. Kui ka esialgu ei talu, siis seni kuni siinsel asurkonnal see võime ajapikku tekib, saab populatsioon igal aastal taastuda lõuna poolt sisse rändavate immigrantide varal. Praegu tundub, et liik on meil piisavalt elujõuline, et anda aastas vähemalt kaks põlvkonda: juuli lõpul kaevanditest leitud nukkudest koorus esimene valmik juba augusti alguspäevadel.

Kahju. Tartus leitud nakatus on veel suhteliselt nõrk: kaevandeid leidub üksikutel lehtedel ja vaid paaril lehel leidsime neid üle ühe. Tugeva kahjustuse puhul aga võib enneaegne lehevarisemine viia puult 70–100% lehti, mistõttu juba augustis näevad puud välja sügiseselt raagus [9]. On arvestatud, et tugevasti kahjustatud puudel väheneb iga-aastane juurdekasv 30% [7].
Ometi ei ole Euroopas registreeritud juhtumeid, kus keerukoide ründe tõttu oleksid puud hukkunud või pöördumatult kiduma jäänud. Seetõttu pole kahjuri vastu vaja rakendada äärmuslikke abinõusid, näiteks tabandunud pargipuud maha raiuda ja põletada. Võimalik, et kaevandikoi kahjustuse ja ebasoodsa ilmastiku või muude taimekahjustajate koosmõju võib siiski mõnele puule saatuslikuks saada.
Pealiskaudsel vaatlusel võib kaevandeid segi ajada ka mõne mineraalaine liiast või puudusest tingitud abiootilise stressi või hobukastani-pruunlaiksust tekitava seene Guignardia aesculii kahjustusega. Lehti vastu valgust vaadeldes on siiski lihtne vahet teha: koi kahjustatud lehekoed on õõnsad ja kaevandid paistavad seetõttu ümbrusest heledamad. Kui kaevand avada, s.t. rebida pealmine kiht alumisest lahti, võib sellest leida putuka elutegevuse jälgi: ekskremente ja näripuru, nuku võrgendpesi või isegi toituva vastse, kes teie tegevusest häiritult üritab vilkalt peitu pugeda.

Biotõrje otsinguil on palju korjatud loodusest hobukastani-keerukoi nukke ja kasvatatud neist välja parasitoide: teisi putukaliike, kes elavad ja toituvad keerukoi vastse ja nuku sees (endoparasitoidid) või peal (ektoparasitoidid). Niiviisi leitud parasitoidiliike on lootust kasutada keerukoi arvukuse vähendajatena.
Paraku on tõdetud, et keerukoi nukkudest koorub parasitoide välja väga vähe, vaid 1–8% [9]. Põhjuseks arvatakse parasitoidide ja nende peremeeste, keerukoide erisugune bioloogiline rütm, s.t. arengujärkude kokkusobimatus: ajaks, mil parasitoidi valmikud valivad munemiseks ohvrit, on keerukoid kas juba nukkunud või pole uus põlvkond vastseid veel munast koorunud. Ometi on katsed näidanud, et kiletiivaline parasitoid Pnigalio agraules suudab nakatada üle 35% hobukastani keerukoi teise kasvujärgu vastsetest ja seega vähendada enam kui kolmandiku võrra keerukoide järgmise põlvkonna arvukust [6].
Eestis ei ole hobukastani-keerukoi parasitoide veel leitud. Küll aga võib naabermaade, näiteks Soome, Rootsi ja Venemaa Leningradi oblasti andmetele tuginedes üsna kindlalt väita, et meie faunas leidub parasitoidiliike, kes suudavad keerukoid rünnata.

Katsetatud on ka keemilist tõrjet mitmesuguste putukamürkide ehk insektitsiididega, nagu diflubensuroon (tootenimetusega Dimilin), imidaklopriid (Confidor), asadirahtiin (Neem Azal T/S). Linnas ja koduaedades ei saa kahjuks mürkkemikaale kasutada, sest need on ohtlikud inimesele ja muudele liikidele. Insektitsiidide toime kestab vaid ühe, vahel kaks taime kasvuhooaega, seepärast tuleks puid pritsida peaaegu igal aastal. Suurtele võrapuudele kulub mürki palju, see on rahaliselt kulukas. Pealegi, kui sama mürki kasutada pikemat aega, võib kahjuritel selle suhtes välja kujuneda resistentsus.

Et nukud talvituvad lehevarises, võib ainus tõhus hobukastani-keerukoi tõrjemeede olla see, kui varisenud lehed kokku koguda ja kõrvaldada. Inglismaal põletavad või kompostivad lehti teenusepakkujad [10]. Kesk- ja Lääne-Euroopas on langenud lehtede koristamine aidanud kevadist keerukoi põlvkonda edasi lükata. Nii saab puhkevate pungadega hobukastan mõned väärtuslikud nädalad kauem elujõudu koguda [7].
Saksamaal tehtud katsega arvutati välja, et ühe kilogrammi sügisel puude alla jäänud tugevalt nakatunud lehtede kohta toodavad talvitunud põlvkonna liblikad uuel kevadel 80 000 uut muna [2]. Ainult sügisese lehtede koristamisega keerukoi kahju päris ära hoida ei saa, sest vähestest talvistest ellujääjatest võib tekkida üpris arvukas teine ja kolmas põlvkond.
Võib tunduda, et kõige kindlam on lehevaris lihtsalt põletada. Siiski, lehevarist kuumutades või põletades tapetakse peale keerukoi nukkude ka talvituvad parasitoidid, kes võiksid aidata kahjuri arvukust piirata. Peale selle saastab ju suits keskkonda ja võib tiheasustusalal naabreid häirida. Seetõttu soovitame sügiseti kastanilehed võimalikult sageli kokku riisuda ja hoolikalt kompostida või katta vähemalt 10 cm mulla või 15–30 cm taimse materjali kihiga, misjärel jätta kaetud lehed puutumatult mai lõpuni paigale.
Erinevalt harilikust hobukastanist (Aesculus hippocastanum) on teised hobukastani liigid ja hübriidid keerukoi suhtes resistentsemad. Isegi hariliku hobukastani puude hulgas võib leida üksikuid, mis nakatuvad vähem, olles ilmselt keerukoile mingil moel vähem atraktiivsed. Säärastest puudest paljundatud resistentseid kloone praegu veel kuigi laialt ei kasutata, kuid tulevikus võib see osutuda väga tõhusaks mooduseks, kuidas piirata hobukastani-keerukoi levikut uusistandikes [10].

Mis edasi? Hobukastani-keerukoi valmikud levivad tuulega ning nukud kanduvad edasi maanteesõidukitega, olenemata veosest. Nii ei saa seda liiki vältida riiklike karantiinimeetmete või fütosanitaarsete nõuetega. Samuti poleks palju abi, kui karmistada nõudeid hobukastani paljundusmaterjalile, sest hobukastani noortaimed liiguvad rahvusvahelises kaubanduses peamiselt puhkeseisundis, mil neil lehti küljes ei ole.
Ehkki invasiivsete võõrliikide probleemi peetakse Eestis ametkondlikul tasandil üsna oluliseks, tuleb siiski tõdeda, et riiklikke vahendeid pole liiga laialdase ja kiire levikuga liikide vastu mõtet kulutada. Nii näiteks ei ole meil riiklikku tõrjekava kartulimardika (Leptinotarsa decemlineata), invasiivsete veeloomade või vaaraosipelgate vastu.
Ka nõrgema levikuvõimega invasiivsete liikide tõrjeks tehtavad jõupingutused ei pruugi nähtavat vilja kanda samal aastal: tuletame meelde Sosnovski karuputke (Heracleum sosnovski), Hispaania teetigu (Arion lusitanicus) või kartuli-kiduussi (Globodera rostochiensis).
Inimestel on tulnukliikidega raske leppida. Üldjuhul on kõige odavam vahend nende vastu ennetus. Kas oleme nõus suureneva maksukoormusega, et tõhustada kontrollisüsteemi, ning tõrjuma kahjureid senisest rohkem – või hoopis käitume teadlikumalt ja jätame mõned taimed-seemned taskunurgas turismireisilt koju toomata? Ent elu näitab, et kõike halba ei ole alati võimalik ennetada. Igal juhul tuleb meil nüüd õppida uue invasiivse liigiga kõrvuti elama. Hobukastani-keerukoi toob Eesti aedadesse ja parkidesse uue ajajärgu inetumate puulehtede, kuid loodetavasti kogenumate ja senisest hoolsamate aednikega.



Eha Švilponis, Marika Mänd, Eve Veromann
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012