Lõunamandrist kaugel asuva Eesti teadlased on riigi väiksusest hoolimata hinnatud koostööpartnerid suurte riikide teadlastele. Esimese eestimaalasena jõudis Antarktikasse kuulus meresõitja von Bellingshausen; peale tema on Antarktikas talvitunud ja seda piirkonda uurinud veel ligi veerandsada eesti soost teadlast ja spetsialisti.

Lõunaookeanist ja Antarktise mandrist koosnev lõunapolaarpiirkond on kujunenud tähtsaimaks ülemaailmse keskkonnateaduse areeniks. Põhjus on piirkonna loodusoludes ja planeedi kliimale avaldatava mõju ainulaadsuses. Liiatigi on inimmõju loodusele seal väikseim, ilmnedes silmanähtavana vaid üksikutes paikades. See on ka arusaadav, sest esimesed Antarktise talvitushooned ehitas Carsten Borchgrevinki ekspeditsioon alles 1899. aastal. Antarktika uuringutel on võtmeroll eeskätt globaalsete kliimamuutuste prognoosimisel, kuna just lõunapolaarpiirkonnas avalduvad need muutused reljeefsemalt ning on mandrijääs hästi salvestunud. Osooniaukude avastusele järgnenud freoonide kasutuse piiramine kogu maailmas on hea näide Antarktises aastakümnete kestel tehtud uuringute praktilise tähtsuse kohta.

Antarktika leping seob ja kohustab. Aastast 1961 jõustunud Antarktika lepingu peamine sisu on territoriaalsete nõudmiste tähtajatu külmutamine. Samuti kuulutab leping 60. lõunalaiusest lõunasse jääva maismaa ja ðelfiliustikud rahvusvahelise teadusliku koostöö objektiks, kus on keelatud igasugune militaarse suunitlusega tegevus. Antarktika lepingu alusel tehtava sujuva rahvusvahelise koostöö tähtsamad liinid on kliimamuutuste uurimine ja Maa puhtaima looduskeskkonna säilitamine. Leping on hästi toiminud: seda kinnitab tõik, et külma sõja aastakümnetel oli Antarktis tegelikult ainuke paik, kus USA ja Nõukogude Liit tõhusalt koos tegutsesid. Aastast 1998 toimib lepingu lisana Madridi keskkonnakaitseprotokoll, mis kehtestas lõunapolaarpiirkonnas üliranged keskkonnakaitse juhised, jõustunud on ka Antarktika mereliste elusressursside kaitse konventsioon, eesmärgiga säilitada ökosüsteemi looduslik tasakaal. Need väga olulised abinõud reguleerivad ka hiilgevähi- ja kalapüüki Lõunaookeanis.

Eesti ühines Antarktika lepinguga 17. mail 2001. aastal, 24. riigina Euroopas ja 45. riigina maailmas. Märtsis 2002 arutas Eesti teaduste akadeemia juures asuv polaaruuringute komitee projekti “Eesti Antarktika-ekspeditsioon”, mille eesmärk on panna alus rahvuslikule Antarktika uurimise programmile ning anda oma suurusega proportsionaalne panus rahvusvahelisse koostöösse Antarktikas. Nõnda omandaks Eesti ka hääleõiguse Antarktika lepingu süsteemis. Komitee soovitas projekti edasi arendada. Septembris 2002 Varssavis toimunud Antarktika lepingu iga-aastasel konsultatiivkohtumisel kiideti esitatud Eesti Antarktika-ekspeditsiooni kava heaks. Põhjusena märgiti eelkõige, et ekspeditsioon on kavandatud väikese ja efektiivsena ning rõhutatult keskkonnahoidlikuna, plaanis on kasutada nii palju kui võimalik alternatiivseid energiaallikaid. Toetust jagus ka seepärast, et eestlaste senine tegevus Lõunamandril on väikese maa kohta olnud esileküündiv. Nii märkis Venemaa esindaja, et endises Nõukogude Liidus olid vaid Vene Föderatsioon ja Eesti pädevad Antarktika-küsimustes ning saavutanud teadustulemusi. Tõepoolest, mõnelgi Antarktika lepingu hääleõiguslikul poolel (neid riike on kokku 27), kes on pikemat aega Antarktikas uurimisjaama pidanud, pole võrreldavat rahvusvaheliste teadusartiklite nimekirja. Mida on eestlased seni Antarktikas teinud?

Meie mehed Lõunamandril. Meenutame alguseks, et Antarktist nägi esimest korda 28. jaanuaril 1820 meie kaasmaalase, Saaremaalt Lahetaguse mõisast pärit Fabian Gottlieb von Bellingshauseni juhitud ekspeditsioon, kus laevarolli nimed Olev Rannakoppel ja Paul Jakobson vihjavad ka eestlaste osalusele. Veel on teada, et 20. sajandi algul sai Vihula valla mehest Gustav Hämalasest Lõunaookeanis hülgeid küttiva Norra laeva kapten, maetud on ta Lõuna-Georgia saarele. Alates aastast 1957 kuni viimase ajani on Eesti teadlased, loomeinimesed ja logistiline personal Antarktikas tegutsenud. Teadusartikleid on avaldatud üle saja, nende hulgas neli monograafiat ja kolm dissertatsiooni [1]. Uurimisvaldkonnad on ulatunud geoteadustest rahvusvahelise õiguse ja meditsiinini.

Geoloogina Lõunaookeanil töötanud ja esimesena ebatavaliselt rauarikkaid ookeani põhjasetteid kirjeldanud Ivar Murdmaa oli esimene Nõukogude Antarktika ekspeditsioonis (NAE) töötanud 23 mehe hulgas ja on tõenäoliselt ka esimene Antarktisele jala asetanud eestlane (4. dets. 1957). Aastatel 1963–73 talvitas Novolazarevskaja jaamas kolm korda Anatoli Norman, tehes seismoloogilisi vaatlusi. Enn Kreem, kes talvitus Molodjoþnaja jaamas aastal 1966 ja Bellingshauseni jaamas 1969. aastal, oli esimene kümnemehelises rühmas, keda Charles Villmann Tõravere observatooriumist suutis saata Antarktisele kosmoseuuringutega seotud helkivate öö- ja pärlmutterpilvede patrullvaatlustele. Neid vaatlusi tehti hiljem ka Mirnõis, Leningradskajas ja Vostokis. Enn Kreem andis Molodjoþnaja piirkonna esimese ilmastiku ja kiirgusreþiimi iseloomustuse. Peale selle tuli meestel teha ka mahukaid ilmastiku- ja päikesekiirguse vaatlusi. Aastatel 1967–85 talvitudes tegid neid Reino Eller, Rein Randmets (kolm korda), Andres Tarand, Jaan Ojaste, Jaak Lembra, Enn Kaup, Vello Park (neli korda), Heino Martihhin ja Vladimir Gussev (kolm korda). Mõõdeti ka osooni ning avaldati teadus- ja populaarteaduslikke artikleid.

Vello Park sai Maa külmapoolusel Vostokis tunda erakordseid raskusi 1982. aastal, kui tulekahju hävitas elektrijaama ning abi saabus alles viie kuu pärast. Tulekahjujärgses ðokis arvas suur osa meeskonnaliikmetest, et alla 80 pakasekraadi tõttu ootab neid peatselt surm; kogenud alpinistina suutis Park mehi veenda, et nad eksivad, sest toitu ja kütust jätkus. Kõrgemat atmosfääri uurivate aeroloogidena talvitusid Antarktises veel Rein Männik (kahel korral) ning Aleksei Dorogotovtsev ja Sulo Kolje. [foto 3]

Esimesed eestlastest ööpilvede uurijad kinnistasid NAE-s eestlaste kui töökate ja täpsete poiste hea maine. Küllap aitas see uurimisvaldkondi oluliselt laiendada. Nii uuris Jüri Martin 1971–72 suvel samblikke ja samblaid mitmes Enderby ja MacRobertsoni maa piirkonnas. Ta kirjeldas esimesena makroskoopilise taimestiku poolusepoolset levikupiiri Ida-Antarktises ja dateeris lihhenomeetriliselt maailma pikima – Lamberti liustiku moreene. Tema käigu tõttu sai rikkamaks ka Tallinna botaanikaaia herbaarium.

Järve- ja jääuurijad. Hakkasin Antarktise järvi uurima meteoroloogitöö kõrvalt Molodjoþnajas ning pühendusin sellele täielikult 1976. aastal Novolazarevskajas talvitudes. Tulemused: fikseerisin esimest korda Antarktise järvede antropogeense eutrofeerumise ning mõõtsin maakera järvede seas vähima fütoplanktoni aastaproduktsiooni. Järgnesid kolm hooaega järveökoloogia uuringuid Schirmacheri, Untersee, Thala ning Bungeri oaasides. Erakordsete omadustega Untersee mägijärve vee läbipaistvuseks mõõtsin 77 meetrit, mis oli suurim Maa seni uuritud järvede hulgas. [foto 4]

Kahel hooajal töötas mitmete oaaside järvedel ja ojadel kogenud hüdroloog August Loopmann, kes esitas uusi vaateid järvede tekke ja arengu kohta Antarktises. Tema väljapaistvad saavutused olid Schirmacheri oaasi järvede veebilansi ja valgalade äravoolu mõõtmine kogu hüdroloogilise sesooni kestel ja Bungeri oaasi veekogude hüdroloogiline iseloomustus. Perestroika tuultes sai 9. novembril 1988 võimalikuks heisata Eesti lipp Lõunamandril; tegin seda ka Molodjoþnaja lähedal kivituuril, kuhu Andres Tarand oli 19 aasta eest paigutanud Bellingshauseni Lahetaguse sünnimõisa põllult korjatud paekivi.

1987. aastal päästis Nõukogude Liidu jäälõhkuja jäävangist Austraalia väikese ekspeditsioonilaeva; säärane abistamine on Antarktika lepingu vaimule tüüpiline. Järgnenud “päästmispeol” tutvusin geograafiga, kes kutsus mind Eesti vabanedes 1993–94 suveks Austraalia Law suvejaama Larsemanni oaasis. Sel ja ka 1997–98 suvel uurisin seal nelja polaarjaama (Vene, Hiina, Austraalia) ja kliimamuutuste mõjusid väikese oaasi järvede ökosüsteemidele. Uurimisjaama mõju pole kuigi suur, kui olla hoolikas jäätmehooldusel ja kasutada transporti läbimõeldult. Seda tegelikult Madridi protokoll kohustabki. [foto 5]

Teaduste akadeemia geoloogia instituudis alustati seitsmekümnendate aastate lõpul Antarktise isotoopgeokeemilisi ja glatsioloogilisi uuringuid koostöös kolleegidega Arktika ja Antarktika instituudist tollases Leningradis. Rein Vaikmäe juhatusel selgitati mitmete oaaside järvede vete päritolu ja Shackletoni ðelfiliustiku tekkelugu. Kuninganna Maudi maal uuritud jääkerni isotoopprofiil võimaldas koostöös saksa uurijatega taastuletada piirkonna viimase viie tuhande aasta kliima ajaloo. 1987–88 suvel osales Margus Toots NAE mandrijää sügavpuurimisel Ida-Antarktise platoo kuplil B. Rein Vaikmäe, Margus Tootsi ja prantsuse kolleegide uuringud on muu hulgas näidanud, et kliima soojenemist 10 000–15 000 aasta tagasi katkestas ka Antarktises kaks jahenemist – nagu põhjapoolkeralgi. Osa jääproove on praegugi Tallinnas. Et neid edasi uurida, on Jüri Ivask täiustanud peamiste ioonide mõõtmismetoodikat, näidates ka, et nende sisalduste muutused kannavad paleogeograafilist informatsiooni.

Jäine mander inspireerib. Muudegi elualade esindajaid on jõudnud Antarktisele. Doktor Rein Vahisalu näitas mõõtmistega Eesti uurimislaeva Livonia turismireiside ajal Drake’i väinas ja Antarktika poolsaare piirkonnas, et nihked laevapere südame-veresoonkonna vegetatiivses regulatsioonis tulenevad enam sotsiaalsetest kui geograafilistest tingimustest. Muuseas on 68. lõunalaiuskraadil liikunud Livonia seni kõige kaugemale lõunasse tunginud Eesti laev.

Juhan Smuuli mitmed püüdlused Lõunamandrile jõuda said teoks 1957–58 suvel. Meresõidu ja Mirnõi ning sisemaa jaamas Komsomolskaja ja Austraalias käimise kogemusi kajastav “Jäine raamat” oli esimesi eestikeelseid raamatuid, mis kujundas meie inimeste ettekujutust Antarktikast. Teatavast nõukogulikust paatosest hoolimata on seda mitmesse võõrkeelde tõlgitud populaarset teost huvitav lugeda ka polaaruurijatel. Järgnesid Ivar Murdmaa “Sealpool Kaljukitse pöörijoont” ning Enn Kreemilt “Antarktika läbi aegade”, “Omapärane talv” ja veel kaks raamatut. Eesti polaarklubi avaldas 1992. aastal mälestustekogumiku “Nabakirjad”, Rein Vahisalult ilmus 1998. aastal “Laevaarstina Antarktikas”.

Hulgaliselt on ilmunud populaarteaduslikke artikleid. Peale selle andsid Andres Sööt ja Mati Kask eestlastele “oma meeste” pildi dokumentaalfilmidega “Jääriik” ja “Enderby valge maa”. Panuse Antarktise uuringute logistikasse on andnud mehaanik Ivan Þevnerov (kahel korral) ja ehitaja Leo Saul. [foto 6]

Antarktises on töötanud ka väliseestlasi. Virmaliste uurija Henn Oona USA-st talvitus lõunapoolusel 1964. aastal ja osales ka jääkihtide vanuse määramisel ning pingviinide koduinstinkti uuringutes. Noorem vend Hain Oona talvitus poolusel 1968. aastal ionosfäärifüüsikuna. Transantarktilises mäestikus kõrguvad nende auks Mount Oona ja Oona Cliff. Maret Vesk Austraaliast, ainuke teadaolev Antarktises töötanud eestlanna, uuris samblaid Casey jaama ümbruses. Rootsist osales Andres Loor Greenpeace’i Antarktika-ekspeditsioonis fotograafina, andes panuse selle kõnnumaa keskkonna säilitamisse. Mart Nyman tegi kahel korral glatsioloogina kaasa Euroopa Liidu Antarktise jää uurimise projektis EPICA. Ivo Meisner USA-st uuris oma Scotti polaarinstituudis Cambridge’is kaitstud magistritöös Antarktika lepingu toimimist ja andis soovitusi, kuidas lepingut täiendada.

Põnev lähituleviku väljakutse on püüd puurida lõpuni 3,7 kilomeetri paksune jääkate Vostoki järve kohal ja uurida seda kuni miljon aastat atmosfäärist eraldatud unikaalset veekeskkonda. Kavandatav Eesti Antarktika ekspeditsioon orienteerub esialgu rannalähedastele uuringutele Rossi merel ning Victoria maa rannikule rajatava väikese uurimisjaama võimalustele austraalsetel suvedel. Eesti polaaruuringute komitee ootab sellekohaste projektide ettepanekuid. Tänavuse aasta algul lendas Mart Saarso Uus-Meremaale, et sõita 5. jaanuaril Itaalia ekspeditsioonilaeval Dunedinist Rossi merre ning otsida Terra Nova lahe piirkonnas Eesti jaamale sobivat kohta. Tagasi Eestisse jõudis ta jaanuari lõpus.

Samas on ka mitme riigi, näiteks Saksamaa, Austraalia ja Ukraina Antarktika-uuringute keskused kutsunud eestlasi osalema nende ekspeditsioonides. Säärane laialt levinud koostöö on veel üks Antarktika lepingu olemuse väljendus. Hoolikalt läbi mõeldud ja hästi teostatud Eesti Antarktika-ekspeditsioon avaks kindlasti uusi koostöövõimalusi.

1. Kaup, Enn 1998. Eestist pärit Antarktika uurijatest. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 31: 117–138. (täiendatuna www.gi.ee/isopal/antarktika)

Enn Kaup (1946) on Eesti polaaruuringute komitee teadussekretär, TTÜ geoloogia instituudi vanemteadur.