Tulnud siia ilma 26. augustil 1929 Viluvere külas Vändra lähedal Pärnumaal, lahkus ta meie seast 21. juulil 1986, teadlase parimas eas, 56-aastaselt. Selleks ajaks oli ta vaieldamatult suutnud kindlustada endale väärika koha Eesti entomoloogia ajaloos.

Pärast Teist maailmasõda, 1947. aastal, asus Hans Remm Tartu ülikooli õppima bioloogiat ning lõpetas selle kiitusega 1952. aastal. Järgnes aspirantuur kahetiivaliste alal, professor Heinrich Riikoja juhendusel. Selle lõpetas ta edukalt aastal 1955. Kogu ülikoolijärgse aja töötas Hans Remm õppejõuna Tartu ülikooli zooloogia kateedris, 1984. aastal sai temast kateedrijuhataja.

Hans Remm kujunes üheks Euroopa suuremaks spetsialistiks habesääsklaste alal. 1975. aastal ilmunud ja NSVL TA zooloogiainstituudis kaitstud doktoritöös kirjeldas ta ühtekokku 530 toonase Nõukogude Liidu alal elanud häbesääsklaste sugukonna liiki. Neist 235 olid teadusele senitundmatud. Pole vist ühtki teist eestlast, kes teadusele uusi liike oleks avastanud sedavõrd palju.
Habesääsklaste põlvnemisega seotud uuringud viisid Hans Remmi otsapidi ka paleontoloogiasse: ta hakkas määrama merevaigus leiduvaid fossiilseid putukaliike ning selleski vallas kujunes ta hinnatud asjatundjaks. Doktoritööga seotud reisid viisid teadlase toonase NSV Liidu kaugematesse osadesse: Siberisse, Taimõrile, Kaug-Itta, Kesk-Aasiasse ja mujalegi. Kõik see ajendas üht oponenti nimetama Hans Remmi doktoritööd kangelasteoks teaduses.
Remmi üheks olulisemaks tegevusvaldkonnaks kujunes mitmesuguste putukarühmade määrajate koostamine. 1986. aastal sai Hans Remm Eesti Eluteaduse Hoidja auhinna laureaadiks just tänu oma kõrgetasemelistele määrajatele. Tema selgetel joonistel ja hargnevatel graafilistel skeemidel põhinevad “Putukate välimäärajad” I–II (1966–1967) on kergesti kasutatavad. Koos Ermer Meriveega koostas ta “Mardikate määraja” (1973) ja koos Jaan Viidalepaga “Liblikate määraja” (1996).
Ei saa unustada, et Hans Remm oli ühtlasi üks juhtivaid zooloogiaõppejõude Tartu ülikoolis. Peale entomoloogiaga otseselt seotud kursuste luges ta kursusi ka selgrootute zooloogia, zoogeograafia, looma- ja populatsiooniökoloogia alal. Sellest ajast pärineb hulk tema koostatud õppevahendeid, nagu “Zoogeograafia” (1961, 1969), “Materjale selgrootute zooloogia õppimiseks” (1983), “Alamussid ja rõngussid” (1985) ning “Lülijalgsed” (1987).
Mäletan, et kui Hans Remm suri, ütles üks tema toonastest üliõpilastest midagi seesugust: “Kummaline on mõelda, et tavaline Eesti inimene ei teagi, võib-olla isegi ei aima, et siinsamas tema kõrval on elanud niivõrd suur teadlane.”