Eesti Looduse fotov�istlus
02-03/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
toimetaja veerg EL 02-03/2003
Sa pead käima minu sõnade, mitte tegude järgi!

Nõnda sõnastaksin Suure Euroopa suhtumise meie ettevõtmistesse oma koduses looduses. Ühelt poolt soovitakse, et me ei hävitaks seda, mis on Lääne-Euroopas väga haruldaseks jäänud või hoopis otsa saanud, näiteks rabasid. Teiselt poolt ostetakse siit meelsasti turvast – loodusvara, mida ei saa kätte rabasid hävitamata.

Eestis rabasid õnneks jätkub: neid on siin looduslikuna püsinud veel ligikaudu veerandil miljonil hektaril. Lääne-Euroopas rabasid enam peaaegu pole: need on ammu kuivendatud ja suuremalt jaolt ka juba turbana ära kulutatud. Aga turvast vajatakse seal nüüdki – ikka rohkem ja rohkem. Kust mujalt seda saada, kui rabadest. Nõudlus aina suureneb: andke aga! Meie, mõistagi, anname, täpsemalt öeldes – müüme neile oma rabade kuldaväärt vara.

Õnneks pole turvaski siin lõpukorral, ent ikkagi häirib suhtumine: loodusvara, mis endal otsakorral, hangivad rikkad riigid enesestmõistetavalt n.-ö. kolmandatest maadest. Seejuures ei peeta vajalikuks anda endale aru, et mujalgi pole varud lõputud. Tõsi, teoreetiliselt on turvas küll taastuv loodusvara, ent miks ta siis Lääne-Euroopas ei taastu? Aga sellepärast, et turvas tekib vaid looduslikus, rikkumata rabas. Kuivendatud turbamaa seda toorainet enam juurde ei kasvata. Vastupidi: peale selle, mis sealt mitmel otstarbel minema veetakse, laguneb kuivendatud sooalal iseenesest umbes viis korda rohkem turvast kui niisama suur looduslik soo seda kasvatada jõuab. Niisamuti on see ju ka siin.

Hollandis, kuhu läheb suur osa Eestist eksporditavast kasvuturbast, on kogetud, et kord hävitatud raba tagasi teha pole vist palju kergem kui omletist muna meisterdada. Hollandlased kulutavad miljoneid selleks, et katse korras, esialgu väikestelgi maalappidel turbasammal taas kasvama panna. Rootsil peaks endalgi veel rabasid olema, ent meelsasti ostetakse turvast meilt. Miks? Küllap peetakse õigemaks oma loodust hoida. Või saadakse seda tooret meilt väga odava hinnaga? Saksamaa, kuhu samuti turvast müüme, on otsustanud mitte avada oma maal enam ühtki uut turbamaardlat. Briti valitsus otsustas tagasi osta riigis tegutseva suurima turbafirma, lõpetada turba kaevandamine riigis ja rahastada kuivendatud-kaevandatud rabaalade taastamist loodusliku suunas. Niisiis, meie turba eksportijaile on avanemas uus turg, sest nõudlus turbatoodete järele ei kahane.

Majandusseis sunnib meid müüma rikastele naabritele seda, mis meil on – toorainet. Samal ajal püüame täita ka Euroopa Liidu kui kosilase soovi: säästa seni looduslikuna püsinud rabasid. Ent ärgem seejuures unustagem, et nii nagu ametiga ei anta kaasa mõistust seda pidada, ei vastuta ka Suur Euroopa oma vastandlikke soove esitades meie tegude eest. Oidu kahe asja vahele piiri seada peab olema endal.



Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012