Mehe teele pannakse alus isakodus – see tõdemus leiab täit kinnitust Toivo Maki säravas isikus. Ta on meenutanud oma esimesi õngemehekogemusi Emajõe kaldal isa pilgu all. Seda õpetust ei saadud kaua ei jagada, sest isa saadeti sunnitöölaagrisse 25+5 aastaks. Käigud Emajõe luhale ja kaugemalegi jätkusid koos emaga. Poisihing täitus loodushelidega ja nii sündis ka otsus minna õppima bioloogiat Tartu ülikoolis.
Üliõpilasest abitöölisena kalastiku uurimisel sattus ta esimest korda kokku raadio „hõbehalliga”. Tubli spordimehena oli ta juba siis hästi tuntud. Toivo on meenutanud, et treener Hugo Huimerind ei õpetanud mitte ainult võrkpalli, vaid ka kombeid. Isakodus pandud vundamendile kerkis ehitis, milles selgelt kujunes looduse, spordi, raadioreporteri ja oma pere kooslus. Just sealt tuleneb tema aastakümnetepikkune sihikindel ja tahtejõuline tegevus.
Tema töökaaslased on meenutanud, et Toivo oli teisi austav, kergesti läviv ja soliidse naljasoonega inimene. Teda peeti sündinud otsesaatereporteriks, kes oma saated ja muud ettevõtmised valmistas väga põhjalikult ette. Tundes hästi ilma ja inimesi oli ta vajadusel ka suurepärane improvisaator. Usaldatavust Toivo sõnumile lisas kindlasti ka tema sõbralik olek, võimas hääl ja vägev füüsis.
Toivo tegi raadiosaateid spordisündmustest, juubelilaulupeost (1969), „Jookse terviseks”, „Vikerkaja”, „Päevakaja” ja paljusid loodussaateid. 1990. aastal alustas ta raadioajakirja „Loodushoid”, mis oli eetris kord nädalas. Murranguline aeg andis rohkesti põhjust tõsiselt vaielda, ka vaenutseda. Toivo ei kartnud, ta läks edasi, austades oma põhimõtet: loodus on primaarne. 1997. aastal hakkas ilmuma raadioajakiri „Keskkonnahoiak”. Aastatel 1988–1995 vedas Toivo viktoriini „Keskkond ja mina”. Tema juhtis ka loodusteadlaste ja juhtspetsialistidega tehtud saatesarja „Kes on kes?”.
1993. aastal oli Toivo üks MTÜ Hoia Eesti Merd loojaid ja jäi selle vanematekogu liikmeks manala teeni. Sellel ühendusel koos Toivo Makiga on häid tulemusi Läänemere Eesti mõjuala, rannikualade, saarte ja siseveekogude loodusliku tasakaalu ja omapära hoiul. Ökoloogilise eluviisi edendamiseks ja eeskätt korteriühistute ning eakate inimeste kaasamiseks loodi Toivo algatusel MTÜ Roheline Rood, mida keskkonnaministeerium tunnustas 2007. aastal keskkonnateo II preemiaga. Ühest Tallinna eakate rohelisest rühmast on saanud üle Eesti leviv ühendus.
Toivo oli kodukeskne, oma peret armastav ja austav mees. Kodu oli Toivole alati kindel paik, kus ta nägi sirgumas oma lapsi ja rohkeid lapselapsi. See rõõmustas ja julgustas teda: ei, ma ei kao! Üliõpilasseltsi Liivika liikmena oli ka Toivo Maki lipukiri: „Maamullast päikese poole ainsa isamaa hüvanguks”.