Äsja asutatud looduskaitseala ümbritsevad küll kuivendatud alad, ent see, mis alles, väärib hoidmist oma eripalgelise taimkatte poolest ning haruldaste loomaliikide, eeskätt merikotka elupaigana.

Sel aastal rajatud Paadrema looduskaitseala (pindala on 1332 hektarit) asub Lääne-Eesti madalikul Pärnumaal, ligikaudu viie kilomeetri kaugusel merest. Kaitseala hõlmab soo koos seda kitsa vööndina ümbritsevate metsadega ning lahustükina väikese endise madalsoosaare.

Paadrema (ka Annepselja, Hannepselja, Soometsa) soo, mis asub Lääne-Eesti suurte ja keskmise suurusega soode valdkonnas [3], on tekkinud mineraalmaa soostumisel ja toitub põhjaveest. Kogu soo kattis kunagi üle 3000 hektari. Paraku on suurem jagu endisest soomaastikust kraavitatud ning Paadrema jõe ääres laiuvad kultuurrohumaad. Kraaviks sundimisest ei pääsenud ka sood läbiv Paadrema jõgi. Selle parema kalda lammisoo on praeguseks poldrina kuivendatud ja vasakule kaldale on rajatud ligi 450 hektarit uudismaad. Ent ligi 300 hektarit sealsest laamast on tänini looduslik lage rohusoo, mida ümbritseb puissoo. Lääneosas kunagi käsitsi kaevatud kraavid on nüüdseks enam-vähem täis kasvanud ja soo loomulik areng taastumas. Loodeosas jäi 28 hektari suurune soo-ala kohaliku omavalitsuse (Varbla valla) tungival nõudmisel kaitsealast välja, sest seal on tehtud ettevalmistusi turba kaevandamiseks.

Eesti märgalade inventeerijad on Paadrema sood kõrgelt hinnanud tema hüdroloogilise omapära ja mitmekesise taimkatte pärast, aga ka ümbruskonna veereþiimi stabiliseerijana [2]: soo toitub karbonaatsest põhjaveest, mille tõttu kasvab seal isegi üle meetri tüsedusel turbalasundil madalsoole iseloomulik taimestik.

Lagesoost tammega loodusmetsadeni. Paadrema soo on üsna märg, kummikuta ei pääse siin liikuma suvelgi. Looduskaitsealal kasvab ohtralt porssa (III kaitsekategooria) ja mitmel pool ka käpalisi. Üle soopinna küündivatel mineraalmaasaartel on varasematel aegadel tehtud heina. Kaitseala loodeosa soosaari niideti veel hiljuti. Endise lammisoo soosaarel, mis nüüdseks on jäänud uudismaade keskele (Soosaare sihtkaitsevöönd), on veel osaliselt alles põlispuudega puisniit, seal kasvab ohtralt kaitsealuseid taimeliike.

Lagesood ümbritsevad enamasti soostuvad ja soometsad, kus puudest valitsevad kased ja haab. Siin-seal leidub ka okaspuu enamusega puistuid, sealhulgas väga vanade (150–200- aastaste) mändidega segametsi. Kaitseala kaguosas asub põhja-lõunasuunaline seljandik põlismetsailmelise salumetsaga. Teiste seas kasvavad seal üle sajandi vanused tammed. Soost lõuna pool, Küti oja ääres, on aga senini püsinud sanglepa-lodumets. Metsakooslustena on väga omapärased ja peaaegu läbipääsmatud üksikute saarte ning jalakatega kukerpuu-türnpuu-metsõunapuu võserikud mineraalmaa piiril kaitseala kirdeosas.

Haruldaste loomade pelgupaik. Paadrema soos elab merikotkas. Siinne kotkapaar on väga edukalt siginud: viimasel kümnendil on igal aastal lennuvõimestunud vähemalt üks kotkapoeg, kuid harv pole isegi kolme poja väljalend [1]. Teistest ohustatud linnuliikidest on kaitsealal registreeritud luha-sinirind, rukkirääk, punaselg-õgija, mudatilder, sookurg. Sookurgi võib sageli näha toitumas ka naabruses uudismaadel.

Paadrema soo pakub eluaset ilvesele ja hundile, soo idaosa on aga metssigade meeliselupaik.

Kaitsekord ei keela looduslähedast majandustegevust. Kaitsereþiim lubab kogu looduskaitsealal hooldada poollooduslikke kooslusi (rohumaad, puisniidud) ning majandada metsa loodushoidlikul viisil.

Loodusväärtusi arvestades on looduskaitseala jaotatud kolmeks sihtkaitsevööndiks: Annepselja, Tamme ja Soosaare. Ohustatud liikide kaitse eesmärgil ei tohi inimesed minna neist suurimasse – Annepselja sihtkaitsevööndisse 15. veebruarist kuni 31. juulini. Mõistagi on seal samal ajal keelatud ka jaht ja kalapüük. Hoolimata sellest, et jahtipidamist on piiratud väga tagasihoidlikult, oli jahimeeste vastuseis kaitseala asutamisele väga tugev.

Paadrema looduskaitseala valitseb Pärnumaa keskkonnateenistus, kelle poole tuleks pöörduda kõigi küsimuste ja probleemidega. Looduskaitseala kaitse-eeskiri on avaldatud Riigi Teatajas (RT I, 2003, 5, 26).

1. Eesti Looduse Infosüsteem (EELIS) www.eelis.ee

2. Paal, Jaanus jt. 1999. Eesti märgalade inventeerimine. 1997. a. projekti "Eesti märgalade kaitse ja majandamise strateegia" aruanne. Eesti Loodusfoto, Tartu.

3. Valk, Uno (koost.) 1988. Eesti sood. Valgus, Tallinn

Piret Kiristaja (1967) on ITK loodusbüroo looduskaitse peaspetsialist.