Eesti Looduse fotov�istlus
02-03/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused EL 02-03/2003
Vike armas soohiilakas

Eestis kasvava 37 orhideeliigi seast on kige suurema iega kuldkinga krval plvinud Euroopa Liidu erilise thelepanu ka ks meie pisemaid ja kahvatumaid kpalisi soohiilakas. Erinevalt paljudest sugukonnakaaslastest vib teda nimetada pioneerliigiks, sest ta asustab isegi turbarabasid ja karjre.

Soohiilakas (Liparis loeselii) on vaid kmmekonna sentimeetri krgune, ent hakkab siiski sna hsti silma: heleroheline lehepaar hiilgab tumedamate tarna- ja jnesvillamtaste vahel kenasti vastu. Eriti hsti mrgatavaks muutub see taim prast viljumist, kui isikuvars on tis pstiseid, heledaid ja suhteliselt suuri vilju. isikuvarrel avaneb tavaliselt kolm kuni kaheksa kannuseta it, mis esmapilgul jvad kll vlimuselt suurte sugulaste varju. Erinevalt enamikust kpalistest ei ole soohiilaka ie raag ldse keerdunud ja rohekaskollane theke vaatab noga otse les [7].

Levik. Soohiilaka levila on katkendlik, ulatudes Euroopa lnerannikult Walesist ja Bretagneist lbi Vike-Aasia ja Kasahstani Jenissei lemjooksuni Aasias. Lunas ulatub levila Itaaliani. Seda liiki leidub ka Phja-Ameerikas.

Euroopa edelaosas soohiilakat pole. Phjalas kasvab ta harva ja peamiselt rannikualadel. Luna-Skandinaaviat ja Eestit lbib soohiilaka levila phjapiir: Mandri-Soomes see liik puudub, teda on leitud ainult Ahvenamaal. Ltis teatakse vaid vheseid soohiilaka leiukohti, Leedus on ta mnevrra sagedasem [8]. Eestis kasvab soohiilakas ligikaudu viiekmne enam-vhem elujulise populatsioonina, enamik neist Saare- ja Hiiumaal. Suurte kogumikena kasvab ta veel Harjumaa soodes, Lne- ja Prnumaal, kuid ksikutes kohtades vib soohiilakat nha mujalgi.


Troopiliste iluduste lhisugulane. Varem kuulus soohiilakas koos soovalgu ja sookpaga perekonda Malaxis, praegu on ta aga oma perekonna ainus liik Euroopas. Sama perekonna teisi liike leidub Hiinas, Jaapanis ja Phja-Ameerikas. Vljaspool parasvdet kasvavad soohiilaka sugulased on uhked epifdid niisketes troopilistes dunglites. Nagu neil, nii moodustuvad ka soohiilakal varre alusel mugulad, mis oma ehituselt erinevad enamiku euroopa kpaliste omadest (meie orhideedest on sellised veel sookppadel). Juured on hiilakal hsti arenenud, ohtrate juurekarvadega ja jllegi erinevalt enamikust parasvtmeorhideedest seeneniidistikuta [10].

Uus mugul kasvab eelmise aasta mugula krvale, kuid veidi lespoole viltu, ja on vaid osaliselt mullas. Samblasse jnud vana mugul ei kdune, sageli elab ta le ka lejrgmise talve. Niimoodi jrjest krgemale kasvavate uute mugulate tttu juab soohiilakas kasvava samblaga sammu pidada [9].

Tolmuka ehituseltki sarnaneb soohiilakas mnevrra oma troopiliste sugulastega: et polliinium (kokkukleepunud tolmuterad) kleepub kergesti emakasuudmele, on iseviljastumine kerge ning sageli viljuvad kik ied varrel.[1]


Soohiilakas areneb orhideede kohta tavatult kiiresti. Viljade kapslid psivad talv otsa kinni, sest idanemiseks vajavad seemned kll jahedust, kuid idanemisootel seemned ei kannata klmumist. Kevadel seemned idanevad ja esimese suve lpuks kasvab juba ks soomusjas leht. Tiesti vljaarenenud mugul moodustub kolmanda suve lpuks, ent sageli itsevad taimed juba jrgmisel aastal prast lehe ilmumist. Kiire arenguga kaasneb aga ka vrdlemisi lhike eluiga: kuigi mned hiilakataimed vivad elada kaheksa kuni kmme aastat, sureb enamik siiski paari-kolme aasta vanuselt [11].

Soohiilakal, nagu paljudel teistel parasvtme kpalistel, on mnel juhul kahtlustatud ka dormantsust seisundit, kus taim he vi mitme kasvuperioodi jooksul rohelisi vrseid ei moodusta, vaid puhkab. Et tal on aga maa-aluse juuremugula asemel roheline ja osaliselt katmata varremugul, siis jb selline puhkevimalus siiski ksitavaks.


Kust soohiilakat otsida? Ta eelistab mrga lubjarikast kasvukohta eelkige allikalistes soodes, vahel ka tsikutel. Tihti asustab see liik suhteliselt noori, niiskeid ja lubjarikkaid ngusid. Soohiilakat vib leida ka rabades, aga ainult laiguti ja just liikuva, lubjasema veega kohtades. Tema tavalisemad saatjataimed on ubaleht, vesihernes, hirsstarn, kollane tarn, psusilm. Rannikualal kasvab soohiilakas mnikord kuivemateski paikades, kuid ikkagi seal, kuhu ulatub merevee mju. Walesi ja Inglismaa rannikuluidetel eristatakse hariliku soohiilaka laialehelist varieteeti: taimed kasvavad seal koos hanepajuga ja sageli palju tihedamalt, kui seda Eestis nha vib. Ka Phja-Ameerikast ja Mandri-Euroopast on teateid karjrides vi lausa jrversel paljal liival kasvavate soohiilakate kohta [6].


Kuidas teda kaitsta? Soohiilakat on nimetatud pioneerliigiks [2], mis asustab turbarabasid, kuid kaob, kui pinnas muutub kuivemaks vi taimestik tihedamaks. Peamine oht tulenebki soode kuivendamisest ning sellega kaasnevast vsastumisest. Inglismaal soovitatakse rabades isegi turbakihti koorida, et tekitada lagedaid alasid, kus viksid areneda seemikud [11].

Soohiilaka populatsioon vib kujuneda sna lhikese ajaga ka liivastele rannaaladele vi taimestikuvabadesse ngudesse. Taimed hakkavad itsema paari aastaga, ent just liivastes ja kuivemates kohtades vivad terved populatsioonid kehvematel aastatel hukkuda ja siis kulub aastaid, enne kui silinud seemnetest kasvavad uued elujulised taimed. Sageli ei kasvagi, sest selleks ajaks on kasvutingimused muutunud noortele taimedele ebasobivaks.

Kuigi enamasti on suurimate liigikaitseliste probleemidena mrgitud inimtegevust, nagu soode kuivendamine ja turba kaevandamine, siis Eestis tekib vahel probleeme ka inimese tegevusetuse tttu: vikeste allikasoode ja rannikuloikude veereiim muutub, kui mbruses niitmine ja karjatamine lakkab.

nneks ei ole soohiilakas meil siiski veel vga suur haruldus. Peale ammu teada leiukohtade on viimastel aastatel leitud mitu uut suurt populatsiooni ka mahajetud karjridesse kujunenud veekogude servadelt. Nii vime loota, et see uhkete orhideede vike armas sugulane meie soodes kunagi vga haruldaseks ei muutu.



1. Davies, Paul et al. 1983. Wild Orchids of Britain and Europe. London.
2. Delforge, Pierre 1995. Orchids of Britain and Europe. Harper Collins.
3. Dijk, E. et al. 1997. Nutrient responses as a key factor to the ecology of orchid species. Acta Botanica Neerlandica 46 (4): 339363.

4. Eesti soontaimede levikuatlase andmebaas. EPM ZBI, Tartu.

5. Hulten, Eric; Fries, Magnus 1986. Atlas of North European Vascular Plants,
I. Koeltz Scientific Books, Knigstein.

6. Jones, P.S. 1998. Aspects of population biology of Liparis loeselii
(L.) Rich. var. ovata Ridd. ex Godfrey (Orchidaceae) in the dune slacks of
South Wales. Botanical Journal of the Linnean Society, 126: 123139.
7. Kull, Tiiu, Tuulik, Taavi 2002. Kodumaa kpalised. Digimap, Tallinn.
8. Kuusk, Vilma 1984. Selts orhideelaadsed Orchidales (Microspermae).
Eesti NSV floora IX. Valgus, Tallinn.

9. Rasmussen, Hanne N. 1995. Terrestrial Orchids from Seed to Mycotrophic Plant. Cambridge University Press.

10. Schmeidt, Olaf 1996. Eestimaa orhideed. Varrak, Tallinn.

11. Wheeler, Bryan D. et al. 1998. Liparis loeselii (L:) Rich. in eastern England: constraints on distribution and population development. Botanical Journal of the Linnean Society, 126: 141158.

Kadri Tali (1966) on botaanik, ttab teadurina Eesti pllumajanduslikooli zooloogia ja botaanika instituudis ning pib doktorantuuris.



Kadri Tali
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012