Eesti Looduse fotov�istlus
02-03/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
TÖÖJUHEND EL 02-03/2003
Ökomärk lihtsustab keskkonnahoidlikul tarbijal valikuid

Järjest rohkem ettevõtteid on keskkonnasäästlikud ja reklaamivad end sellisena. Tarbija jaoks võib selline säästlikkus olla kaudselt või otseselt märgatav, nii-öelda valatud märgi vormi. Ka Eesti müügilettidel on üha rohkem näha kaupu, varustatud märkidega, mis viitavad loodushoidlikkusele.

Ökomärk – mis see on? Ökomärk jõudis laiema avalikkuse ette 1990. aastate esimesel poolel. Eri andmetel on maailmas praegu kokku kuni 40 ökomärgiskeemi. Tavalisemad on rahvuslikud skeemid, millega võivad ühineda ka teiste riikide tootjad või teenuse pakkujad. Tuntakse ka kaht rahvusvahelist, tegelikult küll pigem piirkondlikku skeemi: Põhjamaade Luigemärk (The Nordic Swan Label), mis hõlmab Soomet, Rootsit, Islandi, Taanit ja Norrat, ning Euroopa Liidu Lilleke (EU Eco-label), mis kehtib peale Euroopa Liidu liikmesriikide ka Norras, Islandil ja Liechtensteinis.

Ökomärgid pakuvad tarbijale võimaluse leida ja valida keskkonnale vähem kahju tekitavaid tooteid või teenuseid. Reklaam laadis “meie pesupulber ei sisalda kloori ega optilisi kirgastajaid” poleks kuigi teaberikas. Seetõttu võetigi kasutusele ökomärgid, et lihtsustada tarbija ostuotsuseid ja mõjutada teda ühtlasi keskkonnahoidlikkuse suunas.

Keskkonnamõju väljendavaid, keskkonda propageerivaid jne. märke on palju; ökomärk on üks objektiivsemaid nende hulgas. Keskkonnamärgi, s.h. ökomärgi kõige üldisema määratluse kohaselt aitab selline märk tarbijal valida keskkonda vähem kahjustavat toodet või teenust. Täpsemalt on ökomärk vabatahtlik positiivne märk, mida annab välja kolmas, sõltumatu osapool.

Ökomärgi vabatahtlikkus väljendub ettevõtja võimaluses ise valida, kas ta ühineb selle süsteemiga või mitte. Vabatahtlikult toimivad ka tarbijad, kel on võimalus hääletada oma rahakoti abil: kas osta seda toodet/teenust või mitte. Ökomärgi positiivsus sisaldub üleskutses keskkonnasäästlikkusele. Keskkonda ei ole sellise toote või teenusega otseselt kahjustatud, pigem on keskkonna hoidmise nimel tehtud midagi enamat.

Et ökomärki annab välja kolmas, sõltumatu osapool, näitab, et tootja või teenuse pakkuja võib oma kauba kvaliteedis olla nii kindel, et annab selle hinnata kolmandale poolele. See on ettevõttest eraldi seisev organisatsioon, kes töötab toote või teenuse keskkonnamõju hindamiseks välja kriteeriumid, lähtudes toote kogu eluringist ning valvab nende täitmist. Peale keskkonnahoidlikkuse peab toode või teenus oma kvaliteedilt olema võrdväärne või isegi parem ökomärgita konkurentidest.

Tooteid ja teenuseid, millele ökomärgi andmise kriteeriumid on maailmas välja töötatud, leidub paarikümnes valdkonnas. Üldjuhul ei anta ökomärke ravimitele ja toiduainetele; viimaste puhul kehtivad omad mahemärgi skeemid.

Ökomärke võib omakorda jagada üldisteks ja valdkondlikeks. Üldised ökomärgid sobivad paljudele eri liiki toodetele ja teenustele, alates pesupulbrist kuni mööbli või majutusteenuseni välja. Valdkondlikud ökomärgid seevastu hindavad ainult ühte valdkonda. Üldjuhul on see turism, hotelli- ja majutusteenused.

Keskkonnamärke on palju. Selguse mõttes tuleb mainida, et toodetele ja teenustele antakse ka ökomärkidega sarnaseid märke, mis võivad olla negatiivsed märgid või informeerivad märgid.

Negatiivsed märgid, mida nimetatakse ka hoiatusmärkideks, on erinevalt positiivsetest ökomärkidest kohustuslikud. Negatiivsed märgid viitavad toote või teenuse negatiivsetele omadustele ja annavad juhiseid, kuidas seda riskita kasutada. Näiteks toodet ei tohi põletada, kuna siis eraldub toksilisi gaase.

Informeerivad märgid on samuti kohustuslikud märgid. Erinevalt ökomärkidest viitavad nad sellele, et toode koormab keskkonda ainult osaliselt vähem. Informeerivad märgid paigaldatakse näiteks plasttoodetele aitamaks kindlaks teha, millisest plastist on toode valmistatud, s.t. kuivõrd ta saastab keskkonda.

Ökomärkide puhul tuleb rääkida veel nn. libaökomärkidest, mida ettevõte on ise välja mõelnud andmaks oma toodetele või pakenditele “rohelisemat” muljet. Need märgid ei ütle tegelikult tarbijale toote koostise ega selle keskkonnamõju kohta midagi, vaid tekitavad tarbijas ainult segadust: milline märk on õige, milline on pelgalt reklaam.

Ökomärgid nüüdis-Eestis. Eestil pole praegu oma rahvuslikku ökomärki. Logo on küll välja töötatud, kuid toote- ja teenuserühmad ning hindamiskriteeriumid märgi andmiseks puuduvad, kuigi sellega on tegeletud juba peaaegu kümmekond aastat. Õigupoolest tasub arutada, kas Eestil üldse ongi vaja oma rahvuslikku ökomärgiskeemi. Vaevalt see tarbijate valikuid lihtsustaks, kuna kõikvõimalikke märke on niigi palju ning uus märk toob kaasa uut segadust.

Võib kahelda ka Eesti tootja või teenuse pakkuja huvitatuses ühineda Eesti oma ökomärgiskeemiga. Ökomärgiga ühinemine on ettevõttele pigem kallis kui odav, seetõttu taotleksid seda eelkõige keskmised ja suurettevõtted. Need on aga vähemalt mingis osas ekspordile suunatud. Eksportija taotleb suurema tõenäosusega oma kaubale rahvusvaheliselt tuntud ökomärki. Võita välisturul tarbijaid Eesti rahvusliku ökomärgiga on selgelt väiksema edukusega ettevõtmine.

Miks on ökomärgi loomisel olulised keskmised ja suurettevõtted? Ökomärgiskeemid põhinevad isefinantseerimisel, seega sõltub skeemi elujõulisus märgiga liitunud ettevõtete hulgast. Kuna tavaliselt tuleb märgi kasutamiseks maksta mingi kindel protsent märgistatud toote läbimüügist, siis oleks oluline, et märki taotleksid keskmised ja suurettevõtjad. Vastasel juhul ei tule ökomärgiskeemi alalhoidmisest ja edasiarendamisest midagi välja, samuti pole raha selle propageerimiseks.

Eestis on siiski olemas mõningad valdkonnaspetsiifilised ökomärgid. Aastast 1996 kasutatakse Hiiumaa rohelist märki – Loodussõbralik Teenindus –, mida antakse majutus- ja söögikohtadele Hiiumaal. 2000. aastal loodud Eesti ökoturismi märk EHE – Ehtne ja Huvitav Eesti – saab ilmselt tuule tiibadesse sellel aastal, mil ettevõtmisele on pannud õla alla EAS Turismiagentuur.

Eestis kasutatav Roheline energia pole ökomärk, sest nii märgistatud toode ise ei pea olema keskkonnasõbralik. Ettevõte maksab lihtsalt raha, et märki kasutada, makstud rahaga toetatakse Rohelise energia projekti ehk siis kaudselt tõesti keskkonda. Samasugune põhimõte on näiteks Maailma looduse fondi pandamärgi kasutamisel.

Seega saame Eesti turul rääkida põhiliselt välismaistest ökomärkidest. Kui palju ja milliseid neist Eestis leidub, on raske öelda, kuna ükski register (nt. toll) ökomärke ei registreeri. Siiski võib meie kaubandusvõrgust märgistatud tooted leida. Erisugustest ökomärkidest tasub otsida Põhjamaade Luigemärki, Rootsi Head Keskkonnavalikut (Bra Miljoväl) ja Saksamaa Sinist Ökoinglit.

Eestis leidub ka ökomärgistatud teenuseid: kümmekond hotelli, majutusasutust on ühinemas või ühinenud majutusteenuseid märgistava ökomärgiskeemiga Roheline Võti (Green Key), samuti on Eestisse jõudnud väikesadamaid, randu ning jahte hindav ökomärk Sinine Lipp (Blue Flag).

Kuigi Eesti kaubandusvõrgus leidub ökomärgistatud tooteid, pole midagi tehtud, et neid kergemini üles leida. Keskkonnateadliku tarbija ostuotsuseid ei suuna kauplustes vastavad infolehed ning ökomärgistatud tooteid pole eraldatud märgistamata kaubast. Kuigi igasugune reklaam ahvatleb rohkem tarbima ja on seetõttu keskkonna säästmise seisukohalt taunitav, siis ökomärgi propageerimise kohta nii öelda ei saaks. Vastupidi, ökomärgi reklaamimine õhutab küll tarbima, kuid arukalt ja kooskõlas keskkonnaga. Praegusajal tuleb Eesti kaubanduses veel ette juhtumeid, kus kaubale eestikeelset silti kleepides on kinni kaetud ka ostjale mõeldud märgistus.

Samamoodi nagu turustajad ei ole endi jaoks avastanud välismaised ökomärke kui müügiargumenti, ei ole Eestimaised tootjad ja teenuse pakkujad pidanud vajalikuks või põhjendatuks ühineda välismaiste ökomärgiskeemidega, et konkurentidest eristuda.

Seega saab Eesti tarbija keskkonnahoidlik valik praegu toetuda vaid tema enda isiklikule huvile. Seda pärsib sobivate toodete ja teenuste kesine valik. Ökomärgi parem nähtavus toetaks keskkonnasäästlikku tarbijat kindlasti. Jättes endale meelde ökomärgi kui loodushoidlikkuse väljendaja, ei pea tarbija enam tootelt otsima märksõnu, nagu “osoonihoidlik”, “ökoloogiliselt töödeldav”, “biolagundatav” jne. või tegema järeldusi toote koostise põhjal. Mainitud omadused võtab kokku ökomärk, olles samal ajal ka usaldusväärne, kuna ökomärki omistab ja selle kasutamist kontrollib sõltumatu organisatsioon. Seetõttu võib tarbija olla kindel, et tegemist on tõesti loodussäästliku ja samalaadsetest pigem kvaliteetsema tootega.


Külliki Tafel (1979), Tallinna tehnikaülikooli haldusjuhtimise magistrant, töötab Eesti tuleviku-uuringute Instituudis teadurina.

Andres Viia (1976), lõpetanud Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduskonna, toimetab ajakirja The Baltic Review.



Külliki Tafel, Andres Viia
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012