Eesti 11 kahepaikseliigist tunneme enamasti neid, kes on laialt levinud, arvukad ja tegutsevad päeval. Öösel aktiivsed või peituva eluviisiga liigid on aga üsna tundmatud. Täiskasvanupõlve veedab enamik meie kahepaikseid peamiselt kuival maal, ent kudu- ja vastsestaadiumis on nad täiesti veeloomad. Siinne määraja aitab kindlaks teha nii täiskasvanud ja noorte kahepaiksete kui ka kudu ja vastsete liigid.

Täiskasvanud kahepaiksed siirduvad aprillist juulini veekogudesse (üleujutatud luhad ja alvarid, ajutised lombid, tiigid, järvikud, vanajõed ja kraavid) kudema. Kudemise algusaeg oleneb nii liigist kui ka vee- ja õhutemperatuurist. Viljastatud munast areneb tavaliselt vähem kui nädalaga väike komakujuline vastne, kes väljub siis kestadest.

Vastkoorunud vastsed jäävad veetaimedele või veekogu põhjale lebama ning toituvad esialgu veel kehas allesolevast munarebujäägist. Mõni tund kuni mõni päev pärast koorumist hakkavad vastsed ujuma ning toitu otsima.

Päriskonnaliste (Eestis kolm perekonda: konn – Rana, kärnkonn – Bufo, mudakonn – Pelobates; allpool lühidalt nimetatud lihtsalt konnadeks) ujumisvõimelisi aktiivselt toituvaid vastseid nimetatakse kullesteks. Kullesed toituvad peamiselt vees hõljuvatest või taimedel, kividel ning põhjasetetes leiduvatest vetikatest, ent võivad süüa ka surnud loomi ja muid valguallikaid, baktereid ning teisi olendeid.

Erinevalt kullestest on vesilikuvastsed esmajoones röövtoidulised, nad söövad väikesi koorikloomi ehk vähilaadseid, veeputukaid ja teisi selgrootuid. Nii konnade kui ka vesilike vastsejärk kestab neljast nädalast nelja kuuni, olenevalt liigist, toiduhulgast ning veesoojusest.
Konnade ja kärnkonnade jalad arenevad välja kullesestaadiumis, mis lõpeb moondega: taandareneb saba, lõpused asenduvad kopsudega ja pikk taimtoidulisele loomale omane soolestik asendub lühikese lihasööja omaga.
Vesiliku moone vastsest maismaaelukõlblikuks noorloomaks kulgeb sujuvalt, ilma järskude muutusteta kehaehituses. Juba enne veest lahkumist hakkavad vastsed hingama kopsudega, välislõpused kaovad ja lõpusepilud kasvavad kinni.
Moonde läbinud kahepaiksete noorloomad on juba kõik röövtoidulised, toitudes selgrootutest. Mõni nädal või kuu pärast maismaale tulekut siirdutakse esimest korda talvituma. Talvitutakse viis kuni seitse kuud, aasta kõige külmemal ajal. Mõned liigid talvituvad maasse kaevunult, näriliste urgudes, kivide või mahalangenud puutüvede all, kiviaedades, keldrites või mujal maismaal. Teised liigid veedavad talve jõgede, järvede või teiste sügavamate veekogude põhjas, külmumata voolu- või allikakohtades.
Täiskasvanuks, s.t. sigimisealiseks saamiseks kulub pärast moonet kaks kuni neli aastat. Selle aja veedavad kahepaiksed toitudes ja kasvades. Mõned liigid otsivad toitu maismaaelupaikades – metsas, aedades või lagedal –, teised aga veekogudes või nende lähiümbruses. Täiskasvanud kahepaiksed pöörduvad veekogudesse tagasi, et seal sigida.

Kuidas kahepaikseid leida? Kõige lihtsam – kevadel hääle järgi (kuula kaasasolevat heliplaati või veebist: bio.edu.ee/loomad või www.loodusheli.ee). Ka laulvat konna binokliga vaadeldes on lootust välja selgitada, mis rühma ta kuulub (vt. tekstikasti „Laulvad konnad”). Kui soovite loomi kinni püüda ja lähemalt vaadelda, tasub muretseda kahv, pikad kummikud või kummipüksid, väike klaasnõu kulleste ajutiseks hoidmiseks, võimas taskulamp (NB! hoiatus: valgus võib mõned liigid vait hirmutada) ning luup. Kahv olgu kindlasti peenesilmalisest võrgust, tugeva, umbes 1,5 meetri pikkuse varre ning umbes 25 cm laiuse avaga. Kahva ava võib olla ümar, aga madalas vees ujuvaid kulleseid on isegi mugavam püüda kolmnurkse avausega kahvaga.

Pea meeles! Kõik meie kahepaiksed on looduskaitse all, mistõttu tuleb nendega ümber käia äärmiselt ettevaatlikult. Kinnipüütud loomi tuleb käes hoida võimalikult lühikest aega, et nad ei kuivaks, ning neid ei tohi pigistada ega muljuda. Samuti tuleb jälgida, et kahvapüük ei lõhuks veekogus kudu.

TÄISKASVANUD JA NOORLOOMAD

Täiskasvanud kahepaikseid otsides tasub meeles pidada, et eri liike leiab eri elupaikadest ja veekogu eri osadest. Nii viibib näiteks tähnikvesilik peamiselt veekogu madalamas osas taimede vahel, harivesilik aga enamasti veekogu keskosas või põhja lähedal. Mõlemad liigid on kõige liikuvamad öösiti, mil neid võib leida taskulambi abil.

Vesilikud

Vesilikud on sisalikutaolise kehakujuga, kuid erinevalt sisalike soomustatud nahast on nende nahk pehme, ka pole varvastel küüniseid. Nagu kõik kahepaiksed, veedavad vesilikudki kevadise sigimishooaja vees. Sellal ehib isaseid ere pulmavärvus ning silmatorkav säbruline hari seljal ja sabal.

Tähnikvesilik (Triturus vulgaris). Väike (# 1) ja üpris sileda nahaga vesilik. Pikkus kuni 11 cm, enamasti väiksem. Pealael kolm väikest pikivagu (# 2). Üle silma jookseb tavaliselt tume pikitriip (# 1, 4, 6). Kõht keskelt kollane või oranþ, külgedelt valkjaskollakas (# 3, ...).
Emastel seljapool kollakas- või helepruun, sageli väikeste tumedate täppidega, mis võivad liituda kaheks pikitriibuks (# 2). Kõhul tavaliselt tumedad korrapärased täpid (# 3).
Isaste seljapool võib olla ka tumedam. Sigimisajal vees on isased üle keha kaetud kontrastsete tumedate laikudega (# 1, 4, 5), need võivad õrnemalt näha olla ka väljaspool sigimisaega (# 6). Sigivatel isasloomadel on kehal ja sabal katkematu hari (# 1, 4) ning tagajala varvastel sagarjad äärised (# 4). Saba alaserv on tavaliselt oranþ (# 4), selle kohal hele sinakas triip.
Levinud kõikjal Eestis.

Harivesilik (Triturus cristatus). Suur (# 1) tume krobelise nahaga vesilik, pikkus kuni 15 cm. Pea vagudeta (# 7). Üle silma tumedat pikitriipu ei kulge. Seljapool enamasti hallikas kuni mustjas (maismaaperioodil süsimust: # 7), külgedel pisikesed valged täpid (# 1, 8, 10). Kõht kollane või oranþ, tavaliselt suurte mustade laikudega (# 8, 9), võib olla ka üleni must. Kurgualune teist värvi kui kõhualune. Emastel saba alaserv oranþ (# 9), isastel pigem mitte (# 10).
Sigivatel isasloomadel on seljal tume, kõrge ja enamasti hambulise või lainja ülaservaga hari, mis katkeb väljalõikega saba alguses ning jätkub sabal (# 10). Pulmarüüs isastel asetseb saba kummalgi küljel sinakasvalge triip.
Levinud peamiselt Eesti lõuna- ja kaguosas, ka Pandivere kõrgustikul.

Konnad

Üpris lihtne on välimuse järgi eristada kärnkonni ja n.-ö. tavalisi konni (perekond konn – Rana). Siiski tasub, eriti noorloomade tarbeks meeles pidada nende eristustunnust: tavalistel konnadel on selja külgedel selgelt näha olevad kurrud, mis algavad silmade tagant (# 11, 17). Kärnkonnadel ja mudakonnal neid ei ole (# 22, 32).
Pruunidel konnadel ulatuvad selja külgmised kurrud katkematult silmast pärakuni (# 11). Silmi ja trummikilet ümbritseb enamasti tume oimulaik (# 15), silmad asuvad teineteisest küllaltki eemal, pea külgedel (# 11). Värvus tihtipeale pruun.
Rohelistel konnadel katkevad selja külgmised kurrud keha tagaosas järsult ja nihkuvad selja keskosale (# 17, 21). Silmi ja trummikilet enamasti ei ümbritse tume oimulaik, silmad asuvad pealael, teineteisele küllaltki lähedal (# 17). Värvus sageli roheline.

Pruunid konnad

Rohukonn (Rana temporaria). Pikkus kuni 11 cm, tavaliselt väiksem. Värvus äärmiselt varieeruv: ülapool hall, pruun, roosa, oliivikarva või kollane, tavaliselt tumedamate laikudega. Kõhupool valge, kollakas või roosakas, enamasti marmorja mustriga (# 12). Kurgualusel ja rindmikul peaaegu alati muster.
Täiskasvanud isendite ninamik üldjuhul ümar (# 12). Tagajalad keskmise pikkusega: kui jalga ette painutada, ulatub kand vaevalt üle konna ninamiku tipu (# 13). Tagajala pöiaköbruke madal, pehme ning lühem kui sellele lähima varba jalapoolseim lüli (# 12, 14). Isasloomadel sigimisajal mustad pulmatüükad: köbrukesed esikäppade siseküljel, mille abil paarudes emastest kinni hoitakse. Sigivate isaste üldvärvus võib olla sinaka varjundiga.
Euroopas kõige laiemalt levinud pruun konn, levinud kõikjal Eestis. Aktiivne nii päeval kui öösel. Häälitsevaid isasloomi võib kuulda peamiselt videvikus ja öösiti.

Rabakonn (Rana arvalis). Pikkus kuni 8 cm. Värvus väga varieeruv: hall, kollakas või pruunikas. Mõnikord ühtlaselt värvunud, kuid tavaliselt tumedate laikude ja täppidega. Seljamuster laiguline, küljed tavaliselt laigulised või marmorja mustriga. Kurgualune ja kõht enamasti ühtlaselt heledad, mustrita (vähemasti on selline kõhu keskosa) (# 12).
Ninamik terav (# 12, 15). Tagajalad suhteliselt lühikesed: kui jalga ette painutada, ei küündi kand konna ninamiku tipuni. Tagajala pöiaköbruke kõrge, kõva ning pikem kui sellele lähima varba jalapoolseim lüli (# 12, 14).
Sigimisajal võivad isasloomad olla eresinised, hõbedase varjundiga (# 15). Isasloomadel sigimisajal mustad pulmatüükad.
Levinud kõikjal Eestis; Lääne-Eestis (sh. Muhus ja Saaremaal) rohukonnast arvukam. Aktiivne nii päeval kui öösel. Häälitsevaid isasloomi võib kuulda peamiselt videvikus ja öösiti.

Rohelised konnad

Kolme rohelise konna liiki on väga raske eristada, seda enam, et veekonn on oma geneetiliselt olemuselt tiigi- ja järvekonna ristand ning annab Eestis sigimisvõimelisi järglasi vaid tiigikonnast paarilisega.
Üldistades võib öelda, et tiigikonn on neist kolmest kõige väiksem, heledam, suhteliselt kõige lühemate tagajalgade (# 18) ja suurimate ning kõvemate tagajala pöiaköbrukestega (# 19). Järvekonn vastupidi: kõige suurem, pikajalgsem ja kõige pisemate ning pehmemate pöiakõbrukestega. Hübriidne veekonn on kõiges selles oma kahe „emaliigi” vahepealne.

Tiigikonn (Rana lessonae). Pikkus kuni 8 cm, enamasti väiksem. Värvus tavaliselt rohuroheline, kuid võib olla ka pruunikas. Põhivärvust katavad tumedad täpid, mis enamjaolt on emasloomadel mustad ja isasloomadel pruunid. Täpid võivad külgedel liituda korrapäratuteks vöötideks. Selja keskosas sageli hele pikitriip. Selja külgmised kurrud on harilikult selja põhivärvusest heledamad. Kubemepiirkond enamasti kollane, ülejäänud kõht tavaliselt valge, mõnede hajusate hallide täppidega. Reite tagaküljed kollased või oranþid, pruuni või musta marmorja mustriga.
Ninamik üsna terav. Tagajalgade sääred on suhteliselt lühikesed: kui tagajalad kõverdada, nii et sääred on reitega kokku surutud ja selgrooga risti, siis ei puutu säärte otsad omavahel kokku (# 18). Pöiaköbrukesed suhteliselt suured (# 19).
Sigimisajal isasloomad seljapoolelt enamasti ühtlaselt kollased või kollakasrohelised, kuldsete silmade ja helehallide pulmatüügastega (# 20). Kõlapõied harilikult valkjad.
Leidub kõikjal Eestis, eriti arvukas Lõuna- ja Ida-Eestis. Päeval seltsingutena päikesepaistel, aktiivne ka öösiti. Häälitsevaid isasloomi võib kuulda ööpäevaringselt.

Veekonn (Rana kl. esculenta). Pikkus kuni 12 cm, tavaliselt väiksem. Sarnaneb tiigikonnaga, ent värvus üldiselt (v. a. isased sigimisajal) tumedam, roheline või pruun, tihti tumedate laikudega. Tuleb ette ka pronksjaid ja pruune isendeid, kellel sageli on pea roheline. Kõht valge, hele- või tumehall, tumedamate täppidega. Reite tagaküljed kollased või oranþid, pruuni või musta marmorja mustriga.
Tagajalgade sääred pikemad kui tiigikonnal: kui tagajalad kõverdada, siis puutuvad säärte otsad täpselt kokku (# 18). Pöiaköbrukesed keskmise suurusega (# 19).
Sigimisajal on isasloomad helerohelised või kollakad (# 20), hallide pulmatüügastega. Aktiivne enamasti päeval.

Järvekonn (Rana ridibunda). Kõige suurem Euroopa pärismaine konn (Eestisse on selle liigi toonud küll inimene), pikkus kuni 15 cm. Värvus tihti tume hallikasroheline või hallikaspruun, sageli veel tumedamate laikude või täppidega (# 21). Keha suur ja robustne, nahk mõnikord üsna näsaline. Reite tagaküljed tavaliselt valkjad või helehallid, ent võivad olla ka oliivikarva, tumeda marmorja mustriga.
Ninamik terav. Tagajalgade sääred pikad: kui tagajalad kõverdada, siis ulatuvad sääred üksteise peale (# 18). Pöiaköbrukesed suhteliselt väikesed ja pehmed (# 19). Kõlapõied tavaliselt hallikad.
Aktiivne enamasti päeval. Eestis teadaolevalt leitud vaid Tartu ümbrusest.

Kärnkonnad

Kärnkonnade nahk on köbruline. Hädaohu korral eritavad nad piimjat mürgist nõret, selleks on neil pea külgedel kaks suurt mürginäärmete kogumikku ehk parootist (# 22). Silmade pupillid on rõhtsad (erinevalt mudakonnast) (# 22, 25, 28). Liiguvad pigem kõndides (ronides) kui hüpates. Emasloomad on üldiselt suuremad kui isased.

Harilik kärnkonn (Bufo bufo). Euroopa suurim kärnkonn, pikkus kuni 15 cm. Kehaehitus tugev. Tagajalgade varbalülide all paarilised köbrukesed (# 23). Parootised kaarjad (# 22, 24). Silma vikerkest oranþ või punakas (# 22).
Värvus enamasti pruunikas, kuid leidub ka liivakarva kollaseid, tellispunaseid, tumepruune, hallikaid või rohekaid isendeid. Seljapool enamasti ühtlaselt värvunud (# 22). Kõhupool tavaliselt valkjas või hall, tumedama marmorja mustriga. Erinevalt teistest kärnkonnadest pole hariliku kärnkonna isastel välist kõlapõit, isased pigem maadlevad emaste pärast kui meelitavad neid häälitsustega.
Levinud kõikjal Eestis. Aktiivne nii päeval kui öösel.

Kõre (Bufo calamita). Jässakas, ees- ja tagajäsemed enam-vähem ühepikkused (# 25). Pikkus kuni 10 cm, tavaliselt 7–8 cm. Parootised sirged ja peaaegu paralleelsed (# 25). Silma vikerkest kollane või rohekas (# 25, 27). Tavaliselt seljal peenike kollane pikitriip (# 25, 26). Tagajalgade pikimate varvaste all on peaaegu alati paarilised köbrukesed (# 23).
Üldvärvus enamasti pruunikas, hall või rohekas, väikeste punaste täpikestega. Isasloomade kurgualune on sinakas või lillakaspunane, laulu ajal paisuva suure välimise kõlapõiega (# 27). Põgenedes jookseb, ei hüppa.
Levinud Lääne-Eestis ja saartel. Aktiivne peamiselt öösel, päeva veedab varjepaikades või maasse kaevunult. Isasloomad häälitsevad madalate veekogude kaldal.

Rohe-kärnkonn (Bufo viridis). Kuni 10 cm pikkune, tavaliselt väiksem, tugeva kehaehitusega kärnkonn. Tagajäsemed esijäsemetest tunduvalt pikemad (# 28). Pikimate tagavarvaste all paaritud köbrukesed. Üldvärvus helehall, tavaliselt kontrastsete rohekate, sageli tumedaservaliste laikudega, mille vahel punased täpikesed. Selja keskel ei kulge tavaliselt heledat pikitriipu nagu kõrel (# 28). Põgenedes hüppab. Isastel paisub laulu ajal kurgu all välimine kõlapõis (# 29).
Levinud peamiselt Ida-ja Kagu-Eestis, Peipsi rannikul ja Piirissaarel. Aktiivne peamiselt öösel, päeva veedab varjepaikades.

Mudakonn (Pelobates fuscus)

Kuni 8 cm pikkune, tavaliselt väiksem, ümara kehaga konn. Pöiaköbruke suur, kõva ja teravaservaline (konn kasutab seda maasse kaevumisel: # 31). Nahk sile, silmad suured, püstiste pupillidega (pimedas, nt. välguga tehtud piltidel on need siiski nii lahti, et näivad ümarad; # 30, 32). Pealagi silmade vahel hästi märgatavalt kumer (# 30). Värvus äärmiselt varieeruv: hall, helepruun, kollakas või valkjas tumedamate pruunide tähnide või laikudega, mis võivad moodustada marmorja mustri. Külgedel, mõnel isendil ka seljal, väikesed oranþid täpid. Silma vikerkest kuldne, oranþ või vasekarva. Harilikult lõhnab nahk tugevasti küüslaugu järele.
Levinud peamiselt Eesti lõuna-, ida- ja kaguosas, ka Pandivere kõrgustikul. Aktiivne öösel. Päeva veedab maasse kaevunult. Isasloomad häälitsevad vee all, mistõttu on häälitsus kosta üsna vaikselt.

KUDU

Kahepaiksed koevad oma munad kas üksikult, mõnekaupa või suuremate kogumikena. Mune ümbritsevad sültjad kestad. Iga muna keskel asub tuum, millest hakkab arenema embrüo. Tuum on küllaltki suur, tavaliselt ülalt tumedam ning altpoolt heledam.
Eri liikide kudu võib leida veekogu eri osadest:

• vees hõljuvate taimede lehtede alaküljel ühekaupa (vesilikud),
• veepinnal hõljumas (pruunid ja rohelised konnad),
• vees, umbes 10–40 cm sügavusel taimedele kinnitatud või taimevarte ümber mässitud (rohelised konnad, harilik kärnkonn, mudakonn),
• madalate veekogude põhjas (kõre).

Konnakuduga sarnanevad mõnede kalade (eriti ahvena) ja tigude (nt. mudakuke Lymnaea stagnalis ja põisteo Physa fontinalis) munad. Nende munade tuum on aga väga väike, ühevärviline või läbipaistev ning asub vahetult neid ümbritsevas ühises limamassis, ilma eristuvate kestadeta iga muna ümber.
Mõned veepinnal hõljuvad bakterikogumikud (nt. sinivetikad Microcystis aeruginosa ja Coelospharium naegeliana) sarnanevad kahepaiksete vanade vees hõljuvate kudupallidega, mille peal kasvavad vetikad. Bakterikogumikel pole aga kunagi tuuma.
Siin määrajas käsitletakse värskelt koetud kudu. See, kui kaua kudu värskena püsib, oleneb paljuski ilmast ja vee toiteainerohkusest (troofsustasemest). Kui vesi on toitainerikas ehk eutrofeerunud, kattub kudu kiiresti vetikatega, mis teeb määramise raskeks või võimatuks. Ka kehtivad määrajas toodud kuduterade tuumade mõõtmed vaid veel jagunemata tuumade kohta. Tuuma jagunedes (loote arenedes) kaotab see oma algse kerakuju ja mõõtmed muutuvad.
Konnakudu arenedes – soojas vees toimub see kiiremini – muutub ka kudukogumi ehk kudupalli struktuur nõrgaks ning see laguneb. Tugev tuul võib üksikuid kogumeid veelgi väiksemateks lõhkuda. See on eriti iseloomulik roheliste konnade kudule, kuna nende kudukogumid on algusest peale nõrga struktuuriga. Soovitatav oleks uurida mitut kudupalli, sest tõenäoliselt pole kõik nad võrdselt vananenud või vetikatest mõjutatud.
Konnade kudu on koetud mõne- või hulgakaupa kogumikesse.
Vesilike munad on paigutatud üksikult, volditud ühekaupa veetaimede lehtede sisse (# 33, 34).

Vesilikud

Tähnikvesilik. Muna ümaram kui harivesilikul, mõõdud koos kestadega: 2–2,5 x 2,7–3,7 mm. Tuum pruunikasvalge, läbimõõduga 1,5–1,7 mm (# 33).

Harivesilik. Muna ovaalne, mõõdud koos kestadega: 2,5–3,7 x 4–5 mm. Tuum helevalge, mõnikord roheka või kollaka varjundiga ja üsna suur, läbimõõduga 1,8–2 mm (# 33).

Pruunid konnad

Pruunidele konnadele on iseloomulikud suured kudupallid, läbimõõduga 5–15 cm, igas pallis mitusada muna (# 35, 36). Esimestel päevadel on kudupallid kindla keraja kujuga ja selgelt üksteisest eristatavad, hiljem struktuur nõrgeneb ning kudu laotub ühtlasemalt veepinnale. Paljude emasloomade kudu võib kokku moodustada mitme ruutmeetri suuruseid kudulaamu (# 35, 36).

Rohukonn. Kui kudupallid on värsked ning suhteliselt tihked, võivad sültjad munakestad olla piimjad, poolläbipaistvad. Ettevaatlikult harali sõrmedega kätte võetuna pole kudupall tihke ja valgub aeglaselt sõrmede vahele. Üks isend koeb madalasse vette üks kuni kaks kudupalli (700–4500 muna). Kudupallid jäävad veepinnale taimestiku kohale hõljuma.

Rabakonn. Kudupallid koetud veealustele taimedele, näiteks üleujutatud luhaheinamaal rohule (# 36).
Värskelt koetud kudupallid on tugeva struktuuriga. Ettevaatlikult, harali sõrmedega kätte võetuna on kudupall tihke ega valgu aeglaselt sõrmede vahele. Sültjad kestad alati selgelt läbipaistvad. Üks isend koeb üks kuni kaks kudupalli (500–3000 muna) madalasse vette, kus on rikkalikult taimestikku. Värskelt koetud kudupallid on väiksemad ja ümaramad kui rohukonnal ning paiknevad enamasti üksteisest eraldi.

Rohelised konnad

Roheliste konnade kudupallid on väiksemad kui pruunidel konnadel (# 37) ja algusest peale nõrga struktuuriga. Kudupallid koetakse veepinna lähedale taimedele (# 37). Ühes kudupallis leidub 10–1000 muna. Kudupallide struktuur on nõrk, venitamisel lagunevad need kergesti väiksemateks osadeks. Muna läbimõõt koos kestadega 6–10 mm. Tuuma ülaosa hallikaspruun või tumepruun, alaosa aga valge või kollakasvalge (# 37), läbimõõt 0,9–2,5 mm. Arenedes muutuvad embrüod J-tähe kujuliseks.
Kolme rohelise konna liigi kudu pole välimuse põhjal võimalik eristada.

Kärnkonnad ja mudakonn

Kärnkonnade ja mudakonna munakogumid on nööri- või vorstikujulised. Aga nagu kõigil kahepaiksetel (erinevalt kalade ja tigude munadest), asetseb neilgi iga muna tuum eraldi kestas, mis on ühisest limamassist selgelt eraldi. Muna tuum on kas üleni pruun või must või siis ülalt tumepruun või must ja altpoolt heledam. Tuuma laius 0,8–2,5 mm.

Harilik kärnkonn. Munad paiknevad kudunööris kolme-nelja reana (# 38), kui aga kudunöör välja veninud, siis enamasti kahes reas. Kudunööri paksus 5–8 mm ja pikkus kuni 5 m, koetud veetaimede vahele. Muna tuum musta värvi (# 38), läbimõõt 1,4–2 mm.

Kõre. Munad kudunööris asetsevad kõige rohkem kahe reana (# 39). Kudunöör peenike (umbes 2–6 mm) ja 1–2 m pikk, koetud veekogu põhjale (# 39). Muna tuuma ülaosa tumepruun või must, alaosa heledam; tuum väike: 0,8–1,5 mm.

Rohe-kärnkonn. Munad asetsevad kudunööris enamasti kahe reana. Kudunööri paksus 4–7 mm ja pikkus 2–4 m, koetud veetaimede vahele või veekogu põhjale. Muna tuum üleni musta värvi, läbimõõduga 1–1,6 mm.

Mudakonn. Vorstjas kudunöör (# 40) on 5–8 muna laiune (10–20 mm) ja 15–80 cm pikk, koetud veetaimede vahele (# 41, 42).


VASTSED

Kulleseid ja vesilikuvastseid otsides tasub meeles pidada, et eri liikide vastsed käituvad väga erinevalt, asustavad veekogu eri piirkondi, ent kõik nad on aktiivsed päeval.
Kahepaiksete kulleste ja vesilikuvastsete leidmiseks on kõige parem kasutada kahva. Kahvatõmbeid tuleks teha veekogu eri osades, nii kaldapiirkonnas kui ka vabas vees. Et saada võimalikult hea ülevaade veekogus leiduvatest liikidest, tuleks kahvatõmbeid teha:

• madalas vees põhja lähedalt;
• sügavas vees põhja lähedalt;
• veekogu taimedeta osades. Siin peaksid kahvatõmbed olema kiired, kuna vabas vees olevad vastsed liiguvad kiiresti;
• hõljuvate veetaimede alt;
• kõrgete veetaimede ümbert ja võimaluse korral ka vahelt.

Määrajas käsitletakse eelkõige kulleste ja vesilikuvastsete vanemaid arengujärke: sääraseid, kus vesilikuvastsetel on juba välja arenenud neli jalga ja kullesed on omandanud iseloomuliku välimuse, kus kere ja saba on juba selgelt eristatavad (# 45).
Kullesed ja vesilikuvastsed on sootuks erisuguse välimusega. Vesilikuvastsed on saledad, neil on silmatorkavad välislõpused, mis kaovad alles veidi enne veest lahkumist, pea eristub kerest ja esmalt tekivad esijalad, hiljem tagajalad. Kullesed on pontsaka kerega, pea ei eristu kerest, lõpused on väliselt näha vaid vastkoorunud kullestel (# 45), hiljem naha all peidus, ning esmalt arenevad välja tagajalad, esijalad tekivad alles veidi enne veest lahkumist.
Kärnkonnade ja n.-ö. tavaliste konnade (Rana) kulleseid saab eristada saba suuruse järgi. Kärnkonna kullese saba ei ole pikem kui poolteist kerepikkust ning uimekurd ei ole kerest tunduvalt laiem (# 52). Tavalise konna kullese saba on pikem kui poolteist kerepikkust (# 45–47) või on uimekurd kerest tunduvalt laiem (# 46).

Vesilikud

Harivesilik. Uimekurd on kõrge, hele, suurte tumedate tähnidega, sujuvalt teravnev ja lõpeb saba tipus pika niitja jätkega (# 42). Saba keskel asetseb tume kitsas pikitriip. Jalad pikad, varbad peenikesed ja haprad (# 42). Vastsed ujuvad enamasti avavees, pinnal hõljuva taimestiku vahel.

Tähnikvesilik. Uimekurd madalam kui harivesilikul, väikeste tumedate korrapäraste tähnidega, ei lõpe saba tipus pika niitja jätkega (# 44). Saba keskel pole tumedat pikitriipu. Jalad lühemad kui harivesilikul, varbad töntsimad (# 44). Vastsed ujuvad sageli veekogu kalda lähedal taimestiku vahel.

Pruunid konnad

Pruunide konnade kullesed leidub ainult kevadel ja varasuvel, hiljem on nad juba veest lahkunud (# ). Pikkus kuni 48 mm. Uimekurd pruunikas, täppide või väikeste tumedate tähnidega (# 45–49). Saba 1,5–2 korda kerest pikem (# 45–48). Kahte liiki omavahel eristada on üsna raske.

Rohukonn. Suu kohal asetseb kolm kuni neli sarvhammaste rida ja suu all neli sarvhammaste rida (kasuta luupi; # 49). Silmadevaheline kaugus sõõrmetevahelisest kaugusest enamasti umbes poolteist korda suurem. Sabaots üldjuhul ümar, kuid võib olla ka terav.

Rabakonn. Suu kohal asetseb kaks kuni kolm sarvhammaste rida ja suu all kolm sarvhammaste rida (kasuta luupi!). Silmadevaheline kaugus tavaliselt ainult veidi suurem kui sõõrmetevaheline kaugus. Sabaots terav.

Rohelised konnad (# 50, 51)

Alla 25 mm pikkusi roheliste konnade kulleseid eristavad teistest liikidest iseloomulikud kollakad prillid silmade ümber. Allpool on kirjeldatud vanemaid roheliste konnade kulleseid, sääraseid, kes on juba üle 65 mm pikad. Ent pelgalt välimuse põhjal ei saa kolme rohelise konna kulleste liike siiski kindlalt eristada.

Tiigikonn. Seljaosa värvus varieerub hallikast oliivirohelisest ja rohekasmustast kuni peaaegu mustani. Saba 1–1,9 korda kerest pikem. Selgmine uimekurd enamasti kõrge. Sõõrmetevaheline kaugus tavaliselt üle poole silmadevahelisest kaugusest. Kõige rohkem umbes 75 mm pikad. Seltsingulised, soojendavad end sageli koos päikese käes.

Veekonn. Seljaosa värvus varieerub kollasest sooja oliivipruunini. Saba kerest tavaliselt 1,5–2 korda pikem. Selgmine uimekurd pole kuigi kõrge. Sõõrmetevaheline kaugus tavaliselt üle poole silmadevahelisest kaugusest. Tavaliselt kuni 80 mm pikad, aga üsna tihti leidub ka kuni 100 mm, erandjuhul kuni 140 mm pikkusi isendeid (tõenäoliselt on tegu triploidse genotüübiga hübriididega). Seltsingulised, soojendavad end sageli koos päikese käes. Ööseks suunduvad sügavamasse vette.

Järvekonn. Seljaosa värvus tavaliselt külm hallikasroheline. Saba kerest 1,9–2,3 korda pikem. Sõõrmetevaheline kaugus üldjuhul alla poole silmadevahelisest kaugusest. Kõige rohkem umbes 85 mm pikkused. Ujuvad enamasti üksikult sügaval vees taimestiku vahel.

Kärnkonnad

Harilik kärnkonn. Pikkus kuni 40 mm. Kere tumepruun kuni must (# 47, 52, 53), võib olla kaetud arvukate väikeste kollaste tähnidega, eriti kõhul. Uimekurd enamasti suitshall (# 52), üksikute mustjate tähnidega. Suu all heledat kolmnurkset laiku ei ole (erinevalt kõrest; # 53). Suu sama lai kui silmade vahekaugus (# 53). Kullesed ujuvad enamasti tihedates, kuni mitmemeetrise läbimõõduga parvedes.

Kõre. Pikkus kuni 30 mm. Kere enamasti must, võib olla kaetud arvukate väikeste kollaste tähnidega, eriti kõhul. Uimekurd tume. Suu all enamasti helehall kolmnurkne laik (# 54). Suu laius poole lühem silmade vahekaugusest (kasuta luupi!). Kullesed liiguvad vähe, enamasti lebavad veekogu põhjal või on peitunud madalasse taimestikku.

Rohe-kärnkonn. Pikkus kuni 53 mm. Kõhtmine uimekurd peaaegu klaasjalt läbipaistev, selgmisel võib leiduda üksikuid tumedamaid tähne. Alla 20 mm pikkused kullesed mustad või tumepruunid. Suuremate kulleste seljaosa hallikasmust, hall või pruunikas, tavaliselt rohkete heledate laikudega, kõht enamasti päris hele, võib kanda hallikaid toone. Kullesed ujuvad enamasti aktiivselt veekogus ringi.

Mudakonn

Suhteliselt suured (# 55) ja haprad kullesed, pikkus kuni 13 cm. Silmad suured ja punnis, noortel kullestel pealtvaates kehast välja ulatuvad. Sabal keskosal hästi märgatav kalasabamuster (# 55), ent uimekurd ilma mustrita, läbipaistev ja ulatub kaugele seljale. Uimekurd teravneva üldkujuga kuid päris tipus ümar. Vanematel kullestel uimekurd kõrge (# 55). Kullesed enamasti hallikasrohelised või hallikaspruunid, harvem kollakaspruunid. Toituvad avavees. Vanemad kullesed hõljuvad vahetult veepinna all (ainsana Eesti konnadest), häirimise korral sukelduvad.

Siinse määraja aluseks on väljaanne: Adrados, Lars C., Rannap, Riinu; Briggs, Lars 2004. Eesti kahepaiksete välimääraja. Amphi Consult, Eesti keskkonnaministeerium, Matsalu looduskaitseala. Tallinn. Vaata ka: Arnold, E. Nicholas 2004. Euroopa kahepaiksed ja roomajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Riinu Rannap (1966) on Tartu ülikooli zooloogia eriala lõpetanud herpetoloog. Kahepaiksete uurimise ja kaitsega tegelenud aktiivselt 1997. aastast alates. Praegu töötab Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis teadurina.