Eesti Looduse fotov�istlus
04/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 04/2003
Kas mets saab Eestimaal otsa?

Eesti paikneb metsavööndis, järelikult ei saa siin tekkida stepilagendikku: loodus ise katab väärastunud metsapoliitikast siginenud hiigelkännustikud. Alanud võsasajandil kujunevad looduskaitsealad omamoodi Noa laevaks neile taime-, seene-, sambliku- ja loomaliikidele, kes tulevad toime vaid eakas metsas. Ent uute oludega peab kohanema ka inimene: kui praegune poliitika jätkub, siis jääb meie järgmistele põlvkondadele võimalus korjata hagu, valmistada võsast puiduhakmeid ning kohaldada kogu majandus lehtpuupuidu kasutamisele. Tõelist palgimetsa saavad nad vaatama minna looduskaitsealadele ning rääkida oma lastele, et kunagi elas siin maal metsarahvas.

Eesti ajaloost on raske leida viimase kümnendi sarnast perioodi, kus kiired muutused ühiskonnakorralduses oleksid nii teravalt väljendunud muutustena looduskeskkonnas. Muutustena, mida me alles hakkame tunnetama ja mille kaugemale ulatuvat mõju on raske ette näha. Toimunut kajastab hästi maakasutuse teisenemine, kitsamalt – metsade levik ning nende kujunemistee.

Et mõista praeguste arengute võimalikku mõju tulevikule, vaadakem ajalukku.


Mets põllumaale, põld sohu. Metsade praegusaegne paigutus Eestis oli enam-vähem välja kujunenud juba 17. sajandil, mil põllumajandus kasutas peaaegu kõiki selleks sobivaid alasid [9]. Viimastel aastatel käibetõeks muutunud väide metsade pindala kahekordistumisest viimasel 50–60 aastal peab igati paika. Praegust olukorda võrdleme tasemega 1930. aastate lõpus – ajaga, mil Eesti metsasus oli kõigi mäletatavate aegade väikseim (joonis 1). Edasine metsade pindala järjepidev taastumine ei ole küll kuidagi seotud inimese mõistuspärase tegevusega, vaid sotsialistliku suurtootmise omapäraga, mille tõttu langes kasutusest välja suur hulk endisi talu- ehk väiketootmiseks sobivaid põllumajanduskõlvikuid. Ei tahaks nõustuda Ivar Etverki väitega, et tõenäoliselt on metsa säästnud ratsionaalsem põllupidamine, paremad taimesordid ja loomatõud, spetsialiseerumine ja rahvusvaheline kaubandus [5]. See, et haritava maa pindala nõukogude ajal ei vähenenud, vaid pigem suurenes, ei viita sugugi ratsionaalsele maakasutusele: pigem tulenes see vägagi vaieldavast uudismaade rajamisest kuivendatud sooaladele, samal ajal kui viljakad põllumaad lasti metsa kasvada. Otstarbekaks ei saa pidada ka 1920. aastate maareformiga alanud metsade laastamist [4], ehkki tollane talude rajamise põhjend tundub kindlasti tõsiselt võetavam kui tänapäevane idee varude ammendamisest majanduskasvu tagamise nimel.

Mets sulle, raha mulle. Metsade puidutagavara on alates 1940. aastast ühtlaselt ja järjepidevalt suurenenud. Siin pole midagi imestada, sest väga tugeva raie tõttu oli koos metsade pindalaga selleks ajaks vähenenud miinimumini ka nende kogutagavara. Joonisel 2 on näha keskmise hektaritagavara muutused riigi- ja erametsades. Erametsade arvestusse on haaratud ka 1939. aasta põllumajandusloendusel selgunud metsaheinamaad ja -karjamaad, mida praeguse käsitluse järgi võib pidada metsamaaks [11]. Riigimetsade keskmise hektaritagavara suurenemine 1,6 korda ning erametsades 3,7 korda tähendab aga omakorda (koos metsade pindala laienemisega) üldtagavara suurenemist sajandi lõpuks riigimetsades 2,2 korda ning erametsades lausa 6,5 korda. Just nendele arvudele tuginevad praeguse metsakasutuse õigustajad.

On isegi mõistetav, et selliselt kogunenud puidutagavara tekitab soovi see raha vastu vahetada. Samas ei suudeta mõista, et metsade väärtus ei seisne mitte ainult siia talletunud puidutagavaras, vaid selle juurdekasvus [13]. Just nagu pangas: miljonite kulutamine ei ole probleem, ent probleemiks võib kujuneda investeerimine nii, et põhikapital ei väheneks, vaid suureneks [10]. Metsade, nagu iga teise taastuva loodusvara säästliku majandamise põhikriteeriumiks peetakse kogu maailmas selle vara kasutust juurdekasvu piires. Joonis 3 annab igaühele võimaluse veenduda, kuivõrd me erineme oma metsasse suhtumiselt ülejäänud Euroopast [9]. Jätan siin ja edaspidi teadlikult kõrvale kõik need loodusväärtused, millele mets loob asendamatu keskkonna.


Palgivoorid endiselt pikad. Metsatööstus on viimasel kümnendil arenenud väga jõudsalt. Saetööstuste väljaarendamine, mis võimaldab toorainet väärindada vähemalt ühe astme võrra, on süstinud optimismi, et riik tuleb välja arengumaa staatusest. Ent vaadates asja lähemalt, tuleb tõdeda, et tööstuse areng ei ole toimunud mitte metsakasutust tõhustades, seega ressursi paremini ära kasutades, vaid hoopis ekstensiivselt ehk ressursikasutust, seega raiet suurendades. Seda tõestab joonis 4, mis põhineb statistikaameti andmetel [1]: t ö ö t l e m a t a ü m a r p u i d u eksport mitte ainult ei jätku, vaid suureneb pidevalt.


Vanad vead peegelduvad metsa näos. Metsakasutuse planeerimine on läbi teinud pika ja põhjaliku arengu, teadmised tegutsemiseks on olemas. Selleks aga, et tagada ühtlane, järjepidev ja jätkusuutlik majandus, ei piisa vaid ühe põlvkonna pingutustest. Nagu teame oma möödunud sajandi kogemustest, paranevad haavad pikkamisi ning oht taas rumalusi teha püsib.

Metsakasutuses tehtud vead peegelduvad ilmekalt metsade nüüdseks välja kujunenud vanuselises struktuuris. Juurdekasvu kõrval on see teine oluline tegur, mida tuleb arvestada puidukasutust kavandades. Just vanuselise jaotuse ebaühtluses peitub ka põhjus, miks ühel või teisel ajalooperioodil ei ole võimalik planeerida raieid ainult juurdekasvust lähtudes. Samas ei tähenda see seda, et metsakasutuse ajaloos tehtud vead peaksid jäämagi korduma. Loodus oma mitmekesisusega on andnud meile suurepärase võimaluse vigu tasandada. Ka keerukates olukordades aitab metsakasutust arukalt kavandada eri puuliikide eri pikkusega kasvuiga, puistute sisemine struktuur ning nende ruumiline paiknemine. Kahjuks on viimased kümme aastat näidanud, et me ei ole valmis seda võimalust kasutama, vastupidi – oleme valinud selge suuna oma puiduvarud ammendada. Metsanduse põhitõed on devalveerunud ja väljakujunenud tavad muutunud piinlikuks ballastiks kuni selleni välja, et äriks on muudetud isegi metsandusteabe kogumine ning metsakasutuse kavandamine. Mõõtühikuks ei ole enam tehtava töö kvaliteet ja maht, vaid kulutatava raha hulk. Ressursikasutuse maht ja ulatus tuleneb üksikotsustuste jadast ning vastutus lõpptulemuse eest on haihtunud.

Vaadates meie metsade vanuselist struktuuri (joonis 5) näeme, et männikud ja kuusikud jagunevad üsna sarnaselt. Neile panid oma pitseri möödunud sajandi alguse tormilised sündmused: tol ajal raiutud metsade uus põlvkond on nüüd j ä l l e raieeas või sinna jõudmas. Eriti silmapaistvalt joonistuvad välja erametsade 60–80-aastased kuusikud [2].


Praegune metsaseadus lubab röövraiet. Maakasutus- ja metsapoliitikas eelmisel sajandil tehtud vead [4] ei lase praegu planeerida ühtlast puidukasutust – raiuda tuleb rohkem, kui juurdekasv seda lubaks. Metsanduse arengukava (2001–2010) koostamisel lepiti ka kokku võimalik puidukasutuse maht (edaspidi – optimaalne raiemaht) [10]. Kuuse puhul on see tõesti suur, ulatudes 20 protsendini kuusikute üldpindalast ehk 70 000 hektarini kümne aasta jooksul. Samas peaks männikute raie mainitud perioodil just pikema kasvuea tõttu jääma veel alla ühtlase kasutuse, taandades sellega vähemalt osaliselt tugeva üleraie kuusemetsades.

Paraku on selline arutlus, nagu ka Riigikogu kinnituse saanud metsanduse arengukava, vaid teooria, mille elluviimise peaksid tagama õigusaktidega sätestatud planeeringud. Ent 1998. aasta metsaseadus lubab raiuda kõnesoleval perioodil (siinjuures erametsades ilma igasuguse planeeringuta) kuusikuid 180% ning teoorias kuusikute üleraiet kompenseerivaid männikuid lausa 200% arengukavas kokku lepitud mahust [7].

Ühiskonnale peale surutud ning soodsa pinnase leidnud käsitlus metsast kui tomatipõllust – kui täna ei korja, on homme mäda! – ei pea päris paika. Nagu näeme jooniselt 7, suudab mets säilitada ka oma rahalise väärtuse tunduvalt pikemat aega, kui on kokkulepitud raievanus (männi puhul keskmiselt sada aastat), ning raiet võib seega õigustada vaid sama või veelgi suurema tulutootlusega metsapõlve rajamine [10]. Mida tähendab aga rahalises mõttes okaspuualade iseeneslik uuenemine lehtpuuga, seda näitab veenvalt joonis 8.

Lihtsast aritmeetikast hoolimata kuuldub aina sagedamini väljaütlemisi, mis õigustavad tegemata tööd metsade sihipärasel taastamisel [5].

Erinevalt okaspuumetsadest langeb lehtpuumetsade põhiline tekkeaeg kolhooside loomise aastatele (joonis 6), kuid lühemaealisuse ja seega ka madalama raievanuse tõttu on siingi probleem, kuidas planeerida raieid nii, et sajandi keskel toimunud järsud muutused maakasutuses ei kanduks niisama tugevalt edasi metsandusse. See tähendab, et teatud tasakaalu saaks hoida haaba ja halli leppa praegu rohkem raiudes, mõne aastakümne pärast jõuab kask järele – siis suureneks kasepuidu kasutus. Ent turul on omad reeglid ning ressursikasutuse vabaduses ehk seadusandlike regulatsioonimehhanismide puudumisel raiutakse just seda, mille müük annab suuremat hetketulu.

Nii olemegi jõudnud olukorda, kus nn. optimaalne raiemaht on muutunud fiktsiooniks. Pealegi oleme selle suurusest rääkides jätnud mainimata, et sellise teoreetilise raiemahu vaieldamatu eeldus on raiutud alade uuendamine (uuenemine) vähemalt samaväärse metsaga.


Tegeliku raiemahu määrab turustiihia. Metsakasutuse maht (joonis 9) on olnud kogu möödunud sajandi vältel kolm kuni neli miljonit tihumeetrit aastas [11]. Raiemahud hakkasid märgatavalt suurenema 1990. aastatel, kui metsi hakati andma eraomandusse, ning tegid tõsise hüppe pärast 1998. aastat, mil jõustunud metsaseadus kaotas regulatsioonimehhanismid erametsades. Tõepärased andmed metsade kasutuse kohta on meil aastast 1999, kui metsi hakati inventeerima statistilisel valikmeetodil [2]. Joonistel allikana märgitud SMI tähendabki statistilist metsade inventuuri.

Eesti metsade üldjuurdekasvu on hinnatud 12,2 miljonile tihumeetrile aastas. See jätab esialgu mulje, et meie metsakasutus on igati tasakaalus – raiutakse juurdekasvu piires. Tegelikult arvestatakse kogu Euroopas kasutatava juurdekasvuna nn. netojuurdekasvu: üldjuurdekasvust lahutatakse looduslikult väljalangev osa [6]. Seega peaksime võtma arutluste aluseks umbes 70% üldjuurdekasvust. Teine oluline tegur on kasutatava varu suurus: selle hulka ei arvata rangelt kaitstavaid metsaosi, mille pindala on Eestis hinnanguliselt 144 000 hektarit [2]. Seda kõike järgides selgub, et ka metsanduse arengukavas kokku lepitud raiemaht ületab tunduvalt kasutatavate metsade juurdekasvu. Miks on sellist põhiprintsiipi rikutud, sellest oli juttu juba eespool.

Vaadeldes tegelikult raiutud koguseid puuliigiti, avaneb aga hoopis kurb pilt (joonis 10): näeme, et optimaalsest on asi väga kaugel. Kui k o g u raie jääbki optimaalse mahu piiridesse või seda pole eriti palju ületatud, siis näiteks mändi on aastatel 1999–2001 raiutud 2,1 miljoni asemel 2,7 miljonit tihumeetrit aastas ning kuuske 3,2 miljoni asemel 5,8 miljonit. See, et lehtpuud on raiutud tunduvalt vähem kui võiks, ei korva kuidagi okaspuu üleraiet. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus vähenevad kõigi puuliikide varud, välja arvatud hall-lepikute oma [2, 14].


Rahvuslik rikkus kahaneb. Kui metsa on nimetatud rahvuslikuks rikkuseks ning võrreldud ka pangaga, siis on huvitav vaadata, kuidas mõjub praegune poliitika metsa väärtusele, väljendatuna rahas (joonis 11). Metsa väärtus on leitud Saksa erastamisagentuuris kasutatava metoodika järgi: kogu mets hinnati vastavuses metsamaterjali hindadele (RMK keskmised hinnad vahelaos) ning seejärel lahutati saadud summast võimalikud ülestöötamiskulud puuliikide ning materjali sortimentide viisi [14].

Sellise arvutuse järgi saame Eesti metsade koguväärtuseks ligikaudu 100 miljardit krooni ning puidu aastase juurdekasvu väärtuseks 1,72 miljardit krooni. Raiudes 146% juurde kasvava puidu (neto)mahust, nagu seda on tehtud aastatel 1999–2001, oleme rahalises väärtuses raiunud igal aastal 3,14 miljardi eest. See aga tähendab, et väärtuse juurdekasvust oleme raiunud juba 182% ehk teisisõnu tekitame igal aastal tegelikult 1,5 miljardit krooni kahju (joonis 12). Siinkohal on sobilik meenutada: selline arvutus eeldab raiutud alade tingimusteta uuendamist vähemalt samaväärse metsaga. Paraku teame, et metsi vajalikus mahus ei uuendata, järelikult on ka kahjum ehk meie metsavaru väärtuse kahanemise tempo (kasutuskulu) kindlasti suurem kui 1,5 miljardit aastas. Ligikaudu samasugusele tulemusele on Eesti metsanduse jätkusuutlikkuse hindamisel jõudnud ka Rainer Kuuba [13, 8].


Pool miljardit metsale võlgu. Raie on õigustatud ainult juhul, kui sellele järgneb uuendus: vaid nii on võimalik tagada või suurendada metsade produktsioonivõimet ja seega ka tulutootlikkust. Vastasel juhul toob raie ka puhtmajanduslikult kahjumit (seda muidugi mitte raiujale, kes on maaomanik vaid raie hetkel).

Metsade lõpp- ehk uuendusraie ja metsauuendus kaotasid tasakaalu juba eelmise kümnendi keskpaigas, kui eraomandisse jõudnud metsade osatähtsus ning seal toimuvad raied hakkasid tooni andma kogu metsakasutuses (joonis 13). Vahe metsataastamise optimaalse vajaduse ning tegelikult taastatud raiealade vahel on pidevalt suurenenud, saavutades 2001. aastaks uuendamise defitsiidi juba enam kui 50 000 hektaril [2]. Seega on otseste investeeringutena metsa tagasi viimata 500 miljonit krooni, arvestamata iga-aastast tulutootluse puudujääki.


Erametsandust tuleb ja saab ohjeldada. Lugedes möödunud sajandi esimese poole metsandustegelaste kirjutisi, kaob ajaline piir: tundub, et kõik see, mis toimub praegu, on kunagi juba juhtunud. Metsade plebeilikult arutu laastamine on saanud ühiskondlike muutuste paratamatuks ühisosaks. Metsade kurva käekäigu peamisi põhjusi nähakse aina sagedamini maaeraomandi tekkes ning põhiseadusest tulenevas ühiskonna võimetuses eraomandi kasutust reguleerida. Joonis 14 laseb võrrelda raie intensiivsust riigi- ja erametsades. Kolmveerand sajandit tagasi (1927) metsateadlaste päeval sõna võttes ütles üks Eesti rahvusliku metsanduse rajajaid Oskar Daniel [3]: Kõige roosilisemad ja meeldivamad väljavaated poliitilistel ja majanduslikel pöörangutel on metsapoliitikas ainult pettumusi valmistanud, kui ta lasi end kaasa viia valitsevast meeleolust või parteipoliitikast. “Vabadus, ühtlus, vendlus”, millise tähe all Suur Prantsuse revolutsioon Euroopas absolutismi müürid varisemiseni viis, tähendas kõigepealt Prantsuse oma metsade hävingut, mis miljonite hektariteni ulatus ja mille jäljed pole veel praegugi täiesti kustunud. Kui Adam Smith majanduspoliitika uuele alusele rajas, mis eraalgatuses lahedat väljapääseteed igasugu majanduslikest kitsikustest nägi ja selleks riiklike varade, nende seas metsade realiseerimist eraomanduseks nõudis, siis olid suuremalt osalt tookordsed riigimehed ja majandusteadlased veendunud, et see on õige tee. Kui suuri lootusi siis selle majanduspoliitika suuna muutmisele pandi, näitab muu seas kujukalt Baieri valitsuse manifest 1801. a., mis proklameeris: ”Vaba omandus, vaba kultuur – on kaks vägevat nõiasõna, mis iga maa viletsast, metsikust seisukorrast nagu elektrilöögil paradiisiks muudab.” Elu on näidanud, et selle pika aja peale vaatamata ükski nõiasõna veel paradiisi luua pole suutnud, küll aga lõi ta suurtel aladel metsade asemele kõlbmata maad ja tuiskliivaväljad, mille metsastamisel veel praegugi vaeva nähakse ja kulusid kantakse.

Era- ja riiklikku omandit vastandada ning sellest mustvalget pilti maalida on üsna mugav, aina sagedamini tehakse seda ka praegu Eestis. Vaadeldes Euroopa demokraatia arengut sellest ajast peale, millest jutustas Oskar Daniel, näeme, et Euroopa metsi möödunud aja jooksul tabanud suured vapustused on sundinud sealseid riike kokku leppima ka eraomandi kasutuse reeglites. Kõrvuti riikliku omandiga metsadele on tänapäeval hästi arenenud ka erametsandus. Tõsi, stabiilsus ei ole tekkinud üleöö, väljakujunenud normid ja tavad on pika arengu tulemus. Selles arengus ei ole põlatud ka radikaalseid meetmeid piiramaks metsade ohjeldamatut raiet ning taastamaks metsi. Siinjuures tuleb silmas pidada, et ressursikasutuse regulatsioonidel ei peaks midagi ühist olema vabaturu põhimõtetel toimiva puidukaubandusega. Jääb mulje, nagu häbeneks meie ühiskond iseennast niivõrd, et ei julge tunnistada siirdeühiskonnale täiesti loomulikke probleeme ning vastavalt sellele ka käituda. Tegelikult ei tulene metsakasutuse regulatsioonide rakendamise võimatus sugugi nii kindlalt meie põhiseadusest, vaid on selgelt poliitilise (loe: majanduslike huvide) võitluse tagajärg [6]. Kas võitnutele ka au langeb, seda peab näitama aeg.



1. Aastaraamat Mets 2001. Majandusülevaade. Metsakaitse- ja metsauuenduskeskus, 2002 Tartu.

2. Adermann, Veiko (koost.) 2002. Eesti metsad 2001. Metsavarude hinnang statistilisel valikmeetodil. OÜ Eesti Metsakorralduskeskus, Tallinn.

3. Daniel, Oskar 2001. Meie metsapoliitika. V Eesti metsateadlaste päevadel 1927. aastal peetud ettekanne. – Runnel, Veljo (koost.). Mets ja metsandus Eestis. Ilmamaa, Tartu: 179–203.

4. Daniel, Oskar 2001. Meie metsapoliitika suunast. XI Eesti metsateadlaste päevadel 1933. aastal peetud ettekanne. – Runnel, Veljo (koost.). Mets ja metsandus Eestis. Ilmamaa, Tartu: 204–216.

5. Etverk, Ivar 2002. Sada aastat: muutused metsas ja meis. Eesti Mets 4: 12–15.

6. European Forest Institute, www.efi.fi

7. Keerberg, Liis 2002. Omandiõiguse kui põhiõiguse kitsendamise õiguslikest võimalustest. Käsikiri Eestimaa Looduse Fondis.

8. Kuuba, Rainer 2001. Raiemahtude dünaamika ja iseloom Eestis 20. saj. viimasel kümnendil. Metsanduslikud uurimused 35: 59–73.

9. Lippus, Karin 1983. Metsade paiknemine Eestis 17. ja 18. sajandil. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia toimetised. Ühiskonnateadused 3: 228–237.

10. Lõhmus, Erich 1994. Metsatulu optimeerimine Eestis enamlevinud kasvukohatüüpide puistutes. Metsainstituut, Tartu.

11. Maamets, Lembit 2000. Eesti metsad XX sajandi lõpul: kujunemine ja olem. – Eesti Akadeemiline Metsaselts. Toimetised XI, Tartu: 14–40.

12. Meikar, Toivo 1997. Eesti metsasusest. – Frey, Toomas (toim.) Kaasaegse ökoloogia probleemid. Ajalised muutused Eesti eluslooduses ja keskkonnas. Tartu: 139–142.

13. Nõmmann, Tea jt. (koost.) 2002. Eesti arengu alternatiivne hindamine – jätkusuutlikkuse näitajad. Poliitikauuringute keskus PRAXIS. Tallinn: 71–76.

14. Optimaalne raiemaht aastateks 2001–2010 ja 2011–2040. Eesti Metsakorralduskeskus, 2002. Tallinn. www.envir.ee


Lembit Maamets (1957) on pikka aega töötanud tegeva metsakorraldajana ja Eesti Metsakorralduskeskuse osakonnajuhatajana. Kuulub vastloodud Metsakorralduse Büroo OÜ juhatusse, samuti osaleb MTÜ Eesti FSC töörühma juhatuse töös. (MTÜ Eesti FSC töörühm on ellu kutsutud majanduslikult elujõulise, sotsiaalselt õiglase ning ökoloogiliselt tasakaalustatud metsanduse edendamiseks.)



Lembit Maamets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012