Vilsandi esitab kohalikele elanikele pidevalt väljakutseid. Raskete tingimuste tõttu on inimene muutunud selle kaitseala saartel tõeliseks harulduseks. Ent paljud siinsed loodusväärtused vajavad inimese hooldavat kätt. Just seepärast on Vilsandi rahvuspargis viimastel aastatel pööratud palju tähelepanu rahvuskultuuri ja inimtegevuse säilitamisele

Mitte ainult loodusväärtused. Vilsandi meelitab inimesi Eesti kõige puhtama looduskeskkonnaga. Vilsandi foonijaam kontrollib õhuseisundit ja proove võetakse mujaltki loodusest. Võrreldes Euroopaga, kus tööstuspiirkondade ja suurlinnade kohal on osoonikiht hõrenenud ja inimese tervis ohus, on siin eluks suurepärased tingimused. Vilsandi rahvuspark ootab tagasi kõiki, kellel on siin olnud esivanemate talumaad – nii mõnigi hoone või terve talugi on veel alles. Vilsandi saarel oli ju enne viimast sõda 170 inimest ja 32 talukohta! Praegu on elanikke järele jäänud vaid käputäis. Rahvuspark aga ei tohiks olla inimtühi reservaat, kus käivad vaid turistid. Inimtegevusega on seotud ühed Vilsandi rahvuspargi suurimad väärtused: poollooduslikud kooslused, nagu rannaniidud, loopealsed ja puisniidud. Väärtuseks on ka orhideelised, mida on ligi kolmkümmend liiki.

Olulisel kohal on pesitsevad ja talvituvad linnud: kokku 5000–7000 haudepaari; 125 pesitsevat liiki ja üle 80 siit läbi rändava liigi. Kohata võib ka väga haruldasi linde – flamingot ja lumekakku. Tuntud haruldused on kirjuhahad, kelle arv siin kandis iga aastaga suureneb. Merikotkaski tunneb end meie aladel hästi ja pesitseb mitmes paigas. Peale selle on meie rikkus hallhülged, kes asustavad Innarahu, kus nad poegivad, ja Laevarahu, kus on nende lesila. Rahvuspargis tänavu märtsis korraldatud hülgepäevad tõid üle Eesti kohale ligi viissada huvilist.

Rahvuspark pakub tööd ja leiba. Mujal maailmas on loodushoid juba pikka aega soosinud eelkõige kohalike elanike tegevust: paiksed kaitsealade elanikud saavad toetusi ja kompensatsiooni. Kuna Vilsandi rahvuspark on rahvusvahelise tähtsusega märgala, nn. Ramsari ala, siis tuleb teha palju eriomaseid hooldustöid ning ühtlasi majandada ka teisi Euroopa Liidu jaoks olulisi looduslikke elupaigatüüpe, mida meie aladel leidub hulganisti. Osa elupaiku, näiteks merelisi, ei majandata, samuti ei või inimesed käia ja tegutseda reservaadis ning sihtkaitsevööndis. Siiski pingutavad nii keskkonnainvesteeringute keskuse rahastatud projektide juhid kui ka keskkonnaministeerium selle heaks, et kohalik inimene ei peaks siit lahkuma ja et see paik ei muutuks tõeliseks ääremaaks.

Koostöös teadlastega on valminud haneliste kompensatsioonialade kaart ja looduslike koosluste kaart. Neid kaarte kasutame näiteks valgepõsk-laglede rannikuäärsete söödapõldude rajamisel ja maakorralduses, säästes nõnda sisemaal paiknevaid kultuurmaid lindude rüüste eest. Keskkonnateenistus korvab rahvuspargi maaomanikele lindude tehtud kahju (hävitatud viljasaak ja kahjustatud põllud). Veelgi enam, keskkonnaministeeriumi uus maahoolduspoliitika võimaldab rahvuspargil maksta kohalikele elanikele nn. loodushoiutoetusi. Neid toetusi makstakse rannaniitude, loopealsete, puisniitude ja puiskarjamaade hooldamise ja taastamise eest. Kui rannaniitudel ei karjatata loomi, kasvavad need kinni. Hobune ja lammas, aga ka veised teevad rannaniidul puhta töö; eriti hea hooldaja on hobune, kes sööb mõnuga isegi rohelist pilliroogu. Lambad pügavad kadakased karjamaad iseäranis kauniks ning linnud, kes söövad eelkõige noort rohtu, toituvad meelsasti just rannakarjamaal.

Et taastada ja hooldada neid üle viiekümne aasta harimata seisnud poollooduslikke kooslusi, ent ka viimasel kümnendil kinni kasvanud väärtuslikke elupaiku, algatas Vilsandi rahvuspark 2001. aastal Saaremaal LIFE-Nature projekti. Selle tegevuskava võimaldab kohalikel elanikel ja maaomanikel teha nelja aasta jooksul oma maadel hulga töid ja saada selle eest tasu. Taastatud on kiviaedu ja arhitektuuriväärtusi.

Tänu Vilsandi rahvuspargi, kohalike omavalitsuste ja keskkonnaministeeriumi omavahelisele koostööle on 1996. aastast alates poole võrra vähendatud piiranguvööndis asuvate maavalduste maamaksu. Rahvuspark seisab ka kohalike kalurite huvide eest, aidates taastoota merisiiga: igal aastal lastakse siin kandis merre tuhandeid siiamaime.

Renoveeritud on Vilsandi saare elektriliine ning soetatud talviseks liikluseks hädavajalik hüdrokopter. Nüüd saab haige kiiresti viia lähima arsti juurde või Kuressaare haiglasse. Hüdrokopter on hädavajalik esmatarbekaupade veoks. Kõigi nende projektide eestvedaja on Vilsandi rahvuspark. Peale selle on kaitseala aidanud korraldada laste loodusõppe-, töö- ja puhkelaagreid.

Kaitsekorralduskava näitab teed. Looduskaitse Vilsandil tugineb kaitsekorralduskavale ja kaitstavate loodusobjektide seadusele. Hoidmaks rahvuskultuuri, näeb kaitsekorralduskava ette hulga tegevusi, nende seas arheoloogilisi kaevamisi ning pärimuste kogumist ja talletamist. Siinsetel saartel on rohkesti inimasustusega seotud kivikalmeid ja läbiuurimata alasid. Säilinud on mõisaaegne maajaotus kuue mõisa vahel. Loona mõis on nüüd peaaegu terviklikult taastatud.

Huvi Vilsandi rahvuspargi vastu on viimastel aastatel järsult kasvanud: 2001. aastal käis rahvuspargis ligi 19 000 inimest kahekümne kuuest riigist. Külastuskoormus on kiiresti suurenenud peaaegu kõikides Ida-Euroopa rahvusparkides. Seega tuleb turismikorraldusele üha rohkem tähelepanu pöörata ning siingi on abi kaitsekorralduskavast.